Tšehhi Filharmoonikud legendi väärt

Toomas Velmet

TŠEHHI FILHARMOONIKUD ja JULIA FISCHER (viiul, Saksamaa) Zdenek Mácali dirigeerimisel.  

Legend on sündinud kuuekümnendatel, kui ilmusid müügile Supraphoni vinüülid Tšehhi Filharmoonikute salvestistega Karel Ancerli (1908 – 1973) juhatusel. Karel Ancerl oli kaheksateist (1950 – 1968) aastat nende peadirigent ning just siis võimendus ka meie teadvusse orkestri legendaarne “tšehhi kõla”, seda enam, et Ancerl neil kuuekümnendatel külastas ka Eestit ja tollane Eesti Raadio SO sai aimu, kuidas sel tasemel tööd tehakse.

Tegelikult sündis legend Vaclav Talichiga, kes oli orkestri peadirigent aastatel 1919 – 1941 ning juhatas 924 (!) kontserti, sündinud legendi teostasid Rafael Kubelik (1942 – 1948) ning seejärel Ancerl. Pärast Ancerli emigreerimist (1968) Kanadasse jätkas Vaclav Neumann kuni järgmise ajaloolise pöördepunktini, mis saabus 1990. aastal. Viimane peadirigent enne Zdenek Mácali naasmist kodumaale oli ei keegi muu kui Vladimir Ashkenazy.

Tänane peadirigent Zdenek Mácal (1936) lahkus noore eduka dirigendina, olles võitnud nii Besnconi (1965) kui Dmitri Mitropulose konkursi New Yorgis (1966), saatuslikul 1968. aastal kodumaalt ning debüüt USAs tuli 1972 Chicago SO ees. Viimased aastad Ameerikas oli ta New Jersey SO peadirigent, millise koha hõivas nüüd Neeme Järvi. Oma naasmisel kodumaale on Mácal öelnud intervjuus Praha Raadiole: “Ma olen lõplikult tagasi siin, kus ma alustasin kolmekümne aasta eest. See on kirjeldamatu tunne. Ma tean, et Tšehhi Filharmoonikute baaskõla on imeilusa legato’ga keelpillid ja võime laulda muusikas, ning see on äärmiselt loomulik, kuna meie, tšehhid – või meie, slaavlased – oleme sündinud muusikud”.

Kuulanud nüüd kaks korda – 23. IX Tallinnas ja 24. IX Pärnus Tšehhi Filharmoonikuid, tuleb tõdeda, et viimast peadirigendi enesekindlusest pakatavat avaldust tuleb võtta suure tõsidusega, sest see vastab absoluutselt tõele. Tänavuses sümfooniaorkestrite invasioonis Eestisse olid Tšehhi Filharmoonikud järjekorras viieteistkümnendad, aga hõivasid esimese koha. Ühe rahvusliku sümfooniaorkestri gastrollkava ei saa olla traditsioonilisem, kui see Tšehhi Filharmoonikute esituses algab Smetana “Vltavaga” ja lõpeb Dvořáki sümfooniaga, seekord Seitsmendaga, ning instrumentaalkontserdiks Beethoveni Viiulikontsert. Seegi asjaolu räägib äärmisest enesekindlusest muusikalise eneseväärikuse skaalal ja nad ei pinguta üle.

Muide, Tšehhi Filharmoonikud oli esimene meid külastanud viieteistkümnest, kes Estonia kontserdisaali akustikas piire ei ületanud (ei forsseerinud ka Dvořákis), aga Pärnu kontserdimajas end kõlaliselt hästi vabanenult tundsid. Smetana “Vltavas”, mis ju ettekujutuses on kui suurjooneline ja rahulikult voolav “rahvuslik” vesi, oli dirigendi tähelepanu all hoopis partituuris peituvad aktsendid keelpillide pizzicato’de ja puupillide sforzando’de dialoogis ja selline tähelepanu muudab otsustavalt ka kogu kujundite ringi hoopis põnevaks, puht esitusmeisterlikkusest pole siinjuures isegi viisakas rääkida. Värvi mitmekesisus ja kõla tasakaalustatus on selles orkestris just sellel tasemel, nagu Zdenek Mácal on seda kirjeldanud.

Beethoveni Viiulikontserdi solistist Julia Fischerist (22) peab kindlasti eraldi kõnelema, sest teose valik ja soostumine tuuril osalema on suur ja vastastikune tunnustus, kuna Julia Fischer on seni tuuritanud Academy of St. Martin in the Fieldsiga, Gewandhausi orkestriga, Kuningliku Filharmoonia Orkestriga ja Dresdeni Filharmoonikutega. Julia Fisher on XX sajandi viiulilegendi Yehudi Menuhini valik omanimelisel konkursil 1995, kui ta 12aastasele Julia Fischerile andis I preemia ja eripreemia J. S. Bachi (!) sooloteoste esituse eest. Õppinud Augsburgis Lidia Dubrovskaja ja lõpetanud Münchenis Ana Chumachenko juures, asub ta maailma absoluutses tipus ja eesti publikul oli suur õnn nautida tema Beethovenit koos Tšehhi Filharmoonikutega.

Beethoveni Viiulikontsert on oma valdkonnas kindlasti kõige täbaram kontsert üldse. Selle teose väärtused jõuavad kohale ainult absoluutse esitusega, mida aga juhtub kahetsusväärselt harva. Minu isiklikul skaalal hõivab Julia Fischer siin kindlalt kõrgeima astme ja tema selja taha jäävad teiste hulgas ka David Oistrahh ja Gidon Kremer. Pärast Tallinna kontserti, olles otsustanud sõita ka Pärnu, haarasin kaasa Beethoveni partituuri, et vähegi selgusele jõuda, milles peitub edu.

Julia Fischer ei ole avastanud ridade vahelt absoluutselt midagi, mida sealt varem poleks välja kuulatud, ta on ainult mõned rõhuasetused üldistanud teisiti ning neid iseloomustab vist täpsemini Beethoveni termin Rondo (III) teema iseloomustuseks, s.o delicatamente. Lihtsa, ent absoluutselt veenva lähenemisega toimunuks nagu teose ja selle autori deheroiseerimine ja asetamine üllatavasse, isegi erakordsesse valgusse, kus võlub hoopis kammerlikult delikaatne intiimsus ja kus tohutu esitusprobleemistik on kadunud kogu ulatuses. Iialgi ei ole ma kuulnud sellist ansamblipartnerlust orkestrisolistidega, olgu siinkohal kas või mõnele neist tähelepanu juhtud.

Tuletagem meelde näiteks situatsiooni II osa esimeses soolorepliigis koos metsasarvedega või sama osa lõiku (sempre perdendosi), kus taustaks teema viiulitel pizzicato’s. Samuti väidan, et pikaks ajaks jäävad mällu III osa lõigud, kus sooloviiul saadab fagotti ja hetk hiljem oboed, mis eriti pääsesid maksvusele Pärnu kontserdimaja akustilises miljöös.

Orkestrisolistid, muide, said õnnestumise puhul momentaanse reaktsiooni dirigendi poolt ülespoole suunatud vasaku käe pöidlaga. Kui Tallinnas võis arvata, et Fischeri lisaks mängitud Bachi d-moll Partita Sarabande oli “lisaks”, sest tema tervikesitus (kõik sonaadid ja partiitad) on salvestatud ja suure edu saavutanud, siis Pärnus oli lisaks Paganini Kapriis nr 7 (a-moll). Ja nii kena oli näha orkestri viiuldajate järjest tõsinevaid ilmeid, on ju nemadki vaieldamatult kõrgel tasemel need kapriisid omandanud.

Dvořáki VII sümfoonia ei ole kuulajaile liiga tuttav, kuid sel tasemel esitus lõi pahviks esmalt täismaja Tallinnas ja tõstis püsti Pärnu publiku. Üks Pärnu stammkuulaja jõudis küsivalt järeldusele, et miks me kõik arvame, et “Uuest maailmast” on Dvořáki tippsümfoonia, ometi on Seitsmes ju parem? Parem on alati see muusika, mida just praegu naudime, s.t kui on tegemist hea muusika veel parema ettekandega. Kas selle erilise “tšehhi kõla” põhjus on seotud soolise diskrimineerimisega – orkestris on vaid viis naissoost orkestranti – või muudes “arhaismides”, nagu keelpillide ühtse aplikatuuri kasutamine või absoluutselt väljatöötatud puupilliansambel jne, tulemus on igatahes erakordne.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming