Taaskohtumine iiri folkpungi klassikutega

Kait Kabun

 

 

Shane MacGowan 1988 ja nüüd…netifotod

 

The Pogues 20. XII 2005 Londoni Brixton Academy’s.

 

Tulla üle tüki aja jälle kokku ja näha enda ees ustavate austajate horde, kes vahepealsel ajal on pidanud leppima oma lemmiku kuulamisega vinüülidelt, kassettidelt ja laserplaatidelt. Hmm, midagi pole juba aastates muusikuile sellest vist magusamat ning meelitavamat. Ja nii veel kaheksa korda järjestikku, sest just sedapalju kontserte andis äsja lõppenud aastal spetsiaalselt UK jõulutuuriks taasühinenud vana hea The Pogues. Bänd, mille laulutekstid on täis vandesõnu ja mille liikmed olid alatasa purjakil. Bänd, kes oli ajuti keelatud ning kelle ikooniks sai silmanähtavalt riknenud hammas­tega laulja. Grupp, mis ei mängi enam koos aastast 1996, aga mille legend püsib.

Oleks ilmne viga arvata, et nad nüüd, juba hilistes 40ndates, on asunud veteranidena kaduma kippuva tähesära järel tuuritama. Oh ei, põugsid pole ilmselt kunagi pidanud kuulsusest või auhindadest puudust tundma, kuid tõsi, igas võtmes ja igal pool vorbitavates muusikaedetabelites ei kohta seda iiri popmuusika üht fenomenaalsemat ansamblit just sageli. Vaevalt muudaks seda asjaolu võrdlus, et Pogues suutis igivanad iiri traditsioonilised viisid muundada meloodiliseks tinavile- ja trummitärinaks samasuguse osavusega nagu Van Morrisonil on läinud korda kanda keldi muusika spirituaalsus üle moodsasse rütmi & bluusi helikeelde. Või kuivõrd positiivselt on Pogues mõjutanud iirlaste enesehinnangut, luues neile justkui omaette rahvusliku argoo, oma muusikalise koodi, mille tänuga (kaugeltki mitte ainult iirlastest) kuulajad vastu võtsid ja millega kõrtsiõhtutel rõõmsa äratundmisega suhestuti?

 

Pungiajastu originaalsed veidrikud

 

Aasta on 1982 ja vanal heal Inglismaal on õhk protestivaimust paks. Tärganud pungiajastu kuulutab saabuvat dekadentsi, saates poliitilise sõnumitoojana lavadele sellised revolutsionäärid nagu Sex Pistols ja The Clash. Neist saab kõvasti innustust samu staare mõnda aega oma juhubändidega soojendanud noor ja vihane Shane MacGowan, kel mõningate pingutuste järel õnnestub ideekaaslastega lõpuks formeerida püsivam tuumik. Algselt esinetakse kõlava nimekuju Pogue Mahone all (iiri keeli pisut ropu varjundiga – suudle mu tagumikku). Lühem nimevariant The Pogues tuli kasutusele pärast seda, kui üks BBC töötaja avastas ansambli nime tõlkides selle skandaalimaigulisuse.

Oot, mis folkpunk – mida see stiililiselt võetuna endast üldse peaks kujutama, on’s võimalik pungilikult folkida? Et lihtsalt üks veider sõnamäng, millel ei ole interpeteerimise ja viiside konstrueerimisega suurt midagi pistmist? Ometi oli Pogues tulnud selleks, et midagi öelda. Ühtpidi aitas tulijal end paremini kuuldavaks teha sotsiaalselt soodus keskkond, mullistumiste ja muutuste periood, kus pead tõstsid republikaanlikud meeleolud. Rahvusliku sentimendi väljendamine pungilaadse muusikaga polnudki vahest uudne, kuid Pogues’il tuli see algupärasemalt välja kui teistel. Samas oli MacGowan, kellele iiri mütoloogia ja rahvalaulud olid tema lugude peamine inspiratsiooniallikaks, võib-olla enesele teadvustamatagi koos Poguesiga asunud omamoodi ristiretkele sooviga viia iirilik helikõla popmuusika tippu. Vulgaarne punk-attitude segatuna traditsionaalse iiri muusikaga oli Poguesi nišš ja helikeel, mida edaspidi aitas arendada bändi täienev koosseis (esialgsest viisikust kujunes hiljem välja 8 liikmega bänd).

 

Kontsertraputus

 

“Streams of Whiskey”, mis muu, kui bändi üldse päris esimene lugu sobib hästi sisse juhatama väärikat šoud veelgi esinduslikumas Brixton Academy kontserdipaigas, mis on täismajana (u 4500 kuulajat) välja müüdud. Tõepoolest, Poguesi live’is kuulamine on privileeg, mida ei tohi kasutamata jätta. Nende klassikaline line-up on anno 2005 jälle täies koosseisus rokkimas, välja arvatud bändi kunagine ainus naisliige, basskitarrist Cait O’Riordan. Ettekandele tulevad veelgi tempokamad “If I Should Fall From Grace With God”, “Rain Street” ja “Broad Majestic Shannon”, kuid esiotsa tundub palavalt tervitatud muusikute sisepõlemismootor veel pisut ülessoojenemist vajavat.

Umbes nii, mitte üleliia efektselt ja enesekindlalt, kulges algul ka Poguesi karjäär muusikatööstuses. Mõned produtsendid suhtusid noorte mässajate taotlustesse ettevaatlikult, teised oskasid varakult märgata MacGowani hingestatud loojanatuuri ja kogu seltskonna energiast pulbitsevat loomejõudu. Briti new wave’i üks tegijaist Elvis Costello ning U2 kunagine produtsent Steve Lilliwhite võtsidki riski produtseerida bändi vastavalt teist ja kolmandat albumit. Muuseas, “Rum, Sodomy and the Lash” võitis möödunud aasta suvel muusikaajakirja Mojo korraldatud konkursil esikoha kui parim klassikaalbum rock ’n’ roll’i ajaloos. Bändi rahvusvaheline läbilöök saabus aga 1987. aastal albumiga “If I Should Fall From Grace With God” (sellel ka ülipopiks saanud “Fairytale of New York”, maguskibe meloodia vihjena iirlastest väljarändajate elusaatusele uuel kodumaal). Saabus kuulsus ja aupaiste mõlemal pool Atlandit, rääkimata Mandri-Euroopast, kus seda sorti joviaalsete joogilaulude värskendav toime jõudis kohe januse kuulajaskonnani.

Tollal oli Poguesist tekkinud juba kui eriomaselt pungiliku, rahvalike viisidega rokkiva mikstuuri ja karismaatilise padualkohoolikust lauljaga grupi, mis shamrock’kis oma kuulsuse harjal, kuvand. Seejuures suudeti vältida langemist tavalise materjaliga kootud võrku: Pogues oli peaaegu alati temaatiline. Poliitiliselt teadliku bändina ei püütud näida, vaid oldi aktuaalne, ka pärast seda, kui ühiskonnakriitiline punkagressioon UKs oli vaibunud. Lood nagu “Streets of Sorrow/Birmingham Six” või “Thousands are Sailing” käsitlevad tundlikke teemasid ja põhinevad reaalsetel sündmustel. Kodulinnaks tegelikult London, liikmete seas nii iiri immigrantidest järeltulijaid kui ka puhtaid britte, läks bändil suhteliselt hästi korda püüd anda oma lugudes edasi iirlaste ja inglaste (loe: rõhutute ja rõhujate) ajalooliselt tumestatud suhtemustrit. Vaimse hukkamõistu ja muusikalise jõu abil. Igatahes saavad popkultuuri ajastu laulutekstides oma koosa niihästi kasumiahned landlord’id kaugest minevikust kui ka kaasaegne poliitiline eliit, kes reageeris IRA vägivaldsetele rünnakutele võrdlemisi kaootiliselt.

 

Sünergia tekib, et jääda

 

Nüüd siis taas siin, Londonis, kus noorte talentidena suurlinna subway-kohtades esinedes end tõestada üritati. Ballaadilikud “Old Main Drag” ja “Lullaby of London” ei kõla MacGowani esituses üldse mitte halvasti, kuid laulja kunagine 80ndate salvestistelt pärinev efektselt krõbe hääl on mõistagi ammuilma haihtunud. Looks-paariks annavad talle vaheldumisi puhkust teised bändiliikmed, igal mõni isiklik tunnuslugu tallel. Ning iga lugu justkui vana raamat, millelt kaua riiulil seismisest tekkinud tolmukord hetkega maha pühitakse ning mis sind üleni oma maagiasse kisub. Saab nautida renessansiliku kitarriga Terry Woodsi (“Young Ned of the Hill”) ja Spider Stacyt oma tuntuima hitiga “Tuesday Morning”. Bändi algusaegadel kitarri mänginud James Fearnley jõuab laval vist kõige rohkem ringi karata ja viskab end virtuooslikult ühel hetkel selili, võludes samal ajal oma kobakast akordionist meloodiaid välja (millise kiirusega!). Tõeline mäsu puhkeb aga siis, kui üksteise järel mängitakse maha “White City”, “Sunnyside of the Street”, “Sayonara” – kõik lood, mis satuvad bändi kontserdikavasse võrdlemisi harva. Niisiis paras üllatus! Palade kergus ja vastupandamatu tantsulisus haarab publiku kaasa, mis omakorda tekitab oodatud lavalise sünergia. Poguesilik muusika: rütmikad pillikäigud, raskest pummeldamistest “jutustavad” laulud, mille tegevus käib enamasti ikka kusagil hämaras räuskavaid hääli täis pubis või siis filosofeeritakse viskiklaasi taga elu üle.

 

Vitaalne maskott MacGowan

 

Ja mõistagi MacGowan, kes vääris kaemist, ent kindlasti ka kuulamist viimse kui penni eest. Kellele iiri muusika kordumatu geenius, kellele räuskav joomar ning maskott, kuid anno 2005 pakkus soliidse soenguga ja üsna heas vormis vokalist omaette nauditavat vaatepilti. Et Shane ilma topeltdringita läbi ei saanud, tuikus mees laval nagu muiste, lõbustades rahvast aeg-ajalt pika juhtme otsas mikrofoni ringiratast keerutamise ja veidrate grimassidega. Selline klounaad oli kindlasti petlik, sest MacGowanist õhkus väärikust ja vitaalsust. Polnud hullu, kui ta kusagil stroofiga põhinoodist maha jäi või mõne loo keskel midagi segi ajas. Muljet avaldas pigem peaaegu hambutu rokkari üllatavalt täpne väljendusvõime. Hehee, kõik need, kes tulid legendaarset kurigeeniust kuulama eelarvamusega, et ega tollest rokivanast enam õiget laulumeest ole, said korraliku ninanipsu.

Ent kurikuulsa frontman’i personaalsest särast hoolimata pole Pogues kunagi olnud üksnes MacGowani isiklik projekt. Põugside vaimsus, tohutu musikaalsus ja hingestatud esituslaad olnuks ilmselt olemata, kui see polnuks rajatud kreatiivsele tiimitööle, kuhu iga liige on panustanud oma käekirja ja materjaliga. Vaieldamatult on bändi üksjagu kariderohket karjääri saatnud ohtra pidutsemise, rahutute trubaduuride maine, kuid joomingud ei pruugi siiski takistada loomingut, ja Poguesi puhul on see küllap reegel. Alkohol vabastas mõttekrampidest – sügavad laulutekstid tõepoolest –, mässumeelsus andis võtme priiuse tunnetamiseks ja väärtustamiseks. Kui aga vaja, viimistlesid bändimehed oma lähedastest kuude kaupa eemal, kusagil pastoraalses keskkonnas äärmise pühendumisega uut plaadimaterjali. MacGowan ületas oma uimastilembusega lõpuks siiski ka bändikaaslaste taluvusläve ning asjade loomuliku käiguna läksid nende teed 1991. aastal lahku. Pogues jätkas pisut muudetud koosseisuga, soovides stiililiselt teadlikult kaugeneda senisest rõhutatud iirilikkusest. Uue suuna otsingud päädisid kahe albumiga, millel oli rohkem lüürilisema roki ja jazzilikkuse mekki. Jah, sellesse muusikasse oli siginenud palju mõtlikumaid noote, kadunud oli MacGowani mässav vaim. Nagu üks briti muusikakriitik sama kontserdi arvustuses tabavalt märkis, oli Pogues ilma MacGowanita juskui sigarett ilma läitva tuletikuta.

 

Kunstlumesadu öises Londonis

 

Vanad folkpunkarid näiliselt kergelt, kuid professionaalselt ennast ja kogu asja nautimas! Saund on timmitud, bandžokäigud ja tinavilesoolod erksalt kõrvus. Suurt menu ei suuda karvavõrdki väärata ka selle õhtu ainus tõsine “ämber”. Üliemotsionaalse “Sickbed of Cuchulainni” alguseks ei ole trummar Andrew Rankeni monitor nähtavasti sisse lülitatud, mistõttu ta ei saagi kuulda kitarristi Philip Chevroni “kahte takti ette”. See toob MacGowani jt nägudele laia muige ja hetkelise nõutuse, kuid kohe kogutakse end ja lähebki uuesti lahti. Sellised episoodid on õhtu boonus! Esinejailt kostvad kinnitused stiilis “see oli meie viimane lugu täna” panevad januse pub­liku mõnutundest vaid muigama ja oigama – ei veel! Encore! Encore! Bänd hoiab rahvahulki ilmse mõnuga keemistemperatuuri-eelses seisundis. Jah, nende seletamatut iiri maagiat on võimalik kogeda üksnes kontserdil. Lood nagu “Sally MacLennane”, “Star of the County Down”, “Irish Rover” lisapaladena pole kindlasti juhuslik valik.

Usaldada võiks Bob Geldofi maitset, kui ta 2004. aastal taasilmutatud Poguesi plaadikogumikule (s.o kõik 7 bändi albumit uues kuues) pühendatud essees kirjutab: “Poguesi võlu seisneb nende lauludes, mis kestavad. Vanad viisid kõlavad meeldivas interpretatsioonis kaasaegselt, originaalpalad aga sedavõrd ajatult, et tundub justkui oleks need kirjutatud mõnes suitsunurgas 300 aastat tagasi või siis mõnes haisvas Londoni bussipaviljonis eelmisel nädalal”.

Finaalile minnakse vastu muidugimõista igihalja “Fairytale’i” saatel. Omapärases dialoogivormis kulgev lugu, mida on peetud popmuusika kõigi aegade kroonimata jõuluhitiks, omamoodi täiskasvanulikuks vasteks “Jingle Bells’ile”. Muide, seda ja mitmeid teisi tuntud Poguesi lugusid on siinmail eestindanud ja üsna menukalt oma ülesastumistel mänginud Untsakad ja Väikeste Lõõtspillide Ühing. Sel õhtul on MacGowaniga duetti laulma valitud bändi bandžomehe Jem Fineri lauljast tütar Ella Finer. Nad laulavad ja teevad mõned valsikaared. Niigi juba nakatunud publikule pakutakse veel ekstra hinge- ja silmailu: lava kohalt hakkab üsna muusikute krae vahele kohevat kunstlund sadama. Huvitav, vaatamata sellele, et Pogues ei ole massitarbimiseks mõeldud stiili viljeleja, on see bänd vähemasti iirlaste ja brittide seas kummalisel kombel muutunud otsekui jõulude võrdkujuks. Võib-olla pisut erisugustel põhjustel, aga soovitud ja oodatud on nad alati.

Põhiliselt muusika, aga ka tekstid on vist hoidnud koodi, mis on taganud ansambli äravahetamatu ehtsuse juba üle paari aastakümne. Veteraniseisusest hoolimata kõlasid Poguesi poisid sama värskelt ja kaasakiskuvalt, nagu mõnelt 80ndate albumilt oled kuulama harjunud. Õhtu lõpulugu ei olnud midagi muud kui üleni mänglev ja hullutavate käikudega “Fiesta”, millele ambitsioonikuse lisamiseks organiseeriti lavale ka trompeti- ja pasunakvartett. Oli väga hea stuff! Oli Pogues ja olid jõulud. Aegumatud mõlemad.