Sten Lassmann ja Elleri klaverilooming

Maris Valk-Falk

Heino Eller. Complete Piano Music, Volumes. I−V. Sten Lassmann (piano). London: Toccata Classics, 2011−2014. Salvestatud Steinway klaveril Vana-Granary stuudios (The Old Granary) Suffolkis. Projekti on toetanud Alexander Kelly mälestusauhind (2007), Harold Wingate’i stipendium, Eesti kultuurkapital ja teatri- ja muusikamuuseum. Ilmunud on I (2011), II (2012), III ja IV (2013) ning V plaat (2014), IV ja V heliplaati esitleti tänavu 19. III ETMMis.

Kui mõelda pianist Sten Lassmanni professionaalsele kontserttegevusele solisti ja kammermuusikuna, eristub eriti jõuliselt pühendumus Heino Elleri (1887–1970) klaveriloomingule. Kontekstina tuleb märkida Teise maailmasõja vahetu mõjuga episoodi, mille tähendusväärsus eesti pianismile on üldiselt teada. Kui Heino Elleri ja Anna Elleri õpilane Heljo Sepp saavutas 1938. aasta kevadel Briti Nõukogu noorte pianistide rahvusvahelisel konkursil ainsa väljapandud auhinna, stipendiumi kolmeaastasteks õpinguteks Londoni kuninglikus muusikaakadeemias, kuid loobus alanud sõja tõttu pärast esimest õppeaastat Londonisse naasmast, jäi stipendium tookord osaliselt kasutamata.1 Londoni kuningliku muusikaakadeemia valitud liikmena (1996) osutus emeriitprofessor Heljo Sepal võimalikuks taotleda tänapäeval selle kasutamist tagantjärele. Võtnud stipendiumi kasutamise auväärse ettepaneku vastu oma isa Peep Lassmanni õpetajalt Heljo Sepalt, läks Sten Lassmann (tollal veel EMTA muusikamagister) Londonisse õppima (2005), juhendajaks Ian Fountain, ja alustas seal peagi intensiivselt Elleri klaveriloomingu mängimist ja uurimist doktoriõppe perspektiivis. Tulemuseks oli julge ja sedavõrd noore pianisti mõnevõrra üllatav kavand salvestada lühikese ajavahemiku jooksul Elleri ligi paarisajast teosest koosnev mahukas klaverilooming esmakordselt üldse koguteosena ning toimetada ja produtseerida seda omaenese esituses. (Kavandatud seitsmest kompaktplaadist koosnevale koguteosele tuli leida ka rahvusvaheliselt vähe tuntud muusikast huvitatud väljaandja ning sobivad salvestustingimused.) Muusikalooliste ja interpretatsiooniliste otsingute alustamine tähendas pianistile ühtaegu ka väga pikaks ajaks rahvusliku muusika esituse arvel loobumist traditsioonilisest klaverirepertuaarist (mis näib olevat seniste kontserdikavade põhjal Sten Lassmannile väga lähedane).
Seni viimane, V osa sisaldab 35 enamasti paariminutist miniatuuri aastatest 1910−1941. Itaalia keeles tähistatud lood Andantino, Vivo, Allegretto pastorale, Allegro, Andante sostenuto, Presto scherzando, Alla ballata, Allegro con brio, Lento, Allegretto grazioso, Allegro giusto, Vivace, Moderato assai, mis moodustavad tsükli „Kolmteist klaveripala eesti motiividel” (1940/1941), kuuluvad Elleri stiilis välja kujunenud rahvamuusikatunnetuse aega, millega uurijad tähistavad tema helikeele arengu kolmanda ajajärgu algust (1940−1970).2  Üks põhjalikumaid Elleri rahvaviisikasutuse analüüsijaid Udo Kolk on pidanud kogenud folkloristina nii Elleri stiili kui rahvamuusika peamiseks tunnuseks minimalistlikku variantsust.3 Elleri loomingus see ilmselt juhibki interpreeti detailiseeriva interpretatsiooni suunas, nagu on toiminud Sten Lassmann. Bulgaaria teoreetik Kostakeva on juhtinud tähelepanu nn uue muusika heliloojate kalduvusele panna oma teostele kohati „pentsikuid” assotsiatiivseid pealkirju (nagu Ligetil „Atmosphères” (1961) või Xenakisel härgadelt salvestatud häälitsustel põhinev töötlus „Taurhiphanie” (1987), stohhastiline „S709” (1994) jt, pidades selle põhjuseks soovi aidata interpreedil uues muutunud helikeeles kergemini leida assotsiatiivseid loodusest pärit muusikalisi impulsse.4 (Huvitaval kombel on Heljo Sepp raadiointervjuus öelnud spontaanselt, et „Eller oli pealkirjadega hädas”.)5 Selles vaimus saab Elleri traditsioonilisi itaaliakeelseid tähistusi samuti mõista muusikat karakteriseerivate, isegi suurepäraste juhistena, näiteks allegro tähenduses „elav”, sostenuto tähenduses „tähelepanelik, mõõdukas”. Osa miniatuure
V osa klaveritsüklites on küllaltki komplitseeritud faktuuriga. Sellest võivad olla mõjutatud ka Sten Lassmanni esitustempod, rütmi kiirustamatus, talle loomupärane tämbrivarjundite detailiseerimine nii aeglastes kui kiiretes teoselõikudes. Seda kõike ka tsüklis „Kolmteist pala eesti motiividel”, mida paljud on pidanud üheks ilusamaks rahvamuusikast lähtuvaks klaveriteoseks eesti muusikas, kus tollal veel polnud Tubina „Süiti eesti karjaseviisidest” ega Ester Mägi „Vana kannelt”.
Paljudel juhtudel, ka Elleri enese avaldustes oma muusika kohta, leitakse Elleri klaverimuusika stilistikas eriti loomingu alguses peegelduvat Liszti, Chopini, Skrjabini, Rahmaninovi, Ljadovi, Griegi, Bartóki, Stravinski, Schönbergi jpt helikeelt. Ehkki trafaretne tähelepanek, võib see osalt õigegi olla. Kuid Elleri klaveriteoste tihe polüfooniline kude Sten Lassmanni eripäraselt intellektuaalses esituses kinnitab selle rahvuslik-modernistliku muusika täielikku suveräänsust, Elleri- ja eestipärasust. Selles on pigem assotsiatsioone põhjamaise juugendliku rahvusromantilise arhitektuuri ja maalikunstiga. Eeskätt on huvitav Elleri eripärane tehnitsism: on palju virtuooslikku faktuuri modernistlikule muusikale omase meloodika ja harmooniaga (seejuures ei ole Elleri uurijad täheldanud serialismi ega radikaalset ultramoodsat helikeelt, vt kirjandus 2. viites). Sten Lassmanni tähelepanelikult faktuuri tõlgendav kunstikeel on Elleri klaverimuusikaga tihedalt kokku kasvanud: detailide pideva minimaalse muutumise varjundid interpretatsioonis on talle tähtsad ja kohati intonatsioonilt täiuslikud. Kui midagi jääb „Heino Elleri kogutud klaveriteoste” kui terviku puhul küsitavaks, siis on see teoste järjestus, mille teevad koostajale keeruliseks nii Elleri otsingud kui leidmised. Näiteks sonaatide järjestus II (1939/1940), IV (1957/1958) ja I (1919/1920) ei lähtu helikeele arengu kronoloogiast. Kuid see-eest on ülevaatlik kuulata stiili arengut igal plaadil eraldi.
Sten Lassmann on pisut enam kui 40 aastat pärast Heino Elleri surma elustanud tema klaverimuusika sedavõrd esileküündivas mahus ja tõlgenduses, et see lubab liialdust kartmata märgata huvitavat Felix Mendelssohn-Bartholdyga seotud paralleeli J. S. Bachi (1685–1750) loomingu elustamisel saksa kultuuris ligi 80 aastat pärast Bachi surma, nimelt „Matteuse passiooni” BWV 244 esitusega Berliinis 1829. aastal. Selle sündmuse erakordsus hämmastas tollal kahekümneaastast Mendelssohni ennastki. Ta on selle kohta ise lausunud: „Kui mõelda, et üks algaja kunstnik, ja veel juudipoiss, võttis elustada kristliku maailma suurima muusikateose kogu maailmale.”6 Ka Elleri klaverimuusika koguteos loob üsna panoraamse võimaluse näidata selle XX sajandisse kuulunud helikeele omadusi ning laiendada ettekujutust klaverimuusika osatähtsusest eesti heliloojate loomingus. Koguteose „Complete Piano Music” Sten Lassmanni ingliskeelsed kaastekstid, peaksid ammendavalt võimaldama seda rahvuslik-modernistlikku klaveriloomingut kuulates avastada kultuurikontekstis midagi uut, ühtlasi tajuda polüfoonilise koega muusika omapärast rahvuslikku värvingut kitsa ambitusega karakteersetes rahvaviisimeloodiates. Siinjuures meenutab see ühtaegu Bartóki helikeele konteksti ning ennetab kohati Ligeti etüüdide „risoomlabürindimuusika”7 vägagi keerulist klaverifaktuuri, kui viidata sünonüümidele ja metafoorsusele. Seeria II heliplaati tutvustavas hiljuti ilmunud rahvusvahelises arvustuses märgitakse teraselt, et „Heino Elleri muusikat pole kerge kuhugi paigutada” ning räägitakse Elleri 1950. aastate lõpu fis-moll sonatiinist, mis „ilmutab lüürilist värskust ja kaudseid osutusi folkloorile. […] See on ideaalne sissejuhatus Elleri muusikasse, milles ei ole olnud midagi doktrinaarset.”8

1 Londoni konkursist võtsid tol korral osa tulevased silmapaistvad interpreedid Géza Anda (Ungari), Amadeus Webersinke (Tšehhoslovakkia) jt. Auhinna kandidaate oli üheksast riigist. Heljo Sepp on meenutanud Ellerite õpetusel põhinenud, seetõttu talle jõukohaseid muusikalisi katseid: tundmatu inglise helilooja teose noodist mängimine, valsi stiilis improviseerimine, transponeerimine ning ettemängitud kadentsi kuulmise järgi taastamine. Konkursivõidule osutati palju tähelepanu Inglise ja Eesti ajakirjanduses, kus mainiti ka Heino Ellerit ja Anna Ellerit, kes saatis oma klaveriõpilast sel reisil Inglismaale. Vt Iren Lill, (koost), Kodumaine viis. Heljo Sepa muusikutee. Tea, 2012.
2 Nii Heljo Sepp kui ka Elleri harmooniat uurinud Mart Humal on üldistanud, et Elleri helikeele rahvamuusikapärase tunnetuse arenedes algas ta loomingu kolmas ajajärk (1940–1970). Märgitakse sedagi, et Eller, kes oli saanud muusikahariduse Peterburi konservatooriumis (1919), ei olnud kunagi kogunud (ega üles kirjutanud) eesti rahvaviise, nagu on teinud Elleri nooremad eakaaslased Mart Saar, Cyrillus Kreek jt, Vt Mart Humal,  Heino Elleri harmooniast. Eesti Raamat, 1984; Heljo Sepp, (1958). Heino Elleri klaverilooming. Eesti Riiklik Kirjastus, 1958.
3 Vt Udo Kolk Heino Elleri rahvaviisitöötluste meloodikast. Rmt: Heino Eller sõnas ja pildis.  Koost Heljo Sepp. Eesti Raamat, 1967.
4 Vt Maria Kostakeva, Problems of terminology and verbal mediation in new music. Rmt: Rethinking musical modernism. Proceedings of the international conference, October 11 to 13, 2007, lk 205−210. Serbian Academy of Science and Arts. Academic Conferences, Vol CXXII. Department of Fine Arts and Music, Book 6.
5 Klassikaraadio intervjuu Heljo Sepaga (2007, ERR). Fonoteegi number ASCDR-8318.
6 Berliini juudikogukonna muusikakultuuri ja muusikaõpetuse toetumist J. S. Bachi muusikale ja pedagoogilistele põhimõtetele on põhjalikult analüüsinud Ameerika teadlane Applegate, pidades selle loomulikuks tulemiks noore Felix Mendelssohn-Bartholdy varaküpsust Matteuse passiooni juhatamisel 1929. aastal Berliinis. Vt Celia Applegate, Bach in Berlin: nation and culture in Mendelssohn’s revival of the St. Matthew Passion. Cornell University Press, Ithaca, London 2005.
7 Bulgaaria muusikateadlane Maria Kostakeva tutvustas „risoomlabürindi” mõistet kompositsioonis EASchÜ Tartu uue muusika päevade teoreetilisel sümpoosionil ettekandes „Das Ryzomlabyrinth im Kompositionsverfahren Ligetis”. Vt TUMP: Tartu Uue Muusika Pidustused ’97 (pühendatud György Ligetile), 20. – 23. veebruar 1997 (teatmik).
8 Jonathan Woolf, Eller Piano V2 Lassmann – Classical Music Reviews, March 2014- MusicWeb-International.
9 Eliel Saarise projekteeritud Tartu Pauluse kirik õnnistati sisse 1917. aastal. 1923. aastal sai kirik kaks Bochumis valatud tornikella, häälestusega dis- ja fis-noodil. Elleri klaveriteos „Kellad” (1929), mille klaverifaktuuris on diatoonilisi allapoole libisevaid helijadasid, arvatakse olevat Pauluse kiriku kellamängust inspireeritud. Neis aimub „labürindimuusika” ennetusi poole sajandi võrra varem kui nt Ligeti klaverietüüdide kromaatilistes jadades. Vt Jaan Ross, Illusioonist tingitud peapööritus. Muusika ja taju­psühholoogia kokkupuutumisest György Ligeti
9. etüüdis „Vertige”. Vt. TUMP.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming