„ … sest nende teod lähevad nendega kaasa!”

Toomas Velmet

„Peeter Lilje 60”: ERSO , solistid Kalle Randalu (klaver), Janice Watson (sopran, Suurbritannia) ja Rauno Elp (bariton), dirigent Neeme Järvi 22. X Estonia kontserdisaalis.  Sel kuul möödus 60 aastat dirigent Peeter Lilje sünnist ja kahjuks juba 17 aastat tema ebaõiglaselt vara katkenud elust. Vägev töömees, kes ei eputanud, kuid tõusis kohe tippu, kes ei rabelenud, kuid jõudis enneolematult palju teha, karmilt aus, aga haavatav ning õrn ebaõigluse suhtes mis tahes eluvallas. Tema jälg eesti muusikakultuuris  räägib iseenese eest. 

ERSO mälestas oma peadirigenti tähelepanuväärse kontserdiga, dirigendipuldis Neeme Järvi, kes usaldas 1980. aastal orkestri noorele Liljele ja on täna taas ise peadirigendina kohal. Solist oli Lilje mõttekaaslane ja sõber Kalle Randalu, nad on 43 (!) korral koos esitanud Mozarti klaverikontserte, neist üheksal just Kontserti KV 491 c-moll, mis nüüdki kavas. Brahmsi „Saksa reekviemi”, Lilje meelisteose sobivus meenutuskontserdile on tähelepanuväärne, sest teose sisu on erandlik „surnute missade” reas – ei eksponeeri vihkamise päeva ega surmaõudust,  vaid räägib ülestõusmisest ja igavesest elust. Kui on võimalik tuvastada orgaanilist seost XVIII ja XXI sajandi vahel, siis see seos avaldub absoluutselt reljeefselt Mozarti ja Randalu vahel. Maailmas on palju Mozarti mängijaid, nendest tuhandetest on ka jagunud tänapäevale sadu, kellest mõndagi on kuuldud, kuid nii loominguliselt loovat ja samaaegselt nii lihtsat, lausa omamehelikku suhet kui Mozartil ja Randalul pole mina kogenud. Randalu mängu kuulates oleks kui Mozartil külas käinud. Sel kontserdil interpreteeritud Kontsert c-moll oli äärmiselt terviklik ja, kas tundus mulle või oligi nii, et esile tõusis kontserdi helgem pool Es-duur Larghetto näol. Puht tehnilisest küljest olen ikka ja jälle vaimustunud Randalu aktsentueeritud tähelepanust partituuris puupillidele ja mitte sedavõrd tekstile, kuivõrd tämbritele, millest tuleneb äärmiselt põnevaid vertikaale. Lisaks esitas pianist meenutuse nende ühise sõbra, Peetri eakaaslase Lepo Sumera klaveripala „1981”, millest ongi nüüd kujunenud justkui viimase sümbolteos. Orkester oli peadirigendi meisterlikes kätes solistile väärikas ja äärmiselt paindlik  partner, millest tekkiski mulje, et Randalu mängib lisaks klaverile ka orkestrit.       

Brahmsi „Saksa reekviem” ei ole meie lavadel liiga sageli kõlanud, seda suurem oli huvi nüüdse ettekande vastu, mida küttis üles ka meie uue koorikollektiivi, Eesti Kontsertkoori etteaste. Millised on probleemid, raskused ja keerukused koori komplekteerimisel ning kuidas nendega võideldakse, see ei pea kuulajat huvitama. Kindlasti aga huvitab kuulajat, kes on noor koormeister  Veronika Portsmuth, kellele kavalehel peale nime pole pühendatud ridagi. Lühike annotatsioon: õppinud kooridirigeerimist TMKKs Eevi Eespere ja muusikaakadeemias Kuno Arengu käe all, laulmist Mare Jõgeva ja Nadja Kuremi juures, orkestridirigeerimist Jüri Alperteni, Eri Klasi ja Filippo Maria Bressani käe all ning teostab end doktoriõppes Tõnu Kaljuste juhendamisel. Tähelepanuväärne rida eneseteostamisel või õigemini selleks valmistumisel. Eesti Kontsertkoor on suur (u 90) oratooriumikoor, mille paigutamine Estonia kontserdisaali lavale oli ja jääb  probleemiks suurekoosseisuliste partituuride ettekandel. Koori front jäi auklikuks (orel) ja mehed kadusid lavaservadel orkestri taha, mis arvatavasti ei soodusta vertikaali tasakaalu, seda eriti dünaamilistes kulminatsioonides. Seevastu oli veenvaid õnnestumisi hästi heliseva ja õhkõrna, aga kandva piano demonstreerimisel. Mulle tundub, et uude kollektiivi saab hetkel suhtuda nii, kui on kirjutanud Paul-Eerik Rummo oma loomingulise tee alguses: Ma seisan harkisjalu / ja uudistan maailma. / Mul on naljakas saba / ja kaks suurt silma. / Ja ma ei taha minna  aia taha! Hüüumärk on siin minu poolt, mis peaks sobima koorile retsiteerimiseks.   

Ei saa ma päris hästi aru kombest paigutada solistid orkestri taha ja vaata, et koori sisse. Ka „Saksa reekviemi” esitusel olid nad seal, veenvamalt ja reljeefsemalt mõjus Rauno Elp, kuigi temalgi tundus enese maksmapanemiseks kuluvat palju energiat, mida soodsamas paigutuses saanuks kasutada kantileeni pikemale kulgemisele. Janice Watson oli meeldiva tämbriga ja kandva kõrgregistriga, ent ootamatult tuhm alumises registris. Maestro Järvi suure dramaturgina oskas teosest vormida kompaktse terviku, unustamata seejuures, et reekviemi iga  osa on Brahmsil selgesse vormi valatud. Publik on aastaid unistanud võimalusest nautida suuri vorme kodumaiste esitajate esituses ja nüüd on see juhtunud. Meenutuskontsert tipnes Mozarti motetiga „Ave, verum corpus” KV 618, ainuvõimalik teos esitamiseks pärast reekviemi. Esitus kulges vaikuse piiril ja see oli väga hea. Mulle tundub, et Peeter Lilje kommenteeriks talle pühendatud kontserti talle omase lakoonilisusega reekviemi V osa algusest : „Nüüd on teilgi muretsemist …” . 

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming