Suure-Jaani festival pakkus kunstilist kruubiputru

Heili Vaus-Tamm

Heliloojatele Kappidele pühendatud XI Suure-Jaani muusikafestival 15. – 23. VI, kunstiline juht Andres Uibo. Villem Kapi ooperi „LEMBITU” kontsertettekanne: osades Jassi Zahharov, Rauno Elp, Heli Veskus, Priit Volmer, Märt Jakobson, Tõnis Tamm, Mart Madiste jt, ERSO, Ellerhein, RAM, dirigent PAUL MÄGI Lõhavere (Lehola) linnamäel 18. VI. TOBIASE KEELPILLIKVARTETT ja TARTU KEELPILLIKVARTETT Suure-Jaani kirikus 19. VI, kavas Andres Uibo pastoraalne triptühhon „Aga ta rääkis neile…” (2007) II osa, Eugen Kapi Keelpillikvartett nr 1 G-duur (1935), Igor Garšneki „Kuiperi kood” keelpillikvartetile ja süntesaatorile (esiettekanne) ning Felix Mendelssohni Oktett Es-duur.

Kui Birgitta festival toob sel suvel Eesti publiku ette maailma muusikateatri karakteerseid nähtusi ja Saaremaa ooperipäevad mustanahaliste endi lauldud „Porgy ja Bessi”, siis Suure-Jaani festival tuli välja meie oma ja unustuse hõlmas Villem Kapi ooperiga „Lembitu”. Kirikukontserdil aga kuulati Eugen Kapi, Uibo, Garšneki ja Mendelssohni teoseid.

Võrdluses teiste festivalidega oli ooperiõhtul uhke, kalli õhtusöögi asemel siga vardasse aetud (tasuta! tahe suutäis), tõusuga tooliridade ja VIP-kohtade asemel otsis igaüks endale vallimäe kumerustel oma istumis- või lamamisharjumustele vastava (veel vihmast niiske) maatüki. Polnud isegi pinke. Nii looduslähedane ja karge publikukohtlemine. Ja oma karmis lihtsuses täielikus kooskõlas lavalt kostvaga. Mõnus oli publiku hulgast vaadata maamehe kombel külitavaid habemikke taate ja mäeveerul orkestrimuusika saatel rammu katsuvaid kohalikke jõnglasi. „Traviatat” juba niimoodi kuulama ei läheks, aga „Lembitut” igal juhul! Ja selles Eesti muusikafestivalide tegijate elujõulisus seisnebki, et igaüks leiab oma kordumatu käekirja ja pakub publikule midagi sellist, mida teised ei tee. Eesti on vist koos Soomega rahvaarvu kohta kõige „hullemad” festivalimaad maailmas.

 

Lembitu versus Traviata

Ja sama karm ning proosaline kui „publikuruum” oli Euroopa üldise ajaarvamise valguses ka helikeel. Villem Kapi elutöö kirjasaamise aasta on 1961. Pole imestada, et teost eriti palju Eestis esitatud pole. Olid ju selleks ajaks meiegi teatrite repertuaaris nii itaalia ja saksa ooperite hiilgeteosed kui sajandialguse operetid, mis märksa mahlakama ja liigutavama helikeelega. Aga see on meie muusika ajalugu. Tol ajahetkel üritas meie professionaalne helilooming ebavõrdselt hilist starti tasa teha ja jäi paratamatult vaid rahvuslik-ajaloolist väärtust kandvaks nähtuseks. Seda enam on märkimisväärne, et nüüdseks (paar aastakümmet vaid) oleme jõudnud sinnamaani, kus maailma muusikapoodide akendel on Pärdi plaadid ja noored heliloojad toovad võite rahvusvahelistelt heliloominguvõistlustelt.

On mitmel korral teemaks olnud teatud tähtpäevade puhuks mõnede Eesti ajaloo igas mõttes mammutteose elluäratamine, aga tihti on see plaan meeletu esitusmaksumuse tõttu luhta läinud. Nii et müts maha seekordsete tegijate ees!

Ooper „Lembitu” räägib eestlaste muistsest vabadusvõitlusest. Üldist raskepärasust toonitab tegelaskujude ja häälte valik: vaid üks naistegelane, kolm bassi, kaks baritoni ja peategelaste hulgas ei ühtegi tenorit. Vaat siis vastukaaluks lääne ooperiklišeele, kus tenor ja bariton jahivad sopranit ja bass on vaid kellegi isa või muidu veidrik vanamees. Peab ütlema, et Villem Kapil oli nii meloodiaannet kui orkestreerimisoskust. Aariatest (eriti teises vaatuses) kostis kauneid viisikäände ja orkester kõlas igati hästi. Viimane on kiitus ka dirigent Paul Mäele ja ERSO-le.

Aga pisarat välja ei pigista – ei süžee ega helikeel. Oli tõsine, asjalik, hea käsitöö-oskusega tehtud muusika. Ent puudu jäi, eriti esimese vaatuse puhul, vaheldusrikkusest. Kuigi üks Kapi leidudest oli näiteks neutraalsem ja kuivem klaverikõla millegi halvaendelise kandjana. Kohati kostis midagi prokofjevlikku, kord oli Puccini „Boheemi” kuulus fraas „Nii jääkülm on su käeke” maalähedasemaks tehtud. Kuid eredaid ning hingematvaid momente nappis ikka. Üks võte jäi küll meelde, ainsa kõnerepliigina öeldi kohutav sõnum: „Ta enda igatsetud kallis poeg peab tapma ta…” Muide, sama võtet on kasutanud ka Pylkkänen oma ooperis „Mare ja ta poeg”.

Õnneks oli teises vaatuses rohkem, millele kaasa elada: hõredaid sissepoole pööratud kõlavälju, võimas leinamarss ning viimase koori kõrgusse kaikuv sõna „rahu”. Vahest suutis ka kõrv selle aja peale lääne „rikutud” emotsionaalsusest puhastuda ja meie oma ajaloolist paradigmat väärtustama hakata.

Solistidest jäi hiiglarolli kangelaslikult võimsa esitusega meelde Jassi Zahharov, meeldiva lüürikaga üllatas Rauno Elp, kauni häälega panid kuulama bassid Priit Volmer ning Märt Jakobson ja tenor Mart Madiste.

 

Kui kosmosest keegi tuleb

Kvartettide kontserdi sündmuseks oli Igor Garšneki „Kuiperi koodi” (2008) esiettekanne. „Kuiperi vööks nimetatakse meie päikesesüsteemi äärealal paiknevat väikeplaneetide-asteroidide vööndit. Ja nii nagu komeedid tungivad sealt perioodiliselt meie nägemisulatusse, nii tungivad ka minu teoses elektroonilised kõlad „maisesse” kvartetimuusikasse,” kirjutab helilooja kavaraamatus. Eesti muusika kohta tavatu literatuursus. Ja teos ise assotsieerus veel konkreetsema looga „Mary Poppinsi” raamatust – naljaka muinasjutu, psühholoogiliselt sügava seigaga. Nimelt on seal juttu lehmast, kellele äkki täht sarve otsa satub, mis sunnib teda vaid tantsima. Väärikas lehm tahab pääseda sellisest väsitavast ja ebasoliidsest olukorrast ja vabaneb Kuninga abiga tähest. Veidi nautinud oma saavutatud rahu, läheb aga lehm nüüd juba ise tähte otsima, sest tähe lahkumisega teda vallanud tühjus on nii suur, et enam muud üle ei jää. Garšnek seda lugu küll ei teadnud, aga ju siis kattus psühholoogilise fenomeni toime.

Oli huvitav jälgida, kuidas komeedi ärritavad vood (Garšnek ise süntesaatoril) primitiivselt asjalikku kõlamaailma tungisid. Asteroidi hirmuäratav kohin kandis endas tõesti suitsu ja tuld. Aga kvartett ei lasknud end häirida. Kui aga „asteroid” ootamatult lüürilist, flöödisarnast häält tegema hakkas, tundus, et uus polegi enam hirmuäratav. Selline „kodustatud asteroid”, ei kihuta ega lõhu. Kvartetimuusika tardub seda imet jälgima, kuni asteroid alustab tantsu. Ja äkki lasevad viiulid end kaasa kiskuda – liituvad oma tantsu, vivaldiliku sagimisega. Ongi kaks maailma ühise keele leidnud ja lustivad räätsalikus motoorikas.

Miskipärast asteroid aga lahkub ja kvartett jääb tuimalt mängima skeemi järgi akord-akord-paus, keerutama tuima tühja valsirütmi. Täiesti tserebraalmõju sel lool oma akustiliste ja elektrooniliste helide ning literatuursete allusioonidega; kõige selle tõttu tänases heliloomingus midagi värsket ja uut.

Tobiase Keelpillikvartett mängis veel Andres Uibo Luuka evangeeliumil põhineva loo, üht- ja teistpidi sümmeetriliselt kõikuva ilusa meditatsiooni. Kvartetist kui sellisest jäi meelde hästi tasakaalustatud kõlapilt ja Maano Männi kandvad soolod.

Tartu Keelpillikvartett aga oli kõlaliselt kuidagi kaldu viiulite poole. Kristel Eeroja-Põldoja on nii ere ja intensiivne mängija, et jääb kuidagi prevaleerima. Vaat Vanemuise orkestri kontsertmeistri kohal oli tema energiale piisavalt rakendust, väike kvartett jääb praegu balansist välja. Tema kui kvartetijuhi ülesanne oleks ehk oma isiku ja mängumaneeriga ülejäänud liikmeid niivõrd inspireerida, et ansamblist tervik saaks. Muidu oli Eugen Kapi kvartett igati kõrgetasemeliselt esitatud. Mendelssohni oktetis aga oli segaseltskonna balanss paigas ja rõõm haruldase loo kuulamisest suur.

Kontserdi kava oli huvitavalt üles ehitatud: Eesti tänast päeva esindasid mitte just heliloominguga oma igapäevast leiba teenivad muusikud. Ja meie sooserva-vabariigi professionaalset heliloomingut edendanud Eugen Kapi kõrvale oli võetud Euroopa romantismi juhtfiguur Mendelssohn. Mõtlemist ja tunnetamist kui palju!

 

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming