Sukeldumine hästivarjatud mitmekesisusse

DiveDiveDive’i festival 22.–23. VII Telliskivi loomelinnaku Punases majas.

TÕNU KARJATSE

St. Cheatersburgi tuvipunk põhineb Eesti parimate esilauljate hulka kuuluva Chungini karismal.

St. Cheatersburgi tuvipunk põhineb Eesti parimate esilauljate hulka kuuluva Chungini karismal.

Vladimir Ljadov

Eesti suvine festivalimaastik kipub täis saama, nädalalõppudel tuleb tihti teha valikuid mitme väikese, kuid huvipakkuva esinejanimekirjaga sündmuse vahel. Miks mitte paigutada tuleval suvel mõned sündmused nädalalõppudelt nädala sisse? See võimaldaks kuulajal (ning miks mitte ka esinejal) hea mobiilsuse ja tahtmise korral rohkematel festivalidel osaleda.

DiveDiveDive’i festival tähistas 22.–23. VII Telliskivi loomelinnaku Punases majas kodumaise, ent ingliskeelse kultuurikanali divedivedive.org 10. sünnipäeva. Samal ajal toimus Hiiumaal Kalana Saund, kus oma lemmikmuusikat mängisid Eesti parimad DJ-d.

DiveDiveDive’i festival oli üles ehitatud lausa kolmele päevale: reedene reivine DJ-set, laupäevane live-kava ja pühapäevane tasuta järelpidu plaadimuusikast. Festivali naelaks plaanitud laupäevane kontserdikava kogus oodatult ka kõige rohkem publikut, seda enam, et viieeuroselt piletihinnalt kuue artisti kohta pole eriti kuhugi langeda. DiveDiveDive’i tüüpi väikeste festivalide pluss ongi madal hinnatase ja esinejanimekirja kvaliteet: enamiku artistide eest, kes festivalil üles astusid, tuleks eraldi kontserdina maksta vähemalt kolm korda rohkem.

Kava alustas kollektiiv nimega Kassid. Indie-maigulisele nimele vaatamata polnud tegemist tüdrukutebändiga ja intrigeeriva indie asemel kõlas kodukootud AOR (adult orientated rock music). Selle terminiga tähistati Ühendriikides laiale täiskasvanutest kuulajateringile mõeldud raadiosõbralikku vanakooli rockmuusikat. Muusikalisele ebaküpsusele vaatamata tegid Kassid täis-set’i, näidates end võib-olla esimest korda sedavõrd „arvukale“ kuulajaskonnale (kõige rohkem kümme inimest). Seda enam tuleb hinnata nende julgust tegelda sellise ebaapetiitse stiiliga ja tänada festivali, et neid avabändiks võttis. Kassidele järgnev artist – Jaapani lauljatar Kirilola – moodustas nendega meeldiva kontrasti ja oli üks DiveDiveDive’i üllatajaid, sidudes hommikumaa laulutraditsiooni elektroonikaga. Kirilola, kelle eelmine kollektiiv eX-Girl andis kümme aastat tagasi Juuksuris unustamatu etteaste, tõestas mõnekümnepealisele kuulajaskonnale, et ta võiks praegu esineda täissaalile näiteks Jazzkaarel. Ta võiks olla peaesineja ka mõnel joogafestivalil, sest etteaste viimaseks palaks jäänud video- ja sõnapõimik, meditatiivne poeem Havai lillest, kes õpetab inimestele õrnust ja üksteisest hoolimist, oli kantud lisaks vokaalsele võimekusele ka missioonitundest ja murest inimkonna pärast. Kirilola etteaste oli ühtaegu kontsert ja tegevuskunst. Jaapani traditsioonilisest rõivastusest inspireeritud kostüüm võimendas esinemise teatraalsust ning kogenud artistina hoidis Kirilola publiku tähelepanu ka siis, kui rütmimasin oli välja lülitatud.

Eesti multiinstrumentalistist kitarri­virtuoosil Rainer Jancisel, kelle esinemisi iseloomustab tehniline täiuslikkus ja ettearvamatus, oli selgi korral kaasas mitu pilli, kuid ta kasutas neist vaid ühte. Meeleolud vaheldusid lüürilisest raevuka enesekehtestamiseni, kus interpreet oli justkui instrumendiga dialoogis, kord saavutades harmoonia, kord aga alludes helide diktaadile. Iga Jancise esinemine on talle endale protsess mingi motiivi või loo arendamisel. Kuulajatele, kes tema tegemisi jälginud, on see omamoodi muusikaline jätkulugu või sari, mille lõppu ei ole veel kirjutatud.

Väga läbimõeldud ja terviklike kompositsioonidega astus üles kodumaise fusion-progedžässi tippkollektiiv Phlox. Phloxi instrumentaalne raskus- ja ka emotsionaalse tõsiduse aste on A. See on intellektuaalne džäss-rock, mille esitaja peab instrumenti valdama maksimaalselt ja seda ka laval igati näitama. Kohati näis, et Phlox ei mahu Punasesse majja ära, helitaseme valjus ja esituse intensiivsus muutus lausa füüsiliselt väljakannatamatuks ning hoopis vastuvõetavam tundus selle jälgimine majast väljas. Phlox on kinni progedžässi kammitsas niivõrd, kui seda lubab nende sisemine arenguloogika. Postprogeni jõutakse ilmselt siis, kui kuulaja seda enam ära ei tunne.

Läti duo Les Attitudes Spectrales vallutas lava ja kuulajad psühhedeelse stonerock’i või ghost punk’iga, nagu nad seda ise nimetavad. Rasked helivallid ja rütmikombinatsioonid meenutasid bluusilikkuselt SQÜRLi, tumeduselt ka Earthi või Sun O)))d. Les Attitudes Spectrales oli kujundlik tervik muusikast ja attitude’ist, meelestatusest, mis on esitatava muusikaga lahutamatult seotud. Siin polnud grammigi poosi ega eeskujude kummardamist, siin oli uppumine helidesse, sukeldumine sügavustesse, mida just bluus võimaldab ja psych-rock võimendab.

Pealinna kollektiivi St. Cheatersburgi tuvipunk põhineb aga mitte niivõrd üle pea löövatel helimassidel, kuivõrd Eesti parimate esilauljate hulka kuuluva Chungini karismal. Miniseelikus ja sätendava topiga Chungin pani proovile nii mõnegi end üles löönud festivali­külalise vastupanuvõime aeg-ajalt rahva hulka hüpates, et kellegagi publikust tantsu keerutada, või vaatajaid lihtsalt veega üle pritsides. See on glam(punk)-rock selle ehedaimal kujul, mille tõukejõud pole mitte edevus või enesekesksus, vaid pigem ülekeev potentsiaal väljendada midagi lisaks muusikale ka olekus ja poosis. See on etendus ja flirt konventsionaalse publiku jaoks harjumuspäratu ning väljakutsuvaga. Chungin demonstreerib ja võimendab oma esinemistes rock-muusika klišeesid. Võib arvata, et kui ta oleks sündinud Ühendkuningriigis või Ühendriikides, oleks ta staar, kelle kontserte jälitaks oma fänniklubi ja stage diving poleks mingi probleem. DiveDiveDive’i festivalil sai Chungin aga olla Rootsi psych-punk-grupi Viagra Boys soojendaja. Bändinimede väljamõtlemine on omaette oskus, kuid endistest punkaritest bändiliikmed ei mõtle enam sellele, kuidas provotseerida: nende sõnul sümboliseerib bändi nimi tänapäeva mehe allakäiku. Muusikas näitab Viagra Boys üht neist suundadest, kuhu on arenemas või kuhu võib areneda punk. Või kuivõrd on üldse mõtet seda 40 aasta vanust stiilimõistet enam siia sisse tuua? Külm, halastamatu, hingetuks tegev rütm, psühhootiline sound ja eksalteeritud esitusviis teevad Viagra Boysi kontserdist keemiatripi muusikalisse ekstaasi. Viagra Boysi psych-punk jõuab üht otsa pidi sinna, kus rave pungilt otsi üle võtma hakkas (sellele ajastule Inglismaal oli festivalil pühendatud ka väike fotonäitus Gavin Watsonilt), teisalt läheb bänd sellest etapist keelt näidates mööda. Viag­ra poiste energias elab edasi Alan Vega, Viagra Boys vaidleb Stoogesiga, Iggy Pop annab kätt Viagra tätoveeritud esilauljale Sebastianile ja kokkuvõttes on see kõik väga lähedal meie oma Psühhoterrorile.

DiveDiveDive’i festival on üks neid väikeseid varjatud pärle, mida pole suurem ja arvukam publik üles leidnud, ja see on hea. Korraldajad oleksid muidugi oodanud suuremat külastajanumbrit, kuid festivalikülastajale, kes tuleb otsima uusi põnevaid artiste ja saama muusikalisi elamusi, oli just selline ligi 50-pealine vaatajate hulk sobiv.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

TeaterMuusikaKino
Keel ja kirjandus
LR
Täheke
Õpetajate leht
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Vikerkaar