Taevast ja maapealset muusikat

Evi Aruj?

Kõnealuse ERSO kontserdi avateos, Kristo Matsoni „Cantus in memoriam Malera Kasuku” oli muusikaline pühendus lahkunud heliloojatele ja ühe muusikalise müstifikatsiooni meenutus. 1977. aastal kirjutasid Mati Kuulberg, Lepo Sumera ja Raimo Kangro „jaapani” autori Malera Kasuku nime all kolmeosalise trio. Koostöö tehnika oli lihtne: igaühelt algatuseks ühe osa üks partii (Kangrolt I osa klaveripartii, Sumeralt II osa tšellopartii, Kuulbergilt III osa viiulipartii), mille „külge” järgmine kirjutaja „monteeris” oma partii. Kristo Matsoni dramaatilise atakiga alanud mälestusteos maabus sonoristlike aktsentidega meloodialiinidesse, millele andis melanhoolse värvi pooltoon-tervetoon- astmestik. Valitud materjal osutas varjamatult eeskätt Lepo Sumera loomingule, eriti tema esimestele sümfooniatele, ja see tekitas paratamatuid ootusi ka sumeralike kontrastide ja pingete järele. Avatult välja mängitud pinge (Sumera ja Kuulberg) või puhas kõla- ja liikumisenergia (Kangro) olid eesti muusikas kesksel kohal veel kuni 1980. aastate lõpuni. Täna domineerib teine „paradigma”. Ka Kristo Matsoni teoses viis faktuuri tihenemine küll kulminatsiooni, aga selle üldine atmosfäär jäi kaemuslikuks (ja ka siht mõneti tabamatuks).

Timo Steineri orkestriteos „Spectacle” oli autorile tavapäraselt tulvil rõhutatud ja mõneti provokatiivseid kaadritehnikas vastandusi (karmima kõlajõuga löökpillid ja vask versus õrnad vulinad helisevatelt koloriidipillidelt), kulminatsiooniks jazzirütmides episoodid ja läbivaks elemendiks muutlik, kohati üsna humoorikas rütmifaktuur. Üllatavalt kruvis teose näiliselt sihitu kaadritehnika tasapisi üles ootuspinge, mis säilis, õigemini oli haripunktil, veel lõputaktideski. See, millega üks teos tähelepanu lõpuni vangis hoiab ja teine mitte, on saladus, millele ei anna vastust klassikaline vormianalüüs, vaid ehk mingi muusikataju seadustega toestatud analüüsi variant. Aga teadvustamata ootus – tajuda muusikat tähendusrikka tervikuna – jääb ilmselt alles mis tahes esteetiliste uperpallide, sealhulgas ka tänaste fragmenteeritud vabavormide ajastul.

Kontserdikava kolm ülejäänud teost olid kirjutatud metsosopran Helen Lokutale. Kõik kolm olid sümfoniseeritud, vokaali enam või vähem allutava tekstuuriga. Samas ei olnud orkestri ja hääle tasakaal ehk selle kohatine puuduminegi alati ilmselt teadlik „kunstiline” eesmärk, vaid mõnel juhul ka esituse probleem.

Erinevates muusikastiilides on inimhääle „aktoriaalset” potentsiaali, alates vanusest ja soost (lapse, naise, mehe hääl) ja lõpetades rikka inimliku tundespektriga, erineval viisil ära kasutatud. Viimased sada aastat on muusikaliste psühhologismide standardspektrit ühest küljest ääretult avardanud, teiselt poolt on psühhologiseeritud vokaali ka lausa välditud, käsitledes inimhäält vaid ühe kõlaliinina või luues neist abstraktseid tekstuure. Et eesti nüüdismuusika tänase sakraalse liini teostes kõlab enamasti kärbitud personaalsusega, „äraolev” vokaal, sellel on tugev seos vana sakraalmuusika ja muidugi teada Arvo Pärdi suunda andva mõjuga. Samas, eks ole too „äraolev” hoiak, maailmast lahtilaskmise ja „üles” (taevasse) tõusmise ihalus ka mingi üldisem hingeseisund, mida kunstiliikidest eriti muusika ja luule meile väga sageli sisendada püüavad.

Margo Kõlari teos „Et tõusta taevasse” Doris Kareva tekstile oli sellise sisenduse väga õnnestunud näide. Läbipaistvat orkestrifaktuuri kujundas pehmelt koloreeritud, aeglaselt voolav meloodiline faktuur, milles helgeid modaalharmoonia kontuure. Harras ja helge, kuid ilma paatoseta – väga kaunis, kerge ja õhuline muusika. Kahjuks ei olnud teksti alati kuulda, aga tundub, et muusika tabas ülihästi seda haprust, tundlikkust ja voolavust, mis valitseb ka Doris Kareva luulesõnumis. Põhiline oligi muusikas ja esituses väga veenvalt tabatud atmosfäär või hingeseisund – hingelise kaalutaoleku, vabaduse ja kerguse tunne…

Eino Tambergi kahes teoses – Kalju Lepiku, Juhan Viidingu ja Ene Mihkelsoni tekstidele loodud „Lumepuus” ja vokaliisina kirja pandud „Canto’s” – oli tunda sümfonisti meistrikätt. Üsna keerukas vokaalpartii oli mõlemal juhul terviktekstuuri osa. Mõlemas teoses tõid orkestripartii kõnekad detailid muusikasse luuletekstist inspireeritud mitmekesiseid värve. Mõnes iseseisvas orkestri vaheosas sai luule helilise „otsetõlke”. Et teoste vokaalpartii esitus oli kohati siiski pisut ebakindel või otsiv, siis jäid kahe teose kaunidused seekord lõpuni avanemata. Kokkuvõttes aga pole kahtlust, et viie esiettekandega lisandus eesti nüüdismuusikasse viis õnnestunud teost, mis vääriksid kontserdilava edaspidigi.

 

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming