Sooja südamega tehtud plaat

Igor Garšnek

Tallinna Linnateatri meeskond on maha saanud igati väärt algatusega – eelmise aasta jõulude paiku esitleti uhiuut plaati „Valter Ojakäär. Laulud”, kus maestro Ojakääru lugusid esitavad Linnateatri laulvad näitlejad, saatjaiks Estonian Dream Big Band ja Tallinna Kammerorkester. Juba kõnealuse albumi (sõna otseses mõttes!) kujundus on selline, mis lausa kutsub plaati  CD-mängijasse panema. Sel on otsene side meie elava muusikalooga. Pean silmas eeskätt seda, et iga lauluga kaasneb plaadiraamatus ka Valter Ojakääru lühikommentaar: mis aastal, mis asjaoludel ja kellele on lugu aastakümneid tagasi kirjutatud. Ja mis neist lauludest noil kaugetel aegadel sai – et kas pälvis kuulajate tähelepanu kohe või pisut hiljem.

Tundub, et hiljaaegu ilmunud plaat peaks eriti tähendusrikkalt kõnetama eeskätt neid  muusikasõpru, kes on kuldses keskeas või tiba üle selle. Sest mäletan ju minagi oma lapsepõlvest ja varajasest teismeliseeast hästi eredalt selliseid igihaljaid lugusid nagu „Olematu laul”, „See pole see” või „Tihemetsa Tiina”. Kuna neid laule lasti kuuekümnendate lõpus ja seitsmekümnendate alguses Eesti Raadios päris tihti, esitajaiks Helgi Sallo, Marju Kuut, Eesti Raadio estraadiorkester, Eesti Raadio meeskvartett jpt. Oi aegu ammuseid!  Kuid mitte nostalgitsemine pole antud hetkel oluline, vaid pigem see, kuidas Ojakääru populaarsed laulud kõlasid 40 aastat tagasi ja kuidas praegu kõnealusel plaadil. Siin on tegemist erinevate ajastumärkidega, kuigi lood on ju tegelikult samad. Selgitan: kes vähegi mäletab 1960ndate estraadiorkestri kõlapilti, mäletab kindlasti ka seda, kui piinlikult täpselt see vastas „nõukogude estraadimuusika” heakskiidetud standarditele: meloodiakäigud ikka viiulitele,  trafaretne harmoonia puhkpillidele ja trummile tagasihoidlik rütmikõks.

Kuidagi hingetu ja „ametlik” oli see kõik. Linnateatri näitlejate plaadil on pilt sootuks teine, sest siin on Ojakääru lugudest uued seaded teinud Jaak Jürisson ja Tõnis Kõrvits. On laule, mis mõjuvad seetõttu kammerlikumalt ja intiimsemalt, ning teisi, mis kõlavad orkestraalsemalt ja jazzilikumalt. Esimeste hulka paigutuks ereda näitena kindlasti Indrek Ojari esitatud  „See on mu laul” (1969, sõnad Lilli Promet, originaalis Marju Kuut) ning teiste hulka näiteks Veiko Tubina lauldud „Talve otsa laul” (1972, sõnad Ilmar Sikemäe, originaalis ansambel Laine) ja kelmikas „Tihemetsa Tiina” (1962, sõnad Ain Kaalep, originaalis Eesti Raadio meeskvartett).

Muuseas, mis puutub Linnateatri meeskvartetti koosseisus Andero Ermel, Veiko Tubin, Mart Toome ja Priit Võigemast, kes plaadil „Tiinat” laulab, siis tuleb vaid tunnustada nende loomupärast musikaalsust  ning loo muusikalise karakteri tabamise oskust ja kergust. Ansamblilises mõttes on see ju päris keeruline lugu! Ja üldse kõlavad kõik need laulud Linnateatri näitlejate tõlgenduses kuidagi soojalt ja siiralt, vabana omaaegsest estraadlikust esitustrafaretist. Nii et kui lõpetuseks võtta CD „Valter Ojakäär. Laulud” kõik plusspunktid ühte lausesse kokku, siis „termomeeter” näitab niiviisi: sooja südamega tehtud plaat, mis läheb kuumalt kaubaks  ega jäta vist kedagi külmaks.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming