Soome-ugri helilooja Veljo Tormis

Urve Lippus

Sel nädalal kulmineeruvad Veljo Tormise 80. sünnipäeva kontserdid ja üritused üle kogu Eesti. Nargeni festivali Tormise pidunädalate raames tähistab seda homme „Eesti ballaadide” kontsertetendus Tõnu Kaljuste juhatusel Tallinnas Noblessneri valukojas. Täna õhtul aga peab sünnipäevapidu Kuusalu Tormise Selts. Taastatud ja kultuurisündmuste jaoks välja ehitatud Tormise sünnipaigas Aru küla Kõrveaia talu õues avatakse Arseni Möldri loodud portreebüst ning antakse „Külavahelaulude” etendus (lavastajad Anne Türnpu ja Eva Klemets, dirigent Janne Fridolin).     FOTO: Tõnu Tormis 2004. aastal 8. septembril korraldas Soome Instituut Tallinnas koos Eesti teatri- ja muusikamuuseumiga konverentsi Soome ja Eesti muusikasuhete teemal. Veljo Tormiselt endalt  tuli pooleldi naljatoonis ettepanek, et võiksin rääkida temast kui soome heliloojast. Lisaks oli ta koostanud nimekirja oma soome ja teistes läänemeresoome keeltes loodud teostest, see loetelu tuli päris pikk. Ennast soome heliloojaks mõtles ta siiski veidi laiemas läänemeresoome või soome-ugri kontekstis, kasutades jutu sees ka „suursoome” sõna, mis mõjub tänapäeval küll veidi aegunult, kuuludes samasse ritta XIX sajandi „panskandinavismi”,  „-germanismi” ja „-slavismiga”. See vastuolu Tormise jutu ja muusika vahel on mind sageli irriteerinud ja olen tahtnud kärpida rahvuslikkusest rääkimise rolli Tormise-käsitlustes. Tookord jäi see ettekanne jutuks kirjutamata ja kasutan nüüd tollased märkmed ära. Ma ei taha „meie Tormist” aga täienisti soomlastele anda ja just soomeugriluse või veel täpsemalt läänemeresoomluse kaudu jääks ta samavõrra meile, pealegi lahustuks liigne romantiline  rahvuslus, mis tema loomingu tähendust nagu piiraks. Et neid piire pole, on eriti viimasel aastakümnel veenvalt tõestanud Tormise kontserdid ja plaadistused kogu maailmas.  

Rahvustunded ja rahvuslik temaatika kunstis olid väga tugevad siiski Ida-Euroopa väikerahvaste hulgas, kes jäid elama kommunistlikesotsialistlike režiimide võimu alla. Paradoksaalsel moel soosis ka sotsialistliku realismi kontseptsioon rahvusliku materjali kasutamist, kuigi ametivõimud ootasid muidugi valitsevale korrale lojaalseid teoseid. Kunstitundlik publik aga oskas väga hästi vahet teha plakatlikul tellimustööl ja tõelisel kunstil. 1950. aastate alguses heliloojaks õppinud noortele osutusid rahvaviisid sageli päästerõngaks (nii on Tormis seda just nimetanud), mis võimaldas surve all oma asja ajada, omale lähedase loomingu. Viis aastat, mis on Tormise ja Arvo Pärdi vanusevahe, oli tollastes tingimustes väga oluline ajavahe: Pärdi õppimisaeg langes avanemisaega, mil kõikidel muusikaaladel avastati maailma ja kasvas tasapisi suhtlemine nii Moskva tõsiste  kunstiinimestega kui ka lääne poole. Tormis on ise öelnud, et on ju maapoiss, kes tuli üsna valge lehena linna, kus alles hakkas ilma ja inimesi avastama – temast natuke nooremad olid modernismis ikka kõvasti ees. Nii et ka see ajaline nihe ei võimalda Tormist pidada soome heliloojaks, keda samal ajal huvitasid atonaalsus ja seeriatehnikad. Tormisest kümmekond aastat noorem soome helilooja Erkki Salmenhaara on seda nimetanud IR CAMi terrorismiks  – soome noored heliloojad pidid end tõestama kaasaegse muusika festivalidel, kus valitses kindlates stiilides uue muusika maitse. Ta kadestas eesti heliloojaid, kel oli „vabadus” adresseerida end kodupublikule ja kirjutada mitmekesisemat muusikat.     

Peamiselt XIX sajandit silmas pidades on Carl Dahlhaus kirjutanud, et rahvusliku muusika tekkeks peab olema nii helilooja soov luua just rahvuslikku muusikat kui ka publiku ootus ja tunnustus sellele. Ta arvab, et kuigi muusikast endast on peaaegu võimatu rahvuslikkust kinni püüda, peavad muusikateadlased selle kui esteetilise reaalsusega arvestama, kui ikka  helilooja on nii kavatsenud ja publik ta kavatsust mõistab. Seega, rahvuslikuks tunnistab mingi muusika vastuvõtt. Selles mõttes on Fredrik Paciuse kirjutatud meloodia sama hea rahvuslik lugu kui regilaulule toetuv koorilaul, kui see paneb liikuma inimeste rahvuslikud tunded. Kas Tormise eesmärk on seda laadi rahvuslikkus või mitte, on tegelikult võtmeküsimus temast kui eesti või soome, või ka soomeugri heliloojast rääkimisel. Et mida rääkija  silmas peab ja mida Tormis silmas peab? Kas kuulajat peaksid vallutama umbes samasugused hardad isamaalised tunded kui Sibeliuse „Finlandia” ajal? Usun, et Tormisel on mõned lood, mis eestlasest kuulajale selliselt mõjuda võivad – näiteks „Maarjamaa ballaad”. Aga ma ei usu, et ta soome või mõne teise rahva laule kirjutades sama tundelaengu mõju all on, pigem on nende sõnum üldinimlikum. Veljo Tormise retoorika rahvuslikust muusikast  rääkides eeldaks just seda romantilist rahvuslikkust, mis rõhutab oma, erinevust teistest, kokkukuuluvust omade vahel rahvusliku kuuluvuse alusel. Seda vaatepunkti tema muusika ei toeta. Jutt muusikalisest emakeelest tähendaks nagu muusikalist keelt ka tehnilises mõttes, nii nagu igal keelel on oma sõnavara ja grammatika. Muusikaline keel pole aga ju keel, see on metafoor. Muusikaline emakeel kuulub kokku pigem rahvuslikkuse retoorika kui kompositsioonitehnikaga.     

Ükskõik, millise Tormise loo võtame – oluline pole ju ainult viis ja selle maagiline kordumine. Ka väga lihtsa koorikompositsiooni  teeb looks see, mis viisi ümber on ja kuidas tervik toimib. Tormis võib vahel rääkida avatud vormist, kuid ta olulisemate teoste puhul torkab silma ääretult võimas ja lõpetatud dramaturgiline tervik. Kõik see tuleb ikkagi meisterlikust kompositsioonitehnikast, kooritundmisest ja muusikalise dramaturgia vaistust. Olen nõus muusikalise emakeelega, kui pidada silmas (oma) rahvamuusika valdamist, aga ma ei oska ette kujutada suurteoste kirjutamist muusikalises emakeeles. Viimastel aastatel ongi Tormis aktiivselt tegelnud regilaulmise stiili õpetamisega, aga see pole kompositsiooniõpetus, vaid võimalikult autentsete näidetega lauluõpetus. Paljud Tormise rahvuslikkuse-teemalised mõtted lähevad Bartóki ja Kodály sajandi algupoolel, samuti  1930. aastatel meie Muusikalehes avaldatud mõtete juurde, mis 1970. aastatel ja 1980. aastate algupoolel olid tollase tugevneva rahvusliku surve tõttu meile olulised ja leidsid laia kõlapinna. Tema muusika enda sõnum ja kõlad aga kuuluvad selgelt pool sajandit hilisemasse aega.       

Traditsioonilise rahvusliku muusika loomise seisukohalt on oma rahvaviiside ja teiste rahvaste viiside kasutamisel suur vahe: teiste viiside kasutamine läheb pigem eksootika valda. Tormis hakkas tasapisi üle Eesti piiride minema alates 1970. aastal kirjutatud „Liivlaste pärandusest”, edasi tulid „Vadja pulmalaulud”  (1971) ja „Isuri eepos” (1975). See oli esialgu nagu väike eestlaste piiride laiendamine: nii liivlased kui vadjalased on meie lähimad keelenaabrid ja mõlemad rahvakillud olid veel ohustatumad kui eestlased. Põhjapoolsete läänemeresoomlastega (vadjalased, isurid, karjalased, soomlased) jagame ka ühist regilaulutraditsiooni, millest 1970. aastateks oli saanud Tormise peamine inspiratsiooniallikas. Huvi nende rahvakildude vastu tekkis koostööst  folkloristide ja keeleuurijatega: nähes midagi väärtuslikku kadumas, tekkis soov see kuidagi talletada, laulud rahvale tagasi anda. Soome materjal tuli hiljem ja ingeri kaudu („Ingerimaa õhtud”, 1979). Ja alles 1981. aastal tuli regilaulutraditsiooni kunstikultuuriga ühendav „Kalevala” („Laulusild” ja „Kojusaatmis-sõnad”).

Kokku on Tormis „Kalevala” tekstidele loonud üksteist laulu ja suurt kompositsiooni, suurim ilmselt üle poole tunni kestev „„Kalevala”  seitsmeteistkümnes runo” (1985). Kuus aastat tagasi seda konverentsiettekannet arutades ütles Tormis, et sõnale „soometumine” („Finlandisierung”) tuleks anda uus tähendus – soome sugu rahvaste ja ka soome-eesti ühise kultuuriruumi loomine. „Kalevala” oleks siis selle suursoome kultuuri klassikaline tekst. Niiviisi ongi Tormis 1980.-1990. aastatel „Kalevalat” võtnud, rohkem oma kui naabri tekstina, seega kõvasti uues tähenduses soometumist  edendades. 1970. aastatel aga kirjutas ta ka „Põhja-Vene bõliina” (1976) ja „Bulgaaria triptühhoni” (1978), mis on ikkagi samadel alustel tehtud kui eesti või läänemeresoome rahvaste laulud – eksotismist ei tasu rääkidagi (ka sellest räägitakse tavaliselt seoses XIX sajandi muusikaga, praegune maailm on liialt globaalne, et midagi päris eksootilisena tunduks). Tormise muusikakäsitluses pole vahet, kas algmaterjal on Eestist või mujalt, mis jällegi ajaloolise eraldava rahvuslikkuse põhimõtetega ei sobi. Soomeugri keelte ja rahvaste uurimine on alati olnud seotud teatud rahvustunnetega – väikerahvaste sooviga leida suurem üksus ja tunnetada end võimsamana.

Ühe olulise mõtte leidsin aastaid tagasi Juhan U. E. Lehtoneni artiklist „Uuno Taavi Sirelius, soome-ugri etnograafia uurija”.1 Lehtonen vaatleb mõningaid motiive, mis Soomes XIX-XX sajandi vahetuse paiku tingisid fennougristika kui  uurimissuuna leviku lingvistikast ka teistesse rahvateadustesse: „Soome-ugri arheoloogilise uurimistöö varase perioodi kõige olulisema tegelase, arheoloogiaprofessor J. R. Aspelini arvates oli fennougristika loomine ülesanne, mida kogu inimkond nõudis soome rahvalt. Tegelikult nõudis seda ainult väike rühm soome intelligente,  kes vasttärganud rahvusliku uhkuse mõjul olid silmad avanud. „Kalevala” oli juba näidanud, et soomlastel on seljataga kõrgelt arenenud kultuur; fennougristika pidi nüüd tõestama, et soomlased pole mitte üksik, kaduv rahvas, vaid osa suurest rahvaste perest, mis kunagi oli asustanud tohutuid Põhja-Euraasia alasid. [—]  Ungarlastele, kes olid vähemalt niisama palju huvitatud vanast kultuurist kui soomlased, ei paistnud see soome-ugri alternatiiv esialgu küllalt väärikas. Nad oleksid parem näinud end suurte Ida kultuuride järglastena, või vähemalt sküütide või hunnide [—]. Soomlastel oli aga ainult soome-ugri võimalus [—].”

1930. aastatel tugeva hõimuliikumise keelas nõukogude võim, kuid fennougristika akadeemilise pealispinna all on see ikka edasi elanud, hakkas  1980. aastatel tasapisi kasvama ja sai 1990. aastate alguses mõneks ajaks väga tugevaks. Kaugemad soome-ugri rahvad on meile siiski eluolult ja keelelt võõrad, aga eesti ja soome keele tundmise pinnal on läänemeresoome laulude ja ainese mõistmine ja omandamine võimalik, see on küllalt loomulik rahvustunde laiendamise ring. Ideoloogiliselt siiski natuke libe pind, sest 1930. aastatel oli selles liikumises üht-teist üsna sarnast sakslaste Herderi instituutide  tegevusega. Siit on side suurriikliku poliitikaga väga lähedal, nagu rahvuslus üldse on väga tihedalt seotud poliitikaga.      Tormise soomeainelise loomingu taga oli tugev kooride ja publiku ootus mõlemal pool  lahte: emotsioonid ja vajadus kokkukuuluvustunde järele, sageli aga päris konkreetsed tellimused kooridelt (näiteks „Laulusild” Tapiola ja Ellerheina koori ühisesinemiseks aastal 1981 või „„Kalevala” 17. runo” RAMi Soome reisiks „Kalevala” juubeliaastal). Enamik neid laule ongi loodud 1980. aastatel ja päris 1990ndate alguses, kui eesti-soome suhtlus järjest intensiivistus ja Tallinnas sai kolmandaks kohalikuks keeleks soome keel. Soometumine oleks siis  eesti-soome kokkukuuluvuse, ühiste juurte tunnetamise ja teatud maailmanurga identiteedi arendamine vastandina globaliseerumisega kaasnevale ühtlustumisele või amerikaniseerumisele. 1980. aastatel oli sel eestlaste poolelt muidugi Vene-vastane dominant. Teatud Vene-hirm oli ka soome pool olemas, kuigi vene keele ja nõukoguliku massikultuuri pealetung oli soomlastele tundmatu, pigem paistis see sealtpoolt eksootiline ja huvitav. Seda  kokkukuuluvustunde väljendamist muusikas ei saa siiski päriselt vanas vaimus rahvuslikkuseks pidada ja Tormist soome-ugri heliloojaks nimetades jätaksin ma ära sõna „rahvuslik”. Niisugust rahvust pole ja ka hõimuliikumise puhul pole eesmärki kunagi nii kaugele seatud, küsimuse all on ikkagi kultuurivahetus ja nõrgemate toetamine.       

Pärast Eesti avanemist hakkas Tormisele tulema järjest rohkem tellimusi lääne kooridelt ja ansamblitelt. Tema tuntus levis 1970. aastate lõpust Eesti Filharmoonia Kammerkoori ja RAMi turneede-plaatide, aga ka harrastuskooride konkursivõitude ja reiside kaudu. Tormisele oli põhimõtteliselt vastumeelne, et lauljad tuubivad pähe eesti- või soomekeelseid  regivärsse, millest nad midagi aru ei saa. Praeguse professionaalse muusikaelu kvaliteedinõue aga on laulda originaalkeeles. Jällegi osutus heaks lahenduseks „Kalevala” – võimalus kasutada regilauluteksti, mis oli laiemalt tuntud ja heade tõlgetega. Kasutusele tulid nii inglise- kui ladinakeelsed tõlked, esimene selline teos oli „Kullervo sõnum” inglise keeles Hilliardi ansambli tellimusel (1994). 1992. aastal ansambli The King’s Singers tellimusel kirjutatud  „Piiskop ja pagan” oli keerulisem kombinatsioon ajaloolisest soome-ainest, valiku taga on jälle heade võõrkeelsete tekstide olemasolu. Ja loo sõnumi osas pole vahet, kas see piiskopi tapmine pagana poolt juhtus Soomes või Eestis (ka selle võiks panna suursoome lugude ritta). Viimasel kümnendil, mil Tormis uusi originaalteoseid enam pole kirjutanud (teatades pärast oma 70. sünnipäeva avalikult, et on nüüd pensionil komponist-emeriit), on  ta kulutanud väga palju aega ja vaeva oma teostele heade lauldavate tõlgete saamiseks, või tuleks neid pigem nimetada eri keeles versioonideks. Paljudes koorijuhtides on see vastakaid tundeid äratanud ja on otsesõnu öeldud, et see on raisatud aeg ja töö. Samas on isegi eesti lauljate puhul tekstirohkus Tormise teoste ettekandmisel kindlasti üks olulisi raskusi, mis siis veel rääkida muukeelsetest lauljatest. Vaatamata välismaiste Tormise jüngrite  püüdlikkusele kätte saada õige hääldus eesti, soome, liivi, vadja ja paljudes muudes keeltes, on keel Tormise teoste levikut tegelikult piiranud ja autori enda tehtud versioonid annavad valikuvõimaluse. 

Milline on siis see soomeugrilase sõnum, mis Tormise muusikas räägib edukalt kogu maailmaga? Usun, et lisaks ta kooriteoste puhtmuusikaliselt (tean, et see on sõna, mida helilooja ise ei salli) maagilisele kõlale on see ohustatud rahvaste, looduse ja kultuuriväärtuste kaitsmise sõnum.

1 J. U. E. Lehtonen, U. T. Sirelius, student of Finno-Ugric ethnology. Ethnologia Scandinavica, 1981, lk 13–21.  

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming