Siim Aimla: „Tunnustus valmistab ikka heameelt”

Ivo Heinloo

Raivo Tafenau, Olav Ehala, Ivo Linna, Helena Tulve … – mis ühendab neid küllalt eripalgelisi muusikainimesi? Nad kõik on pärjatud Eesti Raadio aasta muusiku tiitliga, mille väljaandmisel on juba kolmkümmend aastat kestnud traditsioon. Tänavu lisandub sellesse nimistusse Siim Aimla – saksofonist, pedagoog, helilooja, kes ei vaja ilmselt pikemat tutvustamist neile, kes Eesti džässielust vähegi midagi teavad. * Intervjuu ilmub sel puhul, et teid on nimetatud Rahvusringhäälingu aasta muusikuks. Võitsite paar aastat tagasi ka Elioni džässiauhinna. Kuidas te ise sellisesse auhindamisse suhtute? Siim Aimla: Mul on, tunnistan, natuke piinlik. Ümberringi on nii palju muusikuid, keda ma pean endast palju paremaks ja tähtsamaks. Eks tunnustamine tee üldiselt ikka heameelt, aga kui lühikese aja jooksul auhinnad järjest tulevad … Kuna arvan, et osaliselt oli see ER i auhind seotud laulupeoga, siis on muidugi natuke naljakas, et džässimuusik, kelleks end siiski eelkõige pean, saab auhinna rokikoori juhatamise eest …, aga loomulikult olen tegelikult tänulik ja rõõmus.

Olete olnud mitu aastat G. Otsa nimelise Tallinna muusikakooli rütmimuusika osakonna suunajuht. Džässi õppivate noorte tase tundub olevat praegu, vähemalt mis puudutab Otsa kooli, kõrgem kui kunagi varem. Kuidas see asja sees olijale paistab?

Tõepoolest on džässmuusika ja ka üldiselt rütmimuusika mängijate tase tasapisi tõusnud. Põhiliseks põhjuseks on kindlasti see, et nii mõneski muusikakoolis antakse ka sellealast algharidust. Hea näitena võib tuua välja Viljandi ja Pärnu muusikakooli, ka Kuressaare muusikakoolist on tulnud palju häid õpilasi. Ma arvan, et päris algastmes võiks õpilastele üldse muusikat laiemalt õpetada, see teeks head kõigile. Pillimängu alused on ikka samad, ükskõik, mis stiili mängida. Muusikaline algharidus võiks sinnapoole liikuda küll ja vaja on lihtsalt õpetajaid, kes oskaksid ja tahaksid niimoodi õpetada.

Kuna teil on kogemus nii pedagoogina kui ka tudengina Soomes, siis kas ja kuidas saab Eestit ja Soomet selles vallas võrrelda?

Soomes on inimesi rohkem ja ka džässiharidus on vanem. Seega on neil rohkem pädevaid mängijaid ja õpetajaid. Õpetajatel on rohkem aega keskenduda õpetamisele. Õpetamise juures on oluline kindlasti ka välise motivaatori ehk palga suurus. Aga muus osas ilmselt tohutut erinevust ei ole. Muusikaliste eelduste koha pealt oleme ilmselt küllalt võrdsed.

Üldine taseme tõus meie džässihariduses on muidugi ka sellega seotud, et aina rohkem meie noori muusikuid õpib välismaal, peamiselt Skandinaavia maadel. Kui lihtne või raske on aga ühel Eesti muusikul murda välislavadele ja tõeliselt suurtele festivalidele? Kas see võiks olla üldse mingisugune eesmärk ja mida selleks oleks vaja?

Minu arust on ka väga oluline, et noored saaksid kodust kaugemal õppida. Nii leiavad nad uusi kontakte, saavad endast ja maailmast parema pildi ja mitmekülgsema hariduse. Omal ajal käis ju käsitöölise väljaõppes selliajaga kaasa ka rändamine meistrite juurde. Ja miks Skandinaavias? Need maad on lähedal, neil maadel on tasuta haridus ja seejuures väga kvaliteetne.

Mis puudutab välislavadele „murdmist”, siis see sõltub mitmest asjast: peab olema muusikat, mis laias maailmas huvi ärataks, ja organiseerimisvõimet, et kontakte luua ja asju ajada. Džässis on organiseerimisega ametis tavaliselt muusikud ise, taustajõude ja mänedžere selles vallas Eestis veel väga ei ole. Aga välismaal esinemas ju ikka käiakse ning mängitakse ka rahvusvahelistes koosseisudes. Eks see asi tasapisi areneb.

Tohutut eesti džässi invasiooni maailma festivalidele pole väga oodata, sest meid on ju tõesti nii vähe. Ja mind kui kodukeskset inimest võluvad hoopis Eesti väiksed festivalid, mida on mujalt raske leida: „Sõru jazz”, „Juu jääb” jne.

Muusikud peavad Eesti väiksusest tulenevalt siin vist küll rabama kõikidel rinnetel ja mängima erinevates stiilides ja eri kontekstis. Mis on selles head ja mis halba? Ja kas noorte muusikukarjääriks ettevalmistamisel peate oluliseks just universaalsust, võimet igal pool hakkama saada?

See on tõsi, et nii mõnigi džässimuusik tegutseb üsna laiahaardeliselt, mängides lisaks džässile poppi, rokki või tantsumuusikat, mõnel on võimalus kaasa teha ka klassikalise või uue muusika vallas. Eks tegelikult ole kõige tähtsamaks eelduseks pillimänguoskus ja stiilides orienteerumine.

Viimasel ajal olen üha enam hakanud tähtsustama ka klassikalise muusika osa baashariduses. Selleks et eri stiilides hästi hakkama saada, on vaja musikaalsust, tahtmist ja suutmist vastavas stiilis nii-öelda õigesti mängida. Ja kindlasti ka tarkust suhtuda erinevatesse stiilidesse võrdselt. Siia sobiks ehk jälle vana hea keelte võrdlus: stiilid on nagu eri keeled, kui üks on lihtsam kui teine, ei tee see teda veel vähem väärtuslikuks. Kuigi džässimaailmas on grammatikaoskuse näitajaks bebop, ei aita ainuüksi selle stiili valdamine igas olukorras toime tulla.

Aga loomulikult ei saa olla ka lai profiil omaette eesmärk. Igal inimesel on oma tee. Mõni tahab tegeleda ainult ühe selge stiiliga, mõni vajab rohkem vaheldust, oma korrektiivid teeb ka elu. Mulle on võimalus erinevaid stiile mängida suur väljakutse ja enda proovilepanek ning loomulikult ka nauding.

Õpetamisel pean tähtsaimaks, et õpilane õpiks esiteks hästi pilli mängima ja, mis ka eriti tähtis, muusikat kuulama! Sealhulgas muusikast enda jaoks vajalikku informatsiooni hankima! Selles peitub suuresti ka saladus, kuidas üht või teist stiili omandada. Õigemini ainus saladus. Aga kuulama õppimine on raskem kui arvatakse.

Palju paha teeb ka inimeste pidev mürgitamine taustamuusikaga. Kui igal pool – kohvikus, kaubamajas, hambaarsti juures jne – on inimene sunnitud kuulama raadiot või Kenny G plaati, on tal näiteks kontserdil raskem detaile eraldada. Kui kogu aeg oleks suu täis toitu ja läheks niimoodi gurmeerestorani, ei saaks ju aru, kas tegemist on eriti hea maitsebuketiga või on see lihtsalt mikroahjus soojendatud makaronivorm. Muusika kuulamisoskuse arendamiseks õpivad džässimuusikud paljusid lugusid just kuulmise järgi. Lisaks noodist mängimisele on ka see hädavajalik oskus.

Te olete ühe oma lemmikmuusikuna džässis märkinud ära Michael Breckeri, kellele teil ju üks lugugi suisa pühendatud. Kas peale selle ühe kõige geniaalsema valge mehe viimaste aastakümnete Ameerika džässis on veel olnud selliseid muusikuid, kelle tegemised teile jätkuvalt sügavalt korda lähevad?

Jah, Brecker on mul väga tähtsal kohal küll, aga eks tema iidolid on ka minu omad. Kõige tähtsamateks mõjutajateks pean Sonny Rollinsit ja John Coltrane’i. Samu nimesid nimetaks ilmselt 95% kõigist maailma džässisaksofonistidest. Seega on selles avalduses sama palju originaalsust kui selles, kui ma ütleksin, et esimeste elukuude jooksul oli minu lemmiktoiduks rinnapiim – aga vastab tõele.

Eeskujusid on muidki, kohe päris palju, saksimeestest kõige rohkem kuulan ehk Kenny Garrettit, Dave Liebmani ja Chris Potterit, arranžeerijatest Bob Brookmeyerit, Bob Mintzerit ja Maria Schneiderit.

Kust tuleb teie lembus luuletajate ja kirjanike seltskonna vastu, kellega teil on olnud mitmeid ühiseid projekte?

See on ilmselt mu kodu ja lapsepõlvega seotud. Olen varasest noorusest peale veetnud päris palju aega isaga koos kirjanike ja luuletajate seltskonnas. Sõbrunemine omaealiste literaatidega oli kuidagi selle loomulik jätk. Nende seltskond on väga meeldiv ja ka hariv.

Teie ümber on kogu aeg nii palju muusikat, aga kuidas te end muusikast välja lülitate? Tean, et olete muusikaringkondades tuntud kui aktiivne surfaja …

Ma ei tahagi tingimata end muusikast välja lülitada. Niipalju ehk, et kodus mul reeglina taustamuusikat ei ole. Ma armastan muusika sees olemist, aga nii vaimse kui füüsilise tervise huvides tegelen natuke ka muuga. Kui spordist rääkida, siis veesport meeldib mulle küll, aga ka suusatamine ja rulluisutamine on vahvad alad. Eriti hulluks aga ajab mind kabe. Minu vanaisa oli näiteks Kalevi kabekoondise liige.


Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming