Silmadega muusikat kuulates

Brigitta Davidjants

Läksin kord Tallinna ülikoolis ühe õppejõuga teravasti vaidlema. Tema leidis, et muusikast kirjutada on võimatu („See on sama, mis kirjeldada lõhna!”), mina muusikateadlasena temaga loomulikult ei nõustunud. Pisut samamoodi reageeris nii mõnigi tuttav, kui kuulis, et Tallinna merepäevadel tõlgitakse mitu kontserti viipekeelde – mis on sel kätega vehklemisel helide vooga pistmist? Ometi on muusika oma abstraktsuses palju mitmetahulisem, kui esmapilgul näha. Muusika ei paku tööd ainult kõrvadele ning tõlkida on seal enam kui küll.

Ulvi Saks Viipekeele Tõlkide Ühingust seletab: „Viipekeeles antakse edasi nii vokaali kui instrumentaali. Vokaali tõlkimine on kõige lihtsam: viibeldakse lihtsalt muusika rütmis ja tempos. Instrumentaali puhul saab tempot ja rütmi edasi anda liigutuste tempo ja rütmiga, heli valjust liigutuste amplituudiga, heli tämbrit näiteks eri pillide mängimise imiteerimisega. Kõige subjektiivsem on meloodia, mille puhul kasutatakse erinevaid meetodeid, et visualiseerida muusika tekitatud emotsiooni. Vastuvõtt sõltub aga suuresti sellest, kas kurdil on muusika kuulamise kogemus või ei. Küllap on kuuljategagi nii: mõni naudib rohkem, mõne jätab külmaks.”

Andri Maimets sihtasutusest Puude Taga On Inimene lisab, et kindlasti pole heli ainus oluline asi, eriti kontserdil olles: „Oluline on ka üldine meeleolu, esinejate suhestumine publikuga, vahetekstid, laval tehtud vimkad. Vihjan siinkohal, et väga paljud, kes viipekeelset kontserti naudivad, kuulevad tegelikult midagi ka helist. Neid, kes saavad kontserdist osa täielikus vaikuses ja viipekeeles, on vähem. Ja nemad naudivad sel juhul laulusõnu, liikumist, üldist õhkkonda.” Ka enne kümnendat eluaastat kuulmise kaotanud Riina Põderson kinnitab, et kui käsi annab edasi meloodia liikumist, suudab sisemine kõrv teataval määral meloodiat tabada. Põderson kuulis esimest korda viipekeelset kontserti mullu festivalil „Puude taga on inimene”: „Viipekeeletõlk tõlkis laulu, kus vahel oli ka muusikat ja sedagi tõlgiti. Vabaõhukontsertidel on tavaliselt muusika väga vali, nii et seda saab tajuda. Viipekeeletõlk annab aga tajutud muusikale palju juurde, sest kurdid „kuulevadki” silmadega. Kes on varem kuulnud, see kujutab kindlasti viipekeeletõlki vaadates ette muusikat. Vähemalt minuga on nii.”

Külliki Bode Eesti Vaegkuuljate Liidust käib ka vaegkuuljatele ja kurtidele mõeldud kantritantsugrupis ning on täheldanud, et kui vaegkuulja või kurt on harjunud muusikat kuulama või tajuma, saab ta ka tantsimisega hakkama paremini kui kuulja, kel sisemine musikaalsus puudub. Nii mõnigi täiskurt tabavat takti palju paremini kui mõni vaegkuulja: „Kord kõlas autoraadios mingi lugu ja üks meie trupi liige, kes on täiesti kurt, hakkas kaasa tantsima. Küsisime, kas ta tõesti ei kuule. Seepeale ta näitas, mis ta teeb. Autouks oli lahti. Ta nõjatus sinna vastu ja tajus võnkeid. Muud vaja ei olnudki.”

Tundub aga, et eestlastest kontserdikorraldajad pole veel aru saanud, et kurtide ja kuulmisprobleemidega inimesed on tõhus publikulisa. Ulvi Saksa sõnul tellitakse kultuuriüritustele tõlk keskmiselt viis-kuus korda aastas ning sel aastal on olnud vaid mõned suurüritused, kus pakutakse viipekeeletõlget. Ta nendib, et kurtide huvi oleks kindlasti suurem, kui iga ooperi, opereti, muusikali või laulupeo puhul oleks võimalus ja valmidus varustada üritus viipekeeletõlkega. Maimets kauaaegse kultuurisündmuste korraldajana nõustub, et muusika tõlkimine viipekeelde on seni olnud väga harv erand: „Tõtt-öelda ei meenugi mulle, et enne mullust esmakordset festivali „Puude taga on inimene” oleks seda eales võetud kontserdi loomuliku osana. Ometi on looming mõeldud ka neile – tehnika on ju täiesti olemas, näiteks viipekeeletõlge, Braille’i kiri, kirjeldustõlge, puuteraamatud ja puudutatav kunst.”

Saks juhib tähelepanu kitsaskohale: „On väga oluline, et eesti kultuuri tähtsündmused saaksid viipekeelde tõlgitud. Ka kurdid on eestlased, aga laulupeost nad osa võtta ei saa. Sellistel suurüritustel lihtsalt peab tõlge olema. Ürituste ja etenduste korraldajate teadlikkus siinkohal on Eestis ikka üsna vähene. Mujal Euroopas on elementaarne, et peost osavõtt kindlustatakse ka kurtidele. Näiteks Taani Eurovisioni lauluvõistluse teleülekandes tõlgitakse kõik võistluslaulud viipekeelde.”

Maimets lisab: „Tõsi, ratastoolidega oli ligipääs enam-vähem tagatud, aga kas või hümni või ühendkooride olulisi laule võinuks saata kui mitte viipekeeletõlge, siis vähemalt suured ekraanid koos laulusõnadega. Ei ole ju raske, kui sellele vaid mõelda. Suurim mure ongi ju see, et puudega inimesed ei jää koju mitte seepärast, et nad tahavad, vaid kuna neil pole võimalik millestki osa saada. Mulle meenub siinkohal Vanemuise teatri suurepärane investeering, eelmisel aastal saali paigaldatud silmusvõimendi, mistõttu saavad etendusest osa ka vaegkuuljad. Suurepärane samm!”

Sealjuures ei ole kontsertide varustamine viipekeeletõlkega ainus võimalus. Külliki Bode viitab, et enamik vaegkuuljaid ja vanemas eas kurdistunud inimesi ei oskagi viipekeelt ning neile oleksid suureks abiks hoopis subtiitrid, kirjutustõlge või tehnilised abivahendid: „Ideaalne oleks olukord, kui kõik üritused saaksid nii kirjaliku kui viipekeelse tõlke ning need toimuksid silmusvõimendussüsteemidega varustatud kohtades. ” Eestis on kurte umbes kaks tuhat, samas kui vaegkuuljaid on üle kümne protsendi elanikkonnast.

Maimets loodab, et mida rohkem sel teemal kõnelda ja kultuurikorraldajatega suhelda ning pakkuda neile oskusteavet, kontakte ja õppematerjali, seda lootusrikkam on olukord. Ta lisab, et on palju puudega inimeste eest seisvaid ühendusi, kes kõik näevad olukorra parandamiseks vaeva. Suur roll on näiteks Eesti Puuetega Inimeste Kojal: „Meie lõime oma MTÜ sooviga tõestada, et on võimalik ja vajalik korraldada meelelahutus- ja kultuuripidusid, kus puudega ja puudeta inimeste emotsioonidel pole vahet.”

Õnneks on tendents positiivne ning mitte ainult suurürituste korraldajad ja muusikalide lavastajad, vaid ka kurdid ise on hakanud kultuuriüritustele tellima viipekeeletõlki. „Sellise tellimuse täitmine nõuab eraldi eelkokkuleppeid ja on seotud väga suure ettevalmistustööga, sest tõlge tuleb tellida vähemalt kaks-kolm kuud ette,” seletab Saks. Tõepoolest, muusika tõlkimine viipekeelde on väga peen töö: nagu keerulise kirjandusteose puhul annab iga tõlkija teosele oma puudutuse. Nii teab mitut tõlkekontserti külastanud Põderson, et muusika „kõlab” eri tõlkide kaudu erinevalt. Ka Maimets nendib, et kontserdi tõlkimisel peab ettevalmistus olema põhjalik, sest ega viipekeeletõlkija saa „külmalt” lavale minna: „Sõnu on vaja teada, meloodiaid tuleb tunda.”

Kui aga ettevalmistus on korralik, võib viipekeelne tõlge jätta võimsa mulje. Külliki Bode toob näite: „Ulvi Saks räägib alati, et tõlk peab olema varjus ega tohi liialt silma torgata. Aga siis ma meenutan talle, kuidas viipekeeletõlgid said kord kogu tähelepanu endale. Ühel konverentsil esines mingi vene ansambel. Viipekeeletõlgid andsid muusikat ja emotsiooni nii hästi edasi, et kogu konverentsiseltskond vaataski pigem neid. Tõlgid tõmbasid lõõtsa ja mängisid balalaikat, olgugi et pille polnud käeski.”

Ja mida arvavad esinejad ise nende muusika tõlkimisest viipekeelde? „Minu arvates on see väga tore mõte,” vastab Vaiko Eplik, kelle muusika tõlgiti viipekeelde nüüd merepäevadel, aga seda on tõlgitud ka varem. „Ausalt öeldes ootan alati huviga, mismoodi mu tekstid välja nägema hakkavad. Mulle on meeldinud idee näiteks muusikavideost, kus mingi hööritamise ja basseinipeomelu asemel on viipekeelne tõlge. Mulle see värk meeldib,” ütleb Eplik.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming