Sihitu ja õilis teekond

Jürgen Rooste

Indirokkarid teevad praegu õiget asja.

Eesti rokil on praegu kaks päästepaati, ausalt öelda lausa päästelaeva: indi ja metal. Mainstream kui selline on omadega üsna soos, nimetada saab vaid mõnda omanäolisemat ja julgemat loovat kollektiivi. Ning kuigi ?Eesti muusika karika? ? põhimõtteliselt ainsa telesaate, kus sel kevadel eesti rocki järjepidevalt näha sai ? kogupilt ei olnud kõige hirmsam (nagu kartsin), oli sääl siiski vähe üllatuslikku. Ning finaali jõudsid kaks gruppi, kes esitavad enamasti teiste loodut, kaks cover-ansamblit. Ükski bänd, kellest alljärgnevalt juttu tuleb, selles sarjas ei osalenud.

Muidugi on veel punkarid, aga paremad noored pungibändidki on hakanud oskuste arenedes tegema miskit indilikku. Jazzrocki-mehi on Eestis veel üsna vähe, kuigi seegi seltskond kasvab, ja progesuund on hetkel indi-liikumisega tihedalt seotud.

Mida see uus plaat, väike segment ?iseseisvast?, igal juhul ?suure turu? ja massimeeleoludest sõltumatust muusikast endast siis kujutab? Sarnasusi progega sai juba mainitud: esiteks hakkab kõrva atmosfääriline kõlapilt, näiteks imeilusa ja nostalgiat äratava Tartu Popi ja Roki Instituudi ning Mirabilia lugudes, aga veel ja veel!

Plaadi avameeleolu Kago, tõeliselt sõltumatu ja isepäise muusiku Lauri Sommeri laulus ?Helian? on üsna lähedal ühele Eesti viimaste aastate päikselisemale, ilusamale loole: Helin-Mari Arderi päikse-laulule.

Edasi järgneb Soodom ja Gomorra; eklektiline muusikaorgia kõige kaunimas, esteetilises, muusikalises mõttes muidugi. Siin on Galaktlani psühhotroopselt kündev ambient; Kwing Kungksi mõnus britpop-jändamine lõpeb aga peaaegu donnieloganlikus shuffle-muusikas. Kuigi enamasti tundub plaat olevat üks väärt hingetoit, korjub siit ka end välja elavat energiaalselt pidurdamatut mürarocki: juba üheksakümnendate hakult meenuv Zahir ning hetke üks eesti paremaid, vulkaanilisemaid laivbände Shelton San, kes meenutab paremaid Läänes nähtud rockiklubide alternatiivgruppe.

Mõjudest aimdub Velvet Undergroundi (Lou Reedi), teisi psühhedeelilise mekiga kummalise rockmuusika esindajad (nagu Jefferson Airplane), Bluri, britpop?i laiemalt, John Lennonit, varasemaid eesti indibände, eriti Dallast, punkrocki ja postpunki, Ans. Anduri puhul aga ka Seitsmendat Meelt, Cloudspeaki vaoshoitud ja ilusas loos ent hoopis Annie Lennoxi sooloalbumite võtteid ja kõlasid.

Meeldivaim kogu indi-scene tõusu ja tuleku juures on aga nende bowie?lik iroonia popmuusika sisemiste mehhanismide suhtes ? (muusikalisi) stampe ja omaenda imagot korrates ühtlasi meeliskletakse publikuga, kuid näidatakse ka, et me oleme sellest üle, meie jaoks on see kõik (elu!) üks suur mäng (umbes nii kõlab näiteks plaadi lõpul eksalteeritud, atmosfääriline Röövel Ööbik). Ehk on see selles mõttes õnnelik juhus, et metal-muusika tõusu kõrval on teine tugevam suund just indi. Kui ei võeta end liialt tõsiselt, on ses vabaduse hõngu ja mängu, lusti.

Kahjuks pole siin ühtki Le Tigre?i moodi raju elektropunk-rockgruppi, mis tosse eklektilisse ja rahutusse kooslusse küll ilusti ära mahtunuks. Lähim vast küll mõnuga punkiv Les Diamants ? aga ehk ongi selle kogumiku eesmärk võrreldes aastataguse ?Garage ja Mürage?ga? (Sewercide, 2004) olla lüürilisem ja tundmatule kuulajale eikuskil-külas vastuvõetavam. Sääl oli ka bändide valik üsna teistsugune, mürameeste kasuks viltu, ning üldine meeleolu rajum, karmim.

Plaadil ei ole nõrku lugusid, küll aga leiab paar tõelist pärlit: Bad Applesi ?All The Parks Are Closed? on plaadi salajasim, ootamatuim õis: nagu oleks John Lennon üritanud kodustuudios teha oma versiooni ?Raindrops Keep Falling On My Head?ist?.

Siinkohal võib õigustatult küsida, kas too plaat (ja ka juba eespool nimetatud ?Garage ja Mürage?) kujutab endast midagi põnevamat ja ajaloo silmade ees väärtuslikumat kui vaid hetkepildi hüplik haare, ühe koha ja paiga, ühe seltskonna talletus iseenda tegemistest? Mida on siin jäävat? Nii mõnigi märk vihjab, et ilmselt ei jõua osa neist gruppidest kunagi iseseisva albumini.

Noh, meie siin ei ole ehk õiged hindajad, seda teeb ikkagi aeg: ütleb lõppeks, kas kümmekonna aasta pärast tihkab käsi plaadiriiulist just toda kummalist valimikku välja tõsta. Tõenäoliselt tihkab, kas või selleks, et üles leida Dreamphishi hümni (kurat-teab-just, millele nad seda laulavad, aga kõige rohkem ehk sellele hetkele ja muusikale!) ?Hearts?.

Või siis selleks, et tabada seda meeleolu, seda pilti, mis plaat endaga praegu kaasa tõi ? küll ka mujal, aga eriti Pia Frausi loos ?Feeling Is New?: tahtmise jalutada pikki suveõhtuid kerges vihmas, päevast veel kuumaval pikal tumedal asfaldil, kuskil sadama lähistel, asfaldil, mil polegi eesmärk sind kuhugi viia.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming