Talendid kodus a. D. 2015, esimene

Niina Murdvee

Talendid kodus“ 21. I Mustpeade majas: solistid Juta Õunapuu-Mocanita ja Liisa Randalu, Tallinna Kammerorkester, dirigent Juha Kangas.

Sarja „Talendid kodus“ 24. jaanuari kontsert vaimustas igati. Talentideks olid seekord Juta Õunapuu-Mocanita ja Liisa Rand­alu ning esitamiseks oli valitud Mozarti (1756–1791) „Sinfonia concertante“ K 364 viiulile, vioolale ja kammerorkestrile.

Mingi vastupandamatu jõud paneb mind tahtma täiendada sarja pealkirja sõnadega „… ja kodused talendid“, kuigi ka praegust pealkirja võib kaheti tõlgitseda. Sest teisiti kui talentidest ei oska ma mõelda Tallinna Kammerorkestrist (TKO) eesotsas Harry Traksmanniga. Enamik selle orkestrante on mitme­sugustes ansamblites antud huvitavate kontsertide talendikad osalised, nagu on seda tõestanud nende algatatud sari „TKO kammermuusika“. Ja orkestrina on nad suurepärased, eriti kui juhatab dirigent, kellega neid seob juba aastaid hingesugulus. Juha Kangase käe all lööb orkester eriliselt särama, eriti keelpillide kõla omandab isikupärased värvid.

Kogu kava oli ülimalt stiilne: kontserdi keskele mahtus Mozarti muusika, kava ääristasid soome helitööd. Soome muusikat on Kangas dirigeerinud väga palju ning ka see repertuaar, mille ta siia tõi, on ääretult huvitav. Kontserdi avanud Jukka Tiensuu (sünd 1948) ligi 20minutine „Sulci“ aastast 2011 on keelpillide kõlamänguvärvidel põhinev põnev teos. Orkestri asetus (kolm viiulit ja kaks kontrabassi orkestrist mõni samm eemal) võimendas esituses taotletud kajalaadset värvivoogavust, helide ruumilise ümberpaiknemise ja mänglemise efekti. Tuleb imetleda orkestri nõtkust autori ja dirigendi ideede teostamisel. Tegelikult tundus, et Kangas ei dirigeerigi, vaid nagu hingab teose algusest lõpuni läbi.

Esimese poole lõpetanud Mozarti 28. sümfoonia K 200 oli esitatud orkestrile omases „tuntud headuses“: kergelt, pitsiliselt ja läbipaistvalt häälestati publik teise poole avanumbrina kõlanud „Sinfonia concertante’ks“.

Mõeldes nüüd solistidele, peab ütlema, et seda kontserti oodati juba ammu. Kas just selle teosega, aga Juta Õunapuu-Mocanita ja Liisa Randalu esinemist kindlasti. Mõlema elu on alanud Eestis, aga kodu nüüdseks Saksamaal. Kui uskuda kontserdieelses usutluses antud vastuseid, meeldib kummalegi esitada just kammermuusikat ja erineva koosseisuga ansamblites. Ometigi on mõlemad noored end väärikalt tõestanud ka soolokontsertidel.

Õunapuu-Mocanita on lõpetanud muusikakeskkooli Tiiu Peäske käe all. Siinsete õpingute ajal teati teda kui sisukat tugevat mängijat, kes nopib auhindu nii üleriigilistel kui ka rahvusvahelistel konkurssidel. Peale lühiajalisi õpinguid Eesti muusika- ja teatriakadeemias jätkas ta haridusteed Saksamaal, algul Rostockis Petru Munteanu juhendamisel ja seejärel magistriõpingutega Kölnis Mihaela Martini juures. Eesti muusikaeluga seob teda pikaaegne osalemine NYYD Ensemble’i (nüüd Yxus-Ensemble) töös, kellega on antud kontserte nii Eestis kui ka mitmel pool maailmas. Samuti oleme teda kuulnud Pärnus Järvi festivalil.

Liisa Randalu pilliõpingud on kulgenud peamiselt Saksamaal: algul viiuli­erialal Karlsruhes, siis juba vioolaerialal Stuttgardis ja Frankfurdis. Praegu õpib ta Berliini Hanns Eisleri nimelise muusikakõrgkooli magistrantuuris ja mängib nimekas Schumanni kvartetis. Ka Randalu on edukalt osalenud rahvusvahelistel konkurssidel, saavutades esikohti nii solisti kui ka kammermuusikuna. Teda on varasematel aastatelgi Eestisse oodatud, aga laiemale publikule mõeldud kontsertidel polnud see veel teoks saanud.

Mõlema talendi suur ansamblistikogemus, teineteise kuulamise ja muusikalise kahekõne oskus avaldus ka sel kontserdil. Õunapuu-Mocanita musikaalsus ja kõlailu tunnetus on kuulajaid alati kütkestanud. Nii ka nüüd. Aastatega on lisandunud enesekindlust ja väljendusvabadust, mis lubab vabalt mängida tempode ja karakteritega, usaldades ansamblipartnereid. Randalut kuulsin mina esimest korda ja olin täielikult võlutud tema toonist ja väljendusintensiivsusest. Mõlemad solistid suhtlevad muusikaga maitsekalt ja vabalt ning valdavad suurepäraselt oskust laulda oma instrumendil (selleks vioola ja viiul loodigi), kujundades nii ka teose virtuoossemaid lõike ning suheldes sundimatult orkestriga. Mozarti imeline muusika täitis solistide, orkestri ja Juha Kangase koostöös kuulajate hinge oma puhta iluga.

Hoopis teiselaadseks osutus kontserdi lõpetanud Pehr Hendrik Nord­greni (1944–2008) „Rahvaliku pillimehe portree“ („Pelimannimuotokuvia“) op. 26 kammerorkestrile. Neljaosaline (I „Pizzicato-mängija“, II „Mõtiskleja“, III „Vana mehe menuett“, IV „Viiulimängija lemmikviis“) teos toetub soome pelimanni-traditsioonidele. Tahtmatult tekib mõte, kuidas küll soome heliloojad oskavad kasutada ära ja hoida nn kunstmuusikas edasiarendatuna parimat osa oma rahvamuusikast. Samas võtmes kõlas orkestrilt lisaloona (nagu Juha Kangas teadustas) väike soome rahvaviisidest koosnev pala, millega Tallinna Kammerorkester teenib jällegi tänu meisterliku esituse eest.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming