Sõna, muusika, esitus

MART JAANSON

24. Pärnu nüüdismuusika päevad (PNP) 9. – 17. I Pärnus, korraldaja

Eesti Arnold Schönbergi Ühing.

Kolmandat aastat järjest oli tänapäeva muusika ja kunsti festivali üldteemaks „Performatiivsus“, tänavu alateemaga „Sõna ja muusika“.

Steinrück viis läbi huvitava töötoa, kus kõik said korduvalt esitada fraasi  „esthlay tetrakukloy ap oudeos okhlisseian“ ja lasta end vaimus lennutada aega, mil surnud keel veel elas.

Steinrück viis läbi huvitava töötoa, kus kõik said korduvalt esitada fraasi „esthlay tetrakukloy ap oudeos okhlisseian“ ja lasta end vaimus lennutada aega, mil surnud keel veel elas.

Gerhard Lock

Nagu kombeks, võtsid suurema osa PNP ajast enda alla töötoad ja festival kulmineerus sümpoosioniga 15.-16. jaanuaril Pärnu keskraamatukogus koos õhtuste kontsertidega Pärnu vanalinna põhikoolis. Sümpoosioni alusidee oli läheneda ammendamatuid tõlgendusvõimalusi pakkuvale kombinatsioonile „sõna ja muusika“ kolmest nurgast: 1) kirjutatud sõna ja muusika, 2) kõneldud sõna ja muusika ning 3) ilmutatud sõna ja muusika.

Üks sümpoosioni väliskülalistest Esa Lilja Helsingi ülikoolist pidas kaks ettekannet. Neist esimeses oli juttu teksti ja muusika seostest klassikalises heavy metal’is. Ettekande aluseks oli Lilja uurinud 83 laulu klassikalise heavy metal’i bändide (Deep Purple, Black Sabbath, Led Zeppelin, Judas Priest, Motörhead ja Iron Maiden) albumeilt ajavahemikus 1972–1985. Ettekanne pakkus väga hea ülevaate stiili ajaloost ja laulude tähtsamatest teemadest: põhiosas muidugi naised, uimastid ja kiired autod, aga ka religioon, poliitika, ajalugu, düstoopiad, orient jms. Samuti meeldis mulle Lilja välja töötatud heavy-lugude analüüsimoodus, kus ta kasutas nutikalt klassikalist notatsiooni. Diskussioonil koorus välja ka heavy-laulude põhimõtteline erinevus klassikalisest Lied’ist: viimasel juhul tingib muusika struktuuri teksti struktuur, esimesel juhul vastupidi.

Oma teises ettekandes käsitles Lilja taani heavy metal’i suurkuju King Diamondi kahte kontseptalbumit „Them“ ehk „Nemad“ (1988) ja „Conspiracy“ ehk „Vandenõu“ (1989). Peab tunnistama, et bändi lihtsate õudukateemadega opereeriv muusika on keskmisest heavy-muusikast isegi huvitavam. Kõik King Diamondi albumid on 1990. aastast peale läbiva süžeega. Neid võib pidada omalaadseiks heavy-oopereiks, milles seguneb kummalisel kombel bändi juhi kui reaalse isiku Kim Bendix Peterseni, tema kui lavaisiku King Diamondi ja tema kui ooperitegelaste identiteet.

Esa Lilja käsitluse võis liigitada lähenemisnurga „kirjutatud sõna ja muusika“ alla, sest käsitluse aluseks olid ikkagi kirjapandud laulutekstid. Samasse lahtrisse sobib ka teise väliskülalise, Fribourgi ülikooli klassikalise filoloogia õppejõu Martin Steinrücki ettekanne. Selle pealkiri „… ja keegi ei teadnud, mis juhtuda võib“ („… and nobody knew what would happen“) oli laenatud IV sajandi kreeka ajaloolase Eunapiuse tekstist. Viimane kirjeldab üht retoorikute võistlust, mille käigus ei teadnud ei esinejad ega publik ette, mis juhtuma hakkab. Steinrück näitas – kreeka arhailise ja klassikalise perioodi vaimus, kuid koos tabavate näidetega kultuuriloost kuni meie ajani –, mille poolest erineb teksti lugemisest selle esitamine. Kui lugemine on olemuselt midagi ebaühiskondlikku, siis esitamine on ühiskondlik reaalsus, seda just võimaliku katarsise tõttu. Teksti vorm on katarsise pelk jälg.

Steinrück viis läbi ka huvitava töötoa, kus tutvustas vanakreeka luulele olemuslikku musikaalset, silbivältusi ja kõnemeloodiat järgivat lugemisviisi. Kõik said korduvalt esitada fraasi „esthlay tetrakukloy ap oudeos okhlisseian“ (head neljarattalised ei oleks suutnud seda lävelt nihutada)* ja lasta end vaimus lennutada aega, mil surnud keel veel elas.

Sümpoosionil pidas ettekande ka teine klassikaline filoloog, Janika Päll Tartu ülikoolist. Ta kõneles V sajandi I poolel eKr elanud kreeka koorilüüriku Pindarose oodidest, mis olid, kuigi kirja pandud, mõeldud suuliseks esituseks. Ehkki Pindarose tekste peetakse keeruliseks, ei arvanud Päll, et see asjaolu oleks takistanud autori mõtte jõudmist toonaste kuulajateni. Selle eest pidi hoolitsema esitaja, mängides sõnarütmi ja -meloodiaga. Päll deklameeris Pindarost nii kreeka kui ka eesti keeles ja avas klassikalise filoloogia võlu.

Sümpoosioni lähenemisnurka „kõneldud sõna ja muusika“ esindas kolm ettekandjat. Tartu ülikooli filosoofia­õppejõud Roomet Jakapi on viimasel kümnendil tuntust kogunud ka alternatiivmuusika ansambli Kreatiivmootor solisti ja vokaalse vabaimpro viljelejana. Oma ettekandes esitas ta filosoofile kohaselt süstemaatilise terminoloogia kirjeldamaks oma vabaimprovisatsiooni praktikat. Jakapi nimetas oma vokaalset tegevust „häälitsemiseks“, mida tuleb eristada „häälutamisest“ (Ilmar Laabani nimetus kõlaluulele). Nii häälitsemise kui ka häälutamise kõrgem soomõiste on aga „hääle väänutamine“. Hääle väänutamine võib mängida semantiliste nihetega (Jakapi terminoloogias „keelemängurlus“), kuid põhiosas on see tegevus siiski puhtkõlaline („häälemängurlus“).

Kui Jakapi väänutab oma häält häälitsedes, siis Tartu luuletaja Jaan Malin teeb seda häälutades. Ettekandes tutvustas Malin enda kujunemist häälutajaks ja praegust tegevust, mh oma vastilmunud asemantilist romaani „Maa ja ilm“. Asemantilisus näibki Malinile olevat elu normaalne osa. Talle sekundeeris lühi­ettekandega endine EMTA õppejõud Maris Valk-Falk, kes püüdis luua häälutamisele kognitiivse muusikapsühholoogia tausta, leides mh seoseid muusikalise meloodiaga.

Kõneldud sõna ja muusika seostele, kuid kirjanduse kaudu, keskendus ka Tartu literaat Berk Vaher. Ta vaatles kuuba maagilise realisti Alejo Carpentieri romaani „Kaotatud rajad“ (1953). Ta oli valinud sealt analüüsiks ühe lõigu, kus nõid püüab õudustäratavate loitsude abi surnut elustada, kuid vannub alla ja hakkab itkema. Sünnib muusika. Järgnenud diskussioonis tõstatas EMTA professor Kerri Kotta seoses kuulsa ooperilavastaja Joachim Herzi mõtteavaldusega huvitava küsimuse, kas mitte muusika ei sünnigi alles siis, kui inimene saatusele alistub. Tõepoolest, Carpentieri nõid kaotas surmale ja tema itkust sündis muusika. Üks põhjusi, miks Roomet Jakapi häält väänutab, on tema sõnul pagemine ratsionaalse arutlemise eest. Ja Malin näib oma häälutamisega väljendavat alistumist infoühiskonna painele.

Sümpoosioni lähenemisnurka „ilmutatud sõna ja muusika“ esindasin oma ettekandega ma ise. Püüdsin kahe eesti vaimuliku muusika tipplooja Rudolf Tobiase ja Arvo Pärdi loomingu näitel kirjeldada Jumala sõna mõju inimesele. Tobias püüab oma kirikumuusikareformiga ületada eelmise ajastu liberaalse teoloogia hambutust trans­tsendentse Jumala vahendamisel ja laseb seetõttu oma „Joonase lähetamises“ kuulajal osa saada kerygma’st (kuulutusest) Rudolf Bultmanni tähenduses: eksistentsialistlikust kohtumisest eshatoloogilise sündmusega. Pärdi tintinnabuli-muusika tõlgendamisel kasutatakse palju mõistet logos (sõna), mis on igati asjakohane, sest viitab kristlikus kontekstis kolmainsuse ­­ 2. isikule. Logos’e tähendusväli on siiski palju laiem ja võib viidata väga erinevaile nähtusile. Viimane asjaolu justkui mähiks kuulaja logos’e-sfääri, milles too võib, lisaks Jeesus Kristusele, leida palju muudki. Ehk põhjendab selline vaimne mitmetähenduslikkus ka Pärdi muusika suurt populaarsust.

Kahepäevase sümpoosioni mõlemad õhtud olid muusika päralt. 15. jaanuaril esitas Repoo Ensemble PNP kunstilise juhi Andrus Kallastu dirigeerimisel lühipalu, mis olid sündinud nädala jooksul Kallastu enda töötoas. Palade autoriteks olid Repoo Ensemble’i liikmed Leonora Palu, Kristi Mühling, Jorma Toots, Aare Tammesalu ja Indrek Palu. Aitäh, interpreedid-heliloojad, teie pühendumus kandus edasi ka kuulajaile.

16. jaanuari õhtusel kontserdil tuldi aga välja kõiki festivalist osavõtnuid ühendava performance’iga. Esitati pool­improvisatsiooniline (enne oli siiski midagi kokku lepitud) teos „Kultuuri-Sampo“, mille teksti oli kokku pannud Jaan Malin. Malin esines ettekandel häälutussolistina, häälitsussolistina astus aga üles Roomet Jakapi. Performance kestis ligi kolmveerand tundi ja pakkus osalejaile tublisti lusti. Loodetavasti ka publikule.

* „Odüsseia“, 9. laul, värss 242, tlk Janika Päll.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

TeaterMuusikaKino
Keel ja kirjandus
LR
Täheke
Õpetajate leht
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Vikerkaar