Seitsmekümnendate unarteoseid

AARE TOOL

Sarja „Eesti Heliloojate Liit 90“ VI kontsert 3. IX Tallinnas Mustpeade majas. Toomas Vavilov (klarnet), Age Juurikas (klaver), Aare Tammesalu (tšello) ja Leonora Palu (flööt) esitasid Hillar Kareva Klarnetisonaadi nr 2 op. 17, Helmut Rosenvaldi „7 prelüüdi klaverile“, Eino Tambergi „Prelüüdi ja metamorfoosi“ op. 38, Arvo Pärdi „Peegli peeglis“ klaverile ja klarnetile ja Ester Mägi „Dialoogid“.

Eesti muusikat ei ole vähimatki põhjust karta. See, kes aga siiski pelgab, hoidku kontserdisarjast „Eesti Heliloojate Liit 90“ heaga eemale, sest omamaist loomingut jagub seal kamaluga – õigemini ainult eesti muusikast see koosnebki. 3. septembril sai Mustpeade majas kuulda Hillar Kareva, Helmut Rosenvaldi, Eino Tambergi, Arvo Pärdi ja Ester Mägi muusikat 1970. aastatest. Unarteoste määratlus sobib kõigi palade kohta, kui Pärdi „Peegel peeglis“ välja arvata. Või siiski: seda on küll lõpmatuseni mängitud, kuid Pärdile omaselt on teosest nii palju versioone ja seadeid, et selle olemusse pole kerge tungida. See on tuntud, kuid siiski alati uus.

Hillar Kareva loodust teatakse klarneti- ja saksofonimuusikat, ehkki see paraku ei ulatu palju kaugemale klarnetistide ja saksofonistide professionaalsest „siseringist“. Helmut Rosenvald on üheksa sümfoonia autor (III sümfoonia tuli ettekandele kaks aastat tagasi Eesti muusika päevadel), kuid klaveriloomingust („7 prelüüdi“) on kuulnud vähesed. Mööngem, et unarteose määratlus on mingis mõttes problemaatiline ja võib-olla isegi ebaotstarbekas, nimelt kuulub sellesse kategooriasse praeguse seisuga rõhuv osa Eesti heliloojate toodangust ja seetõttu oleks palju kergem nimetada käputäit autoreid, kelle muusika figureerib kontserdikavades enam-vähem perioodiliselt.

Toomas Vavilov ja Age Juurikas esitasid Kareva II klarnetisonaadi. On keeruline öelda, miks tema muusikat sagedamini ei kuule. Võib-olla on asi selles, et ta on liiga eripärane mahtumaks raamidesse, kuhu teda kunagi püüti sobitada. Eesti muusikaloos on Kareva võrdlemisi erandlik kas või antiigihuvi poolest. Antiikmütoloogia ei ole Maarjamaa muusikasse kuigi sügavaid jälgi vajutanud, võib-olla seepärast, et oldi liialt hõivatud omaenda pärimuse mõtestamise ja müütilise mineviku konstrueerimisega. Seal, kus maa müdiseb Kalevipoja raskete sammude all, ei ole välejalgsele Hermesele kohta. Pealkirjad nagu „Parise kiusatus“ (süidi osad on „Hera“, „Aphrodite“ ja „Pallas Athena“), „Aiolose paun“ ja „Kolm votiivi muusadele“ kutsuvad tõmbama paralleele pigem prantsuskeelse kultuuriruumiga, kus antiigihuvi (nagu ka klassikaline kooliharidus) on olnud märksa sügavam: mõtleme näiteks Debussyle („Fauni pärastlõuna“, „Syrinx“, „6 antiikset epigraafi“, „Bilitise laulud“) või Ravelile („Daphnis ja Chloë“).

Sajandivahetuse prantsuse heliloojatele oli Vana-Kreeka eksootiline unenäomaailm, kuhu pageti trööstitu argipäeva eest, ja küllap oli sellel temaatikal samasugune leevendav mõju ka Karevale. Tema muusika on rütmierk, kuid mitte ostinaatse, aeglaselt jõudu koguva tammumise tähenduses: siin ei tunne kulgemise vaeva, küll aga rütmirõõmu. Seoses Kareva kui puhkpillimuusika loojaga ei saa jätta mainimata, et 1950. ja 1960. aastatel, võlutuna džässmuusikast, mängis ta kontrabassi ja viiulit ansamblites Metronoom, Swing Club ja Stuudio 8. See detail on vägagi kõnekas. Siinmail kodunes klarnet kammermuusikas ja soolopillina instrumentaalkontsertides 1950. aastatel, kusjuures klarnetimuusika pioneeridele oli hüppelauaks just nimelt džäss: nii näiteks pärineb varaseim klarnetisonaat Valter Ojakääru sulest ja Uno Naissoo on loonud kontserdi klarnetile ja orkestrile.

Need, kes tunnevad II klarnetisonaati mulluselt CD-lt „Heli ja keel. Variatio delectat“ (Toomas Vavilov ja Diana Liiv), kindlasti märkasid, et seekordne live-tõlgendus oli mõnevõrra teistsugune. Plaat paelub hoolikalt väljajoonistatud detailidega, Mustpeade majas aga pandi täielikult maksma selles muusikas peituv energia ja võib-olla isegi esprii. Eht­vavilovliku tulevärgiga mängituna meenutab Kareva teose lõpuosa peaaegu Francis Poulenci klarnetisonaati. Vavilov võib pilli kõrgregistris panna saali nii võimsalt resoneerima, et Mustpeade maja aknad ähvardavad eest lennata, kuid veelgi kõnekam on sametiselt täidlane kõla keskregistris – see on klarnetimängus tõelise meisterlikkuse tunnus. Kodumaistest klarnetisonaatidest kõneldes ei saa jätta mainimata Ester Mägi oma, sest tema kompaktne ja filigraanselt viimistletud teos 1980. aastate keskpaigast on ilmselt parim, mis meil selles žanris ette näidata. Seekordsel kontserdil esitati aga hoopiski „Dialoogid“ flöödile, klarnetile, tšellole ja klaverile: kahekõne moodustus Leonora Palu, Toomas Vavilovi, Aare Tammesalu ja Age Juurika retoorilise sisendusjõuga lausutud monoloogide summana. Saalis kaikuv kaja võis mõnes teises kohas liiga teha, kuid „Dialoogidesse“ sobis see laimatult, sest lõi erilise arkaadialiku avaruse tunde. Pealegi ei ole ju kaja midagi muud kui muusikainstrumendi dialoog iseendaga.

Unarteos on kindlasti ka Eino Tambergi „Prelüüd ja metamorfoos“, mille saamisloo on kõige paremini kokku võtnud autor ise: „Mul on isegi niisugune juhus olnud, mil olen suisa tahtnud halvasti kirjutada. Konservatooriumis olin kord kohustatud tegema mingit teaduslikku tööd ja pealakauba tasuta. Asi polnud rahas, vaid selles, et mulle oli vastumeelt kirjutada lugu, mis jäi koltuma kuhugi arhiivi. Olin nii vihane! Muudkui kirjutasin noot noodi haaval, et maht täis saaks. Välja tuli aga teos, mida olen hiljem ise palunud esitada ja mis kõlas isegi ühel mu juubelikontserdil, nüüd olen selle üle vägagi õnnelik. See tähendabki, et ega helilooja enda soovist – kirjutada hästi või halvasti – ei sõltu tegelikult mitte midagi.“ Eesti Heliloojate Liidu 90. tegevusaastal tasub seda tõdemust meeles pidada.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht