Tšaikovskiga uude aastasse

Leelo Kõlar

Pjotr Tšaikovski 170: Mikk Murdvee (viiul), Henry-D avid Varema (tšello) ja Age Juurikas (klaver) 9. I Vene Kultuurikeskuses. Sünniaastapäeva tähistati seekord paljudele kontserdikülastajatele harjumatus paigas – Vene kultuurikeskuse kaunis kammersaalis. Kava põhiteoseks oli Trio a-moll op. 50 suure kunstniku mälestuseks (pühendatud  N. Rubinšteinile). Trio on loodud 1882. aastal Roomas. On teada, et selle kirjutamiseks andis Tšaikovskile nõu tema pikaaegne kirjasõber ja metseen Nadežda von Meck.

Viide triole tekitas autoris algul tugevat vastumeelsust, kuna temale omane muusikaline eneseavaldus baseerus valdavalt orkestraalsel kooslusel. Teos valmis, väitiski Tšaikovski, et see kujunes orkestraalseks, nagu oleks see triole arranžeeritud. Tanejev organiseeris trio esiettekande  Moskvas Muusika Seltsis juba loomisaasta 18. oktoobril. Pärast head vastuvõttu ja publiku kiiduavaldusi selgusid ka retsensentide reserveeritud järelkajad: ette heideti liigset pikkust, ebaväärikat(!) itaaliapärasust I osa 2. teemas, ülemäärast efektitaotlust, eklektilisust, melodramaatilisust ja ülinõudlikkust. Märgiti ära hästi õnnestunud cis-moll klaveriarpedžodega variatsiooni. Tanejev avalikustas trio ettekandeks ettevalmistamise  töömahu: see oli kolm ja pool nädalat igapäevast harjutamist à kuus tundi.

Kõnesolevaks kontserdiks valmistumise töötunnid jäid küll saladuseks, kuid, arvestades teose mahtu ning keerukust nii sisulises, mängutehnilises kui ansamblilises mõttes, peab arvama, et neid tunde ei saanud olla vähe. Age Juurikas avas kuulajale ukse päevakohase klaveripalaga „Jaanuar” tsüklist „Aastaajad”. Ilus! Sellele järgnenud trios võisime  kuulda, kuidas Tšaikovski tsiteerib iseennast: I ja II klaverikontserdist ning G-duur klaverisonaadist on kasutatud teemaosi, üksikuid fragmente, klaveripartiis ka ohtralt tuttavlikke pianistlikke võtteid ja passaaže. Aga ega see pole ju heliloojale keelatud, eriti kui kõik on kujundatud mitmetasandiliseks mastaapseks suurteoseks, kus igal instrumendil on oma eluõigus. Hingetõmbeaega ei anta siin kellelegi!

Eriti suur koormus on pianistil,  kelle tegevus üldises liikumises ja arengus on määrav, moodustades trio kondikava. Küllap sellest ka trio nimetamine klaveritrioks. Tšaikovskile tüüpiline korduvate motiividega dünaamiline „kruvimine” kulminatsioonide poole nõuabki orkestraalset ettekujutust, kuid targa doseerimisega saadi sellega hästi hakkama. Age Juurikas suutis kogu kujundust, hoolimata klaveripartiis esinevatele vastikutele ebamugavustele, oskuslikult suunata.  Esitus oli tervikuna hästi läbi viidud, pakkudes värvikaid meeleolusid ja kontrastseid karaktereid. Südant soojendasid kaunid tšellosoolod. Kindlasti on veel ruumi trio kõlalise ühtluse saavutamiseks, sest ansambliline üksteisemõistmine oli ju hea. Arvatavasti saab elegantsemalt esitada valssi, peenema rütmikaga masurkat ja dramaatilisema sügavusega leinamarssi. Seda „tavakuulaja”-sõbralikku teost peaks veel kusagil ette kandma. Mastaabikas  esitus kannataks ka suuremat saali. Seekorne saal on mängimiseks hea – akustika normaalne, suurus kammerürituseks paras, miljöö kena, asukoht soodne. Vene Filharmooniaühingu ja Interpreetide Liidu koostöö võiks jätkuda.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming