Tõnu Kõrvits kui vaikne nautija

Heili Vaus-Tamm

TÕNU KÕRVITSA autoriõhtu “Kauem kui tuhat suve…”: TALLINNA KAMMERORKESTER ning Monika Mattiesen, Niklas Pokki (Soome), Virgo Veldi, Ain Agan ja Olga Kulikova RISTO JOOSTI dirigeerimisel Tallinna Metodisti kirikus 16. II, valguskunstnik Airi Eras.  

Tõnu Kõrvitsa muusika on ühtaegu pastelselt pehme ja romantiline ning impressionistlik. Ja sellisena haruldane nii Eesti kui muu maailma uue heliloomingu hulgas. Ka on tema muusika tugevalt ning tavatult programmiline, ikka seotud mingi kirjandusliku aluse või meeleolu, looduspildiga. Ja need meeleolud on Kõrvits ise ka paberile pannud. Nii et sel kontserdil sai kavast lugeda iga loo juurde kuuluvat.

“Kui päike on loojunud, on mõne aja horisondil näha veel heiastus möödunud päeva soojusest, valgusest ja värvidest… Kui lõppeva päeva piiriks võiks olla hetki, kui päike on loojunud, siis järelkuma räägib sellest ajast, mil pimedus pole veel lõplikult saabunud. Otsekui mingist võimsast inertsist helgib päikese halo veel pikalt horisondil. Päeval ja ööl polegi sageli piire. Lühikesel ööl tervitab see imeline valgus hommikupäikest.” Selline põhjalik kirjeldus on autori poolt antud teosele “Järelkuma” (2000) klaverile (Olga Kulikova) ja orkestrile. Seesugune läbitunnetatus eeldab pikka süvenemist ajasse ja olemisse, et settiks välja see hetk, mis tahab jõuda muusikasse. Inspiratsiooni ja enese või pigem looduskaemuse paigana on ära toodud Kõrvemaa üksildane maakodu metsade ja järvede keskel. Eemal tsivilisatsioonist. Selles eemaldatuses pole aga skolastilist loobumist ja eskapismi, vaid hoopis millessegi tundmatusse sisenemist. Helilooja otsib sealt osasaamist, müstikat ja salapära.

 

Kartmatu nagu loodus ise

Kõrvitsa muusika on väga elus ja loomulik. Siin puudub XX sajandi võõristus, ilukartus või millegi kaudu näitamine. Kõrvits on aus ja otsekohene nagu loodus, millesse ta sisse elab. Ja kuna loodusele on omane kaare- või ringikujuline tsüklilisus, siis on ka Kõrvitsa vorm kompaktne ning selge. Igas loos on kulminatsioon: tunne jõuab oma loomulikku kõrgpunkti, et siis leebelt vaibuda. Kõik lood lõppesid vaikusesse! Selline vormiehitus pole uues muusikas sugugi tavaline. Aga hea on seda kuulata nagu ikka üht loomulikku asja. Ja pärast XX sajandi kunsti inetusekultust ning võõristust mõjub Kõrvitsa muusika väga tervendavalt.

Kõrvits pole võitleja ega millegi kehtestaja, isegi mitte millegi teataja – mitte see paljuräägitud helilooja kui meedium, kes toob mingi sõnumi. Pigem lüürik ja isegi veidi kõrvaltvaataja. Samas ta ei distantseeru, ei jäta ennast ega oma helindeid neist nauditavatest protsessidest kõrvale, vaid osaleb neis oma vaiksel moel.

Kõrvitsa muusika vastuvõtmine toimib mitmel tasandil, kõnetab mitmeid meeli. Ja just tänu konkreetsetele assotsiatsioonidele. Nii oli autorikontserdil lisaks sõnalisele (kavalehel) ja muusikalisele osale ka valgus (Airi Eras), õigemini värvikujundus, mis väreles kiriku seinal vihkudena või laikudena. Sööstvad, kulgevad, muutuvad valguskiired. Ja sellisena Kõrvitsa muusika sisima olemusega haakuvad, sest ka helilooja ise naudib just seda muutumist, millegi igatsust, ootust.

Tekstidega tugevalt seotud muusikat kirjutavad ju teisedki heliloojad. Toivo Tulevi muusika on seotud suuresti hispaania religioosse müstitsismi ja selle tekstidega. Helena Tulve kasutab kaasaegset, tõsist ja väärt poeesiat. Aga nende teosed on rüütatud mingi tugevama kihiga. Tõnu Kõrvitsa muusika on lahtisem, pehmem ja kaitsetum. Eriti märkab seda siis, kui mitmed tema teosed kõlavad järjestikku nagu sellel autorikontserdil.

 

Loometee on alles poole peal

Võib muidugi juhtuda, et Kõrvits vanemaks saades rüütab või toetab oma teosed mingi tugevama dimensiooniga. Ja siis saab õrn sisu neis enam otsitud ning hinnalise paiga.

Autoriõhtu meeleolu värvisid kammerorkestri ees soleerivad instrumendid: flööt (Monika Mattiesen), altsaksofon (Virgo Veldi), elektrikitarr (Ain Agan) ja klaver (Niklas Pokki, Soome). Igas teoses oli üks orkestrikangast välja uitav ja sellega huvitavaid kooslusi loov soolopill.

Tallinna Kammerorkester sobis sellesse kavasse hästi – sai näidata oma ansamblitunnetust, nüüdismuusika esitusteadlikkust ja kerget kõla. Dirigent Risto Joosti puhul häirisid või tundusid algul põhjendamatud suured žestid. Liigutused olid nii mahukad, et oleks oodanud korralikku forte’s tutti’t. Aga tuli hoopis sulnis mezzoforte. Et milleks siis nii suurelt näidata. Ent tegelikult pole Kõrvitsa muusika mingi nikerdamine, siin voolab kõik vabalt ja sundimatult, ilma mingi pärssimiseta. Ja sellele mõeldes on dirigendi avarad žestid juba loomulikud.

Praegu tundub, et Kõrvits on oma maailma täielikult leidnud ja uitab seal meeleldi ringi. Eksperimenteerib vaid pillikoosluste ja leebete kõlaotsingutega. Kas aga midagi veel tuleb, mis heliloojat uut moodi erutaks ja uusi katteid tõstaks, sügavamat süvenemist pakuks… Vanuse poolest on Kõrvits just oma loometee poole peal.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming