Taaskohtumine Chilingirianiga

Niina Murdvee

Chilingiriani kvartett (Suurbritannia) 4. III Estonia kontserdisaalis.

Levon Chilingiriani juhtimisel tegutseva nimeka kvarteti kontsert eelmisel nädalal oli kui kohtumine juba vana tuttavaga. Kümmekond aastat tagasi andis kvartett samuti kontserdi Tallinnas Estonia kontserdisaalis, tookord küll kohandatud kammerlaval saali keskel. Ja mõlemal korral andis kvartett kontserdijärgsel päeval meistriklassi tunde Eesti muusika- ja teatriakadeemia tudengitele.
Chilingiriani kvartett on tegutsenud juba üle nelja aastakümne, resideerudes põhiliselt Londonis. Nad on mänginud paljudes riikides, plaadistanud eri ajastute muusikat. Esimesest koosseisust on jäänud mängima küll ainult Levon Chilingirian ise. Koosseisu muutumine on muutnud ka kogu kvarteti ühtset kõlapaletti. Eelmise koosseisu viiulite kõla olid ehk tämbrilt ühtlasem ja bassipool sügavam, kui mu mälu ei peta. Aga mängijate suurt kogemust arvestades usun, et kvartetis kasutatavate erineva tämbriga instrumentide valik on uue koosseisu interpretatsioonilise palge kujundamisel olnud taotluslik.
Seekordse kontserdi kava oli mitmekesine nagu ikka: L. van Beethoveni II keelpillikvartett op. 18 G-duur, Michael Tippetti II keelpillikvartett Fis-duur ja Maurice Raveli keelpillikvartett F-duur. Keerukaimaks ülesandeks kõikides mänguelementides ilmselt (nagu ka kvartetimängu puhul üldse) on klassikaliste teoste mängimine suurel laval. Klassika on halastamatu. Beethoveni kvarteti esituse ajal tabasin end korduvalt mõttelt, et oleksin eelistanud seda kontserti kuulda mõnes kammerlikumas saalis või siis oleksin pidanud istuma esi­ridades. Kõla ülim õhulisus ja kohati taotluslik kuivus põrkuvate strihhide valikul ei resoneerinud Estonia kontserdisaali lavalt saali keskele nii, nagu esitajad oletatavasti eeldasid. Taolised mõtted hajusid küll järgnevate teoste kuulamisel. Inglise helilooja Michael Tippetti kvartett mõjus värskelt ja huvitavalt, saali täitvalt, äratades soovi seda teost paremini tundma õppida. Kontserdi parimaks numbriks oli aga kindlasti Raveli populaarse kvarteti esitus, kus kogu ansambel sulandus üheks orgaaniliseks helisevaks tervikuks, ühtseks hingamiseks. Lisapalaks mängitud Joseph Haydni kvarteti üks osa joonistas jällegi sillakaare kontserdi alguse ja lõpu vahel.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming