Sibelius – punkt, Beethoven – punkt

TOOMAS VELMET

Sibelius 150“: Helsingi Filharmoonikud, solistid Soile Isokoski (sopran) ja Paavali Jumppanen (klaver), dirigent John Storgårds 9. XII Estonia kontserdisaalis.

Espressivo“: Eesti Riiklik Sümfooniaorkester, dirigent Antonio Méndez (Hispaania) 11. XII Estonia kontserdisaalis.

Aasta lõpus on komme panna eelnevale punkt, et siis sümboolset numbripiiri ületades alustada uut, olnust erinevat elu. Nii on kena mõelda ja miks mitte ka teha, kuigi on väärtusi, mis on järjepidevad ja nõuavad seega kolme punkti.

Nii ka Sibeliuse juubeliaasta, millele pani punkti Helsingi Filharmoonikute (Helsingi linnaorkester) kontsert Estonia kontserdisaalis. Naabrite külaskäik on alati põnev, Soome ühe tipporkestri oma seda enam, et solistid Soile Isokoski ja Paavali Jumppanen ning orkestri peadirigent John Storgårds on muusikamaailma tippude seast. Tõsi, algselt pidi klaverisolistina üles astuma Yefim Bronf­man (Iisrael-USA), kuid haigestunud staarpianisti asendas Paavali Jumppanen (1974) – järsu tõusuga karjääritrajektooril pianist parimais aastais. Soomes Maj Lindi ja USAs New Yorgi konkursi võitjat on iseloomustatud väljenditega „läbilööv intellektuaalsus“, „rikkalik värvigamma“ ja „tuliselt särav virtuoossus“. Soile Isokoski on kahtlemata maailma juhtivaid sopraneid ja oodatud kõigis suurtes ooperimajades, tema karjäärikirjeldus Sirpi igatahes ei mahuks.

Helsingi orkestri kavas, mis pani punkti Sibeliuse aastale, esindasid heliloojat tema „Saaga“, „Luonnotar“ ja VII sümfoonia, kõlas veel Beethoveni V klaverikontsert. Peadirigent, ka BBC Filharmoonikute ja Ottawa SO esimene külalisdirigent John Storgårds on lõpetamas oma lepingut Helsingis, kus tema järglaseks saab Susanna Mälkki. Storgårdsi käe all on uue kvaliteedi saanud orkestri keelpillikõla ja sellega koos kogu esitatava partituuri kõlavertikaal, mis on selgelt tajutavalt üles ehitatud kontrabassidele, tulemuseks harva kuuldavalt ülemhelirikas kõla kogu orkestri forte’s ja haruldane kandvus pianissimo’s. Neid finesse sai eriti nautida VII sümfoonias ja lisaks esitatud „Kurgede stseenis“ muusikast Järnefelti draamale „Surm“.

Soile Isokoski võimaldas meile kuulda 2008. aastal MIDEMil klassika­auhinna (Classical Award) teeninud „Luonnotari“ helisalvestise praegust interpretatsiooni, millest sai väärtuslik elamus. Beethoveni V klaverikontserdiga Jumppaneni soleerimisel veel käesoleva aasta Beethoveni-esitustele punkti ei pandud, kuid võrdluseks Randalu interpretatsiooniga andis see ainet küll. Jummpaneni esitus oli kõrgest standardist ja vastas täielikult teose paatosele („Emperor“) nii kõlaliselt kui karakterilt. Randalu interpretatsioon aga erineb täiesti standarditest, eitab paatost ja panustab kõlavarjudele ja -varjunditele ning kogu partituuri kuulamisele – Randalu klaveri dialoogid orkestrihäältega on vaimustavad ja paistab, et senikuulduist ületamatud.

Beethovenile pandi aga punkt hoopis kaks päeva hiljem ERSO kontserdiga, külalisena juhatas Antonio Méndez. Hispaania temperamendile väga põnev kava, kus esimeses pooles Wagneri dramaatilist pinget täis muusika ooperites „Tristan ja Isolde“ ja „Parsifal“ ning teises pooles Beethoveni „Viies“ oma täies hiilguses. Méndez on dirigentide prestiižikaima, s.o Malko-nimelise konkursi II preemia võitja, juba juhatanud orkestreid üle maailma ning läheb uuel aastal Hispaania Rahvusorkestriga Aasia tuurile.

ERSO Wagneri-pool oli suurepärane kõigist aspektidest lähtudes – nii kõlaliselt kui ka dramaturgiliselt, dirigendil hästi valitsetud dünaamiliselt ja välja peetud tempoliselt. Kired pääsesid valla Beethoveni V sümfoonias, mida ERSO on aegade jooksul esitanud 27 korral kokku 17 dirigendi juhatusel. 28. kord 18. dirigendi juhatusel oli eriline: kuigi adekvaatne ja absoluutne võrdlus on võimatu, olen seda meelt, et nii kiiresti pole see teos küll kunagi lõppenud. Jääb vaid parafraseerida Leo Normeti kuulsat lauset Santeri Levase Sibeliuse-raamatu saatesõnas, et muidugi, ka niisugune raamat Sibeliuse kohta võib meil olla. Ütleks, et ka niisugune 28. esitus Beethoveni „Viiendast“ võib meil olla. Põnevust jätkus algusest lõpuni, kuid kiires tempos kiirustamine viib ka ebatäpsusteni, aga keda see huvitab, kui teos on tervenisti ette kantud ehthispaanialikult põletava temperamendiga.

Ja veel, ERSO istub meil nüüd kaunilt nn viini asetuses, mis peaasjalikult seisneb basside seismises orkestri taga (vägev pilt) ja tšellode kohavahetuses teiste viiulitega. Wagneris, kus on suur koosseis puhkpille basside ja teiste keelpillide vahel, ei mõjunud see hästi – tuli pingutada, et vundamenti (kaheksa ühikut) tajuda. Beethovenis olid bassid toodud vasakule: mõjus paremini, kuid ei pääsetud lähedalegi Helsingi Filharmoonikute sound’ile,

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming