Stepptantsu ja peeretustega …

Igor Garšnek

Monika Mattieseni performance-ooper „Levitatiivse aja valem”, Küberstuudio: flöödid M. Mattiesen, lavastuslikud ideed M. Mattiesen ja Mari Mägi, live-elektroonika Tammo Sumera ja Margo Kõlar, süntesaator Martti Raide, video Veronika Valk, installatsioon Terje Ojaver, valgus Revo Koplus. 10. VI Kanuti gildi saalis.   Alustuseks üks filosoofiline mõistujutt Søren Kierkegaardilt. Näinud üks mees tänaval silti „Siin pestakse pesu”. Järgmisel päeval läinud mees sinna tagasi, pesupamp kaenlas, et laseks siis oma musta pesu ära pesta. Aga suur oli mehe pettumus, kui talle tehti selgeks, et see silt on hoopis müüa. Sest tegemist oli vanakraamipoega.

Umbes samasugused emotsioonid nagu toda vaest mehikest võisid tabada ka neid  tõsimeelseid ooperisõpru, kes seadsid eelmisel neljapäeval sammud Kanuti gildi, et kuulatavaadata Küberstuudio esituses Monika Mattieseni performance-ooperit „Levitatiivse aja valem”. Kavalehel oli napp sisuselgitus, et nimetatud ooper „annab nii tegijatele kui ka kuulajale võimaluse suhestuda meta-Revali lendleva vaimuga”. Saite ju aru, millega tegemist, eks? Võin etteruttavalt öelda, et kui tolle performance  ooperi pealkiri olnuks näiteks „Immanentse transgressiooni skisogoonia”, mille sisuks „kuulaja võimalus suhestuda kvarkide meta-tsölibaadi kiirgusega pulsarite aegruumi”, olnuks nii pealkiri kui „libreto” ilmselt sama täpne. Sest tegemist polnudki ooperiga, küll aga performance’iga. Igatahes oli selles show’s midagi zen-budismi paradoksidele omast: ooper, mis polegi ooper (kuna selles ei lauldud) on võrreldav  zen’i „täiusega, mis on tühjus” või soovitusega „plaksuta ühe käega”, mis on vaikus. Neid zen’ilikke nippe on teadupärast kasutanud ka John Cage. Jätkan minagi samas võtmes.

Kui arvate, et see on muusikaarvustus, siis te eksite. See on muusikaarvustus, mis pole üldse arvustus, ehk siis lihtsalt lühiromaan, mis polegi romaan, vaid hoopis ballett. Ent ometi oli „Levitatiivse aja valemis” mõndagi nii vaadata kui kuulata. Pigem siiski  vaadata, sest juba Terje Ojaveri lavakujundus ehk installatsioon oli stiilne: mitte black box, vaid white box, mida struktureerisid üksikud aktsendipunktid põrandale asetatud mustade „kivimürakate” näol. Nagu zen-kunstis tuntud kiviaedadeski. Kõnealune performance algas aga Linnar Priimäe (kes oli üleni valges) sõnavõtuga teemal, et kui saab „rääkida laulmist” (mis on parlando), siis järelikult saab ka „tantsida laulmist”.  Jätame meelde, sest selle idee juurde tuleme veel tagasi.

Edasi sai näha mitmeid pantomiimilaadseid episoode, mis olid tõepoolest pilkupüüdvalt lavastatud. Näiteks liikumine kollaste, vihinaid tekitavate torujate ritvadega, mis meenutas natuke mingeid tai chi tehnikaid. Ka video (Veronika Valk) pakkus oma atraktiivsusega silmarõõmu. Aga muusika? Noh, siin on suhteliselt  vähesest rääkida. Tõsi, vähemalt ühe geniaalse meloodia Monika Mattiesen oma flöödil siiski esitas, ainult et selle autoriks oli paraku Claude Debussy. Martti Raide süntesaatoril näis pigem genereerivat helitaustu ning samas funktsioonis oli tegelikult ka Mattieseni hilisem liveelektrooniline flöödiansambel iseendaga. Kuid tuleme nüüd tagasi tolle performance’i alguses Priimäe välja öeldud mõtte juurde, et on võimalik „tantsida laulmist”.

Sellega seoses  tuli mul meelde üks teine mõistujutt, mis pärit Kurt Vonneguti „Tšempionide einest”. Ükskord tulnud kusagilt kaugelt planeedilt meie Maale mingid pisikesed tulnukad. Neil oli aga see iseärasus, et nad omavahel mitte ei rääkinud, vaid suhtlesid stepptantsu ja peeretuste keeles. Vaevalt oli nende UFO maandunud, kui nad nägid, et eemal põleb ühe maja katus. Tormanud siis kiiresti sinna majja sisse ja hakanud majaperemehe ees steppima ja peeretama,  mis nende keeles tähendab: „Maja põleb, lase siit kiiresti jalga!”. Too aga ei saanud aru, misasja need pisikesed käblikud siin karglevad ja peeretavad, võtnud südametäiega vembla ja löönud tulnukad maha. Ja põlenud seejärel oma majja sisse. Loo moraal on selles, et ka stepptantsu ja peeretustega on võimalik väljendada vägagi olulisi asju.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming