Taavetist ja Koljatist

Igor Garšnek

  JOHAN TAMVERK, oratoorium “TAAVET JA KOLJAT”: rahvusooper Estonia sümfooniaorkester, RAM ja solistid MIHHAIL GERTSI juhatusel Estonia kontserdisaalis 3. X.

 

Kõnealune kontsert, kus kõlas Johan Tamvergi (1906 – 1988) mammutoratoorium “Taavet ja Koljat”, oli pühendatud helilooja 100. sünniaastapäevale. Kuna usutavasti polnud ma saalis ainus, kes kuulis Tamvergi muusikat elavas ettekandes päris esimest korda, siis paar tutvustavat sõna selle unustusehõlma (kuivõrd teenimatult, jäägu muusikateadlaste otsustada) vajunud komponisti kohta.

Johan Tamverk sündis Haapsalus, aastal 1925 sai temast Tallinna konservatooriumis Artur Kapi kompositsiooniklassi üliõpilane, selle lõpetas ta 1929 aastal. Edasine tegevus muusikapõllul oli üsna mitmekesine: ta töötas mitmetes koolides muusikaõpetajana, juhatas 1937 – 1939 Tallinna Meestelaulu Seltsi koori jms. Tamvergi loomenimistu on üsna pikk, selles on nii sümfoonilisi kui kammerteoseid, ent selges ülekaalus on koorilaulud. Tema loomenimistut lähemalt uurides ei saa märkamata jääda seegi, et kui teoseid enne II maailmasõda läbib religioosne temaatika (kantaat “Üksipäinis” psalmitekstile), siis sovetiaeg toob kaasa sellised pealkirjad nagu “Nõukogude noorus”, “Võitlusradadel”, “Partisanide teed” jpt. Eks kuidas ajad, nõnda ka kombed.

Oratoorium “Taavet ja Koljat” (1934) pärinebki Tamvergi noorusajast ja pärast sõda pole seda (arusaadavalt ideoloogilistel põhjustel) kordagi ette kantud. Kui iseloomustada kõnealust tunniajalist suurteost (mis kõlas vaheajata) kõige üldisemalt, siis domineerib helikeeles algusest lõpuni “klassikalis-romantiline” väljenduslaad. Mis tähendab, et klassikalistest eeskujudest midagi Beethoveni kanti (eriti esimese numbri koorifaktuur) ning romantikutest viiteid Tšaikovski ja Liszti kõlamaailma (“Vilistide lein”). Teades, et Tamverk oli Artur Kapi õpilane, ei pane säärane klassikute kummardamine ja traditsionaalsus kuigivõrd imestama. Head eeskujud vähemalt!

Teose kui terviku esitus oli igal juhul sidus: osadevahelised üleminekud olid dirigent Mihhail Gertsil kujundatud loogilisteks ja veenvateks ning ka koori, solistide ja orkestri kõlaline tasakaal püsis üldjuhul paigas. Ning kahtlemata oli ettekandelise terviklikkuse pandiks dirigendi hea muusikalis-dramaturgiline vaist.

Samas peab ütlema, et helilooja ise pole selles oratooriumis interpreetide elu sugugi kergeks teinud. Partituuri nägematagi võib aru saada, et meeskoori tenorite tessituur oli nii mõneski numbris ebamugavalt kõrge. Ent RAM ei jäänud sugugi hätta, vastupidi, näiteks Nr 5 “Vilistide koor” kõlas kui artistlik number, mis pani juba oma lennukusega kuulama. Eraldi peab esile tooma ka Nr 10 “Iisraeli koori” hästi tundeliselt, kaunilt kujundatud piano’dega kõlamaastiku.

Kergeks pole Tamverk ses teoses teinud elu ka solistidel: markantne Nr 9 “Taaveti aaria” tundus isegi Mati Turi (tenor) häälele olevat kaelamurdvalt kõrge, nii et vaid solisti vokaalne väljendusrikkus pani selle kohe ka unustama. Turi artistlikku esinemist sai nautida ka Nr 7 “Karjase aarias (Taavet)”, kus muusikas endas toimus päris ootamatu, mõnevõrra “operetlik” pööre tantsulise karakteri tähenduses.

Jutustaja rollis tundus bariton Uku Joller olevat igas retsitatiivses episoodis vokaalselt ühtlane ja stabiilne. Tõsi, ega retsitatiivid polegi tavaliselt nii kaelamurdvad kui mõned aariad. Priit Volmerilt (bass) oodanuks Nr 4 “Koljati retsitatiivis ja aarias” ehk rohkem dramatismi või siis dirigendilt paindlikumat kõlarežiid solisti paremaks esiletoomiseks.

Stabiilse ja ühtlasena mõjus üldjuhul ka rahvusooperi Estonia sümfooniaorkester. Üldjuhul ütlen seepärast, et teose avanumbris häiris natuke juhuslikkust vaskpillide kokkumängus.

Tamvergi oratooriumi partituuris on mitmeid huvitavaid lehekülgi: Nr 13 “Taavetis ja Iisraeli palvekooris” tõeliselt ilus melodism, ei liigset pateetikat ega õõnsalt ülespuhutud pseudodramatismi. Samas on seal ka lehekülgi, mis tunduvad olevat problemaatilised. Pean eeskätt silmas lõpukoori fugeeritud episoodi, mis kõlas hästi “paksult”. Kuid, arvestades koori ja orkestri massiivset faktuuri, ei saanudki see tõenäoliselt “õhemalt”, s.t reljeefsemalt kõlada.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming