Tagasivaade: kahel õhtul Mozartiga

Tiiu Levald

Ooperi sünniaja taustast ning saatusest Eesti lavadel 26. jaanuaril 1790. aastal esietendus Viini Linnateatris Mozarti koomiline ooper „Così fan tutte”. 16. XI 1789 oli Constanze ja Wolfgangi perre sündinud viies laps, tütar Anna, kes lahkus elust samal päeval (27. XII 1787 oli lahkunud pooleaastane tütar Teresia). On säilinud kiri Puchbergile, ühele sõbrale Vabamüürlaste loožist: Mozart, täis ahastust, palub laenuks  500 florintit, sest olukord peres on kisendav. Samast ajast pärineb helilooja kiri Badenis ravivetel viibinud abikaasale: „Ma rõõmustan kui laps jälle sinu juurde tagasi pöördudes. Kui inimesed mu südamesse näha võiksid, ma peaksin peaaegu et häbenema, sest minu jaoks on kõik külm, jääkülm. Ja kui sinu juures oleksin, võiksin võib-olla mulle osaks saavast kenast kohtlemisest rohkem meelelahutust leida, praegu näib aga kõik nii tühi”.

Näib üliinimlik,  et sellistes meeleoludes sündis kõnealune oopus! Juba autori eluajal kirjutasid kaasaegsed, kui Berliinis tuli lavale „Don Giovanni”: „Ühendatagu sügav kunst õnnelikema andega leida võluvaid viise ja seotagu mõlemad suurima originaalsusega. Siis saadakse Mozarti muusikalisest geeniusest tabavaim pilt. Tema ainukeseks puuduseks võib olla ainult see, et niisugune iluküllus võib hinge väsitada. Ta on peaaegu  talumatult täiuslik.” Schopenhauer, kes arutleb oma teoses „Maailm kui tahe ja kujutlus” geniaalsuse üle, tsiteerib muu hulgas nekroloogis öeldut: „Mozart sai oma kunstis varakult meheks, aga igas muus suhtes jäi lapseks.

Aga iga geenius on juba sellepärast suur laps, et ta vaatab maailma kui midagi võõrast, kui vaatemängu ja seepärast objektiivse huviga. Tal puudub see tavapärase inimese kuiv tõsidus, mis võimetu muuks kui subjektiivseks huviks  asjades alati vaid oma tegutsemise motiive näha, sellega piiratud on” (mõttelaenud Helju Taugi raadiosaatest „Armastus muusikas”, ER 30. I 1984). On palju räägitud Lorenzo da Ponte frivoolsest ning kergekäeliselt käsitöölikust „Così …” libretost (R. Wagneri hinnangud tema töös „Ooper ja teema”). Ka Mozartile on kaasaegsed ette heitnud frivoolset, ülemeelikut käitumist – on ju selle kinnituseks ka tema kirjades esinevad riukalikud, mõnelgi puhul lausa sündsusetud mõttekäigud! Kuid see kõik on vaid mäng, väline, mask!

Lähikondlased on kinnitanud tema sagedast kurvameelsust, äärmist tundlikkust ja pea alati kuskil „äraolekut”, mis jättis hajameelsuse mulje neile, kes polnud võimelised mõistma selle olendi erandlikkust, kuigi ta on 3. IX 1787 kirjutanud oma päevikusse: „… nii nagu surm meie elu tegelik eesmärk on, siis olen juba paar aastat ülimalt lähedalt tundma  õppinud seda inimeste tõelist ja parimat sõbrannat, et tema olemus hoopiski ei hirmuta mind, vaid vastupidi, rahustab ning lohutab … Ja ometi ei saa ükski inimene, kes mind tunneb, öelda, et oleksin suhtlemises sünge või kurb. Just selle hingelise õndsuse eest tänan igal päeval loojat ja soovin kogu südamest seda õndsust ka igale lähedasele”. Siin mõtteavalduses peitub võti ja seletus, kuidas lausa tobedale, mõttetute situatsioonidega libretole on  ikkagi sündinud särav, lummav ja tegijatele ning kuulajatele naudingut pakkuv teos. Eestis on seda teost etendatud varem neljal korral: 1959. aastal Tartu Vanemuises (Udo Väljaotsa lavastus, dirigendid Jaan Hargel ja Erich Kõlar). Sellest lavastusest räägitakse legende, sest lavastaja oli ülimalt spontaanne, julgelt mõtlev ning tantsija minevikuga imposantne isiksus, teostajateks eredad lauljad, kellest enamikul ka suurepärased näitlejavõimed:  Lehte Mark, Helju Koppa (Leningradi konservatooriumi kasvandik, kes debüteeris Estonias 1957. aastal Verdi „Rigolettos” Gilda erakordselt särava osatäitmisega),Valli Hein, Aino Seep, Endel Ani, Illart Orav ja Evald Tordik. Järgnes 1980. aasta Ivo Kuuse lavastus (dirigent Kirill Raudsepp), mis oli Tallinna konservatooriumi ooperistuudio ja Estonia koostöö. Estonias lavastas „Così …” veel hooajal 1989 Jefim Maizel Moskvast (dirigent Peeter Lilje) ja  Vanemuises 2000. aastal Stefan Herheim Norrast (dirigent Mihkel Kütson).

Kuna olen kolme viimast näinud, siis julgen väita, et igas neist oli stiili ja mozartlikku kergust; eriti helgena on jäänud meeltesse Tartu lavastus. Väga isikupärane oma sarmikuses oli Estonia eelmises lavastuses nüüdseks meie hulgast lahkunud Annika Tõnuri Fiordiligi rollikäsitlus nii mänguliselt kui muusikaliselt, värskelt mõjusid Tartu lavastusest Heli  Veskus (Fiordiligi), Karmen Puis (Dorabella) ja ehtmozartlikku helgust kiirgav Aile Asszonyi (Despina), Mati Kõrts (Ferrando) ning Rando Piho (Guglielmo). Vürtsikas oli Taisto Noor kogu selle mängu eestvedajana (Don Alfonso). Ka on mulle jäänud ere mälestus noore dirigendi Mihkel Kütsoni koostööst musikaalsete lauljatega kui üks parimaid: ansamblid kõlasid täpsete strihhidega, sisendusliku „fiilingu” ja maitsekusega. Publik reageeris kohaselt: seda  käidi külastamas lähedalt ja kaugelt; kurb vaid, et lavastus nii kiirelt repertuaarist välja langes. See on üks igavene teema Tartus, kuidas leida võimalusi nii head lavastused tsükliliselt jälle lavale tuua – publik ju uueneb pidevalt ja Tartugi teatrisse peaks saama näiteks Soome turiste tuua nii, nagu seda teeb Estonia.       

„Così …” uuslavastusest Estonias

Estoniale on saabunud aeg, kus pea kõikidesse rollidesse on omast käest võtta kõrgkvaliteediga lauljad. Lavastaja Walter Sutcliffe (Inglismaa) on ilmselt inspiratsiooni saanud Miloš Formani menufilmist „Amadeus”, mis annab etendusele kõvasti särtsu ja värvi. Kuivõrd üks või teine osatäitja selle lahendusega haakub,  on juba laulja fantaasia, mõõdutunde ja ande küsimus. Lavastuse pildiline külg on väga selgelt piiritletud XVIII sajandi Inglise maalikunstniku William Hogarthi fantaasiatega. Kaunid peisaažimaalingud on heaks akustikaparandajaks – lauljate häälekõla tuli filigraanselt saali. Hästi mõjub tegelaste asetamine kahanevaavarduva pildiraami sisse ja valgusfookusesse võtmine nii-öelda monoloogide ajal. Küll aga tekkisid minu arvates teatud käärid Mozarti  helge põhitoonuse ja pildilise tumeda koloriidi ning teatud ruumilise perspektiivituse vahel. Mozarti muusika kiirgab rohket päikest ja õhku! Oleks vist sündsusetu hakata kunstis tegema võrdlusi – see pole ju sport.

Kuid paratamatult kerkivad esile ühe või teise teostuse plussid ja miinused. Üks on selge: koosseis, mille praegu neist tosinast lauljast saab komplekteerida, võiks julgelt asetuda ükskõik millisele  Euroopa lavale. Aile Asszonyi Fiordiligi on mozartlikult riukalik, tujukas, graatsiline ja lennuka fraasiga. Tema retsitatiivid on mänglevad ning mõtestatud, neis on tunda keele valdamist – vaid siis hakkab kõlama ka keele muusika; võib-olla vajab veel läbivaatamist kohatine teravus üleminekunootides. Kuid kogu karakteris peituv naiselik kõhklus, kahtlus ja võitlus kiusatusega on suurepäraselt välja mängitud.  Heli Veskus samas rollis on vokaalselt täiuslik, karakterilt vaoshoitum. Võimalik, et viimaste aegade Wagneri ja Verdi rollide laulmine on jätnud oma jälje: kohati sooviks kergemat, lennukamat hääleläkitust.

Siinjuures meenub Renée Flemingi tunnistus, et Mozartit on väga kasulik aeg-ajalt laulda, kuid kuna ta põhiliselt „istub” keskregistris, siis on raskeim säilitada hääle just sellele heliloojale omane helge lennukus – see ongi sageli salakari. Dorabella rolli lahendavad Helen Lokuta ja Juuli Lill samuti väga eriilmeliselt. Lokuta on asjalik, veidi kavala loomuga ja läheb kähku seiklusele vastu. Tema häälekäsitlus on kindel, täpne, koloratuurid nobedad. Lill on oma lopsaka häälega meelas, särtsakas ja muusikaliselt veidi aegavõtvam – just see lopsakus kõiges on võluvalt omanäoline! Despina maalähedane elufilosoofia annab tegijaile palju värvivõimalusi nii mänguliselt  kui ka vokaalselt. Kristina Vähi täidab oma subretliku hääle ja paindliku lavaolekuga selle ülesande seninähtud mallide parimas kvaliteedis: ta on Don Alfonsole intriigi punumisel paras paariline. Janne Ševtšenko oli minule aga tõeline üllatus: tema lopsakalt särav sopran omandas igat sorti värvinguid ja rollikäsitlus oli stambivaba – siin oli süüdimatut frivoolsust ja musitseerimise lusti. Jällegi võluv ainukordsus!  Don Alfonso oli mõlemal õhtul põneva, kuid väga eripalgelise mehe käes. Mart Laur lõi oma mahlaka hääle, särava ülemise registri ja loomuliku retsiteerimisoskusega äärmiselt värvika, sooja põhitoonusega rolli ja nautis täiega oma kihlvedu, et noori sõpru veidi „maa peale” tuua! Priit Volmer on juba suurte kogemustega nii karakterrollide kui ka Wagneri ja Tüüri mastaapsete rollide loojana ja teda on kõikjal huvitav jälgida. Võimalik, et see vokaalpartii  on tema häälele kõrge, mistõttu kohati tundus, et hääl ei saa kätte vajalikku mozartlikku lennukust. Guglielmo rolli puhul on lavastaja nii-öelda pannud pedaali põhja – siin pole oldud eespool jutuks olnud frivoolsustega kitsi.

Eks see sõltu nüüd osatäitjast, millele ta rõhub. Vokaalselt on Rauno Elp tõusnud arvestatavaks tegijaks Verdi, Wagneri ja kaasaegse muusika interpreedina, tema jõuline ja vibraatorohke hääl  on äärmiselt maskuliine. Kuid Mozarti graatsilist plié’d tasuks vist veel otsida. Karakterroll on aga kindlasti taskus. René Soomi lüüriline bariton on otsekui loodud Mozarti laulmiseks ning tema näitlejaanne on oma diskreetsuses ka ära tunnetanud frivoolsuste piirid. Muusikalised fraasid olid oma loogikaga võluvad ja retsitatiivid klaarid. Etenduse hingestatuim partii Fiordiligi kõrval on kindlasti Ferrando – siia on kätketud  Mozarti see poolus, millest saime aimu eespool ära toodud pihtimuslikus kirjas Constanzele. Lüürika ja kargus peavad siin prevaleerima: mitte minna „magusaks” on suur katsumus lüürilistele tenoritele. Oliver Kuusik on kasvanud väga fundamentaalsete tehniliste oskustega lauljaks, kellele ei tekita raskusi (peaaegu kogu partii vältel!) pidev liikumine üleminekuregistris. Tema loomupärane musitseerimisnauding ja stiilitunne annavad talle võimaluse  olla sellest partiist üle. Võib-olla on tal pisut kalduvust langeda liigsesse sentimenti, kuid kelmikas humoorikus ja lavaline suhtlusoskus partneriga toovad ta peagi maa peale tagasi! Urmas Põldma on pidanud oma lavakarjääri algusest kandma liiga vara rolle, mis tulnuks selles etapis täiesti välistada.

Nüüd tahaks loota, et Mozart aitab tal tõusta sellele tasandile, mille vääriline on tema talent ja looduse kingitus – erakordselt hea diapasooni ja särava  kõrgregistriga tenor, rääkimata tema sarmist ja eredast koomilisest andest. Tema Ferrando kõlas sellel etendusel ooperi esimeses pooles ideaalilähedaselt, kuid teises pooles ilmnes hääle väsimus, sest üleminekuregistri laulmisel ei ole ta veel saavutanud stabiilsust. Keskregistri kõlakvaliteeti võiks samuti veel revideerida: jääb ju karakteriloomine poolikuks, kui tehnika alt veab. Etenduse üks võluvaimaid komponente oli  retsitatiivide interpreteerimine. Ivo Sillamaa muusikaline mõtlemine ja tema klavessiinilt tulevad impulsid olid äärmiselt intrigeerivad – usutavasti on ta lauljatele tugevad stiilisüstid teinud. Braavo!

Kogu ooperi muusikaline kujundus Arvo Volmeri käe all sujus vahelduva eduga: pea kõik Andante ja Cantabile lõigud võlusid oma sünkroonsusega lauljate poolt pakutavaga, kuid millegipärast kippusid Allegro’d liigselt  perutama minema, mis tõi ansamblitesse „lokse”. Eriti kahju oli Juuli Lille Dorabellast, kelle puhul kiirustamine ei too sisulist tulu. Kuid kindlasti oli üldmulje rõõmustav: tegu on õnnestunud lavastusega, mis vääriks julgelt näiteks Mezzo kanalile minekut, et ka mujal nähtaks-kuuldaks, milline on ühe miljonilise rahva rahvusooperi sisu ja kunstiline tase!

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht