Sulale läks märtsi viimasel päeval

Toomas Velmet

Eesti muusika päevade lõppkontsert: ERSO ja solistid PAUL MÄGI dirigeerimisel Estonias 31. III.  

Eesti muusika päevade lõppkontsert toimus siiski Estonia kontserdisaalis, mitte väljakuulutatud kultuuritehase Polymer katlamajas. Kuigi kohta tuli vahetada viimasel hetkel, toimus see hästi organiseerituna ning viimane buss väljus katlamajast kontserdisaali kell 19, seega hilineti etiketi piirides ca 15 minutit.

Huvi festivali vastu oli ilmselt suurem kui korraldajad prognoosisid, sest bukletid olid otsa saanud ning ooteaega sai sisustada lugemise asemel vestlusega. Festivali lõppkontsert väärinuks siiski ehk eraldi kavalehte – nii soliidne finaal on ju finaal ka publikule. Teiselt poolt, väliskülalistel olid bukletid juba ammu käes ning omad teavad niigi, kes on Helena Tulve, kes Eino Tamberg, kes Ülo Krigul ja kes Tõnis Kaumann. Paul Mägi on ju see, kes dirigeerib, Mati Turi see, kes laulab, Indrek Vau puhub, aga kes musitseerib didgeridoo’l? Räägitakse, et olnud Tommy Mansikka-Aho Soomest.

Esimese teosena tuvastasin Helena Tulve “Sula” (1999) juba enne algust, sest autor istus helipuldi taga ja koos dirigendiga tuli lavale ka didgeridoo solist. Ning veel: kui te silmate laval veinipeekreid ja sealt ei jooda, vaid võlutakse välja helisid, siis see on Tulve. Kinnitust sain esimestest helidest-tämbritest, millised minu mälukataloogis identifitseeruvad autoriga. Nimetaks neid kristallklaasjateks tämbriteks ja hästi ereheledateks värvideks, mis on pidevas muutumises, kuid püsivad kontrolli all ikka skaala ülemisel piiril. Tulve loomingu kuulamisel üldse, aga “Sula” puhul eriti, on mul tunne, et teosest saab suurima naudingu, kui istud tugitoolis ja kuulad salvestist kõrgkvaliteetsest aparatuurist ning ilmtingimata kõrvaklappidega. Veel parem ka silmaklappidega.

Järgnev on selgelt loominguväline, kuid ma ei saa midagi parata, et mul on hale ja kurb, kui näen laval ca 60 keelpillimängijat, kelle tegevus ca 15minutises teoses piirdub pikkade nootide esitusega. Muidugi ei ole kuskil öeldud, et nad peaksid higistama, sest sula alles ennustab sooja. Helena Tulve, kahekordne Pariisi rostrumi laureaat, oli tänavuste muusikapäevade peahelilooja ja teose esitus oli autori vääriline kindlasti.

Ehkki heaks kombeks on dirigentide poolt eraldi näidata publikule orkestrisolistide püstitõstmisega nende saavutusi, siis seekord tahaks küll eraldi ja suurt tunnustust avaldada dirigent Paul Mägile ja seda kogu kontserdi ettevalmistuse ja -kandmise eest. Et eesti muusika on eesti dirigendile oluline, see on Paul Mägi käsulaual ilmselt suurte tähtedega kirjas.

Lihtne pole ka nüüdismuusika kontserdi kava kokku panna ja kes seda ka ei teinud, oli see igal juhul õnnestunud valik. Eino Tambergi Trompetikontsert nr 2 kannab aastaarvu 1997 ja alles nüüd toimus esiettekanne kodus. Tambergi armastus trompeti vastu ei ole saladus juba Concerto grosso ajast (1956) ning sai kinnitust Trompetikontserdi nr 1 (1972) esitusega legendaarse Timofei Dokšitseri poolt ja nüüd siis number kaks. Indrek Vau ERSO esitrompetina on kindlasti väärt mees teost Eestis esiettekandma. Tambergi muusikas on alati midagi hästi maitsvat, lisaks põnevusele ja vaimukusele. Teise kontserdi puhul oli põnevalt maitsvaks vaimukuseks puhkpillide koosseis: kolm klarnetit, kolm metsasarve ja tuuba ning eriti episood sooloklarnetiga nimetatud vaskede peal.

Iga mulje sõltub kuulaja kõrvadest, meeleolust, taustast ning veel tuhandest pisiasjast, kus väike osa ei ole ka eelsoodumusel, et mitte öelda -arvamusel. Isegi kõige sellega arvestades mõtlen, et meister Eino Tamberg andis sellidele väärtusliku õppetunni. Indrek Vaud kuulates ei saa ma ikka lahti kinnismõttest, millal siis ükskord Eestis kantakse ette Skrjabini “Ekstaasipoeem”?

Ülo Kriguli 2005. aasta Europäische Komponistenpreis’i pälvinud “JenZeits” kuulub sulavaldkonda ja minu liigituse järgi “klapimuusikasse” ning tundus, et tal on vormilisi eeliseid päris “Sula” ees, kuid päevade kuludes on mälus siiski rohkem Tulvet kui Krigulit.

Tõnis Kaumanni “Stabat mater” lõpetas eesti muusika päevad. Teos on hea, isegi väga hea, aga Mati Turi on fenomenaalne laulja. Kuigi ilma kavaleheta ei jõudnud minuni, kas teos on Stabat mater dolorosa või ehk hoopis Stabat mater speciosa, ei ole see oluline. Sest kui küsitakse: kuidas meeldis, on hinnang üheselt mõistetav – suurepärane! EMP lõppkontsert kandis värskendavat hingust.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming