Schubertiga vastamisi

Nele-Eva Steinfeld

Schuberti kvintett „Forell” on sagedasti esitatud teos igat sorti muusikute hulgas. Helisalvestisigi on erinevaid, vahel ühtedelt esitajatelt koguni mitmes variandis. Kes teose kord avastanud, näib selle poole ikka tagasi pöörduvat. Nii on lood ka dirigent Jüri Alperteniga, kelle repertuaaris kvintetil oma koht. Vaid mõni kuu tagasi võis kuulda Alperteni soleerimas Mozarti Kontserdiga kahele klaverile. Seega on dirigent rakendatud kontserdiellu pianistina tihedamalt kui mõni „õigusjärgne” klaverimängija. Ajajärgul, mil esineja enda nõudmised kui ka publiku ootused kipuvad laval olijatele kõrged olema, mõjub lausa julgustükina, et üles astutakse mitmel alal järjestikku. Tänapäevaste tippinterpreetide hulgas kohtab sellist praktikat üsna harva.

Paari sajandi taguses ajas polnud aga midagi imekspandavat, kui keegi mitmel muusikariistal esineda tavatses. Pilli mängisid ka rikkad metseenid nagu Sylvester Paumgarten, amatöörtšellist, kelle palvel üks 22aastane Viini noormees (s.t Schubert) kõnealuse kvinteti komponeeris, lisades sellele tellija soovil paar aastat varem loodud laulul „Forell” põhinevad variatsioonid.

Koosseisu osas toetus Schubert Hummeli kvintetile, kus teine viiul on asendatud kontrabassiga. Selline kooslus loob tavalise keelpillikvartetiga võrreldes hoopis uued kõlalised võimalused. Tallinna raekoja kontserdil seisid vastamisi Schuberti looduga ning selle avastamise ja edasiandmise ülesandega lisaks Jüri Alpertenile veel Maano Männi (viiul), Toomas Nestor (vioola), Aare Tammesalu (tšello) ja Toivo Unt (kontrabass).

Alustuseks kõlas mõni aasta enne „Forelle” loodud „Adagio ja Rondo Concertante” klaverile, viiulile, vioolale ja tšellole. Raskuspunkt (Concertante) lasub siin enamasti pianisti õlgadel. Schuberti poolt antud ülesandeks on allutada klaveri klahvid nii, et tulemuseks oleks viinipärane, lausa mozartlikult särav ning kerge klaverimäng. Selles mõttes pianistile „soojenduseks” küllalt nõudlik ülesanne. Teos esitati mõnusa rahulolu ning üpris täisverelise jõulisusega, et siirduda uutele radadele, mida kvintett pakub.

Võib kerkida (aga ei pruugi) küsimus, milline on sissepääs kvinteti sisu juurde või milline interpretatsiooniline väljapääs selle esitamisel. Viieosaline elujaatava karakteriga teos näis pakkuvat rohkesti aktiivsele ja spontaansele musitseerimisele õhutavat materjali, millesse sisse elades esinejad kogu ilu ja kontserdiolukorda nautides Schuberti teose romantilise, isegi pisut dramaatilise kvinteti sfääridesse mängisid. Nagu kuulda, oli seda võimalik ilmestada veel uhkete forte’de ja aktsentide, bravuurselt võistlevate soolokäikude ning parimate ansamblinõksudega nagu teose osade efektsed kooslõpetamised. Kõik see kuulub põhimõtteliselt teatud professionaalse arsenali hulka, millega näiteks maruline aplaus garanteerida (ka osade vahel!).

On teisigi võimalusi, kuidas teosele läheneda, kui vaadata tagasi kas või XVIII sajandi divertismendile. Pilgu võib selles asjas heita ka Haydni „Lõokese” kvartetile või Beethoveni klaverisonaadile op. 10 nr 2. Nimetatud teostes leidub „Forellidega” võrreldes kahtlaselt sarnaseid muusikalisi kujundeid. Ning siis veel tämbrilised võimalused, mida pakub kvinteti koosseis. Kontrabassi osalus annab tšellole soleeriva pillina loa viiuli ja klaveri kõrval esile kerkida. Samas on kontrabassil ja klaveril omamoodi ülesanne teose raamimisel: kontrabassil luua väärikas põhi ning klaveril juhtida teose rütmilist struktuuri, võimaldades keelpillidele eritämbrilisi meloodilisi soolokäike.

Eestis tunnustatud professionaalidest koosnev ansambel klappis muusikutena päris hästi ja nautis muusikas toimuvat. Maano Männi näitas üles paindlikku ja nõtket pillivaldamist ning tema partiis leidus lõike, mis haakusid hästi teose karakteriga. Kontrabass kumises kõlavalt ja tšellogi püüdis vajalikus kohas esile kerkida. Kaduma läks veidi altviiuli sõnum, aga see võis sõltuda ka allakirjutanu asukohast saalis.

Jüri Alperten esitas partiid loomupärase muhedusega, mõned rabedused teda rööpast välja ei viinud. Kohati pakkus ta välja kaunist ja loomulikku piano’s musitseerimist. Kiired forte-lõigud kõlasid aga pisut üksüheselt ja olid liialt jõulised. Klaveripartii on „Forellides” eriline, sest sageli tuleb mängida ülemises registris, tihti veel oktavites käike. Ideaalis eeldab see erilise tämbri tekitamist, mis pole just kerge ülesanne. Ansambliliselt oli parim teise osa Andante lõpp, kus tekkis ajastukohane atmosfäär ning korduv rütmikujund liikus vajalikus suunas.

Kvinteti faktuur on geniaalne, võimaldades igale pillile oma tämbrikarakterit, mis tabatuna tekitab sobiva kõlalise balansi. Antud esituse puhul oleks soovinud palju rohkem kergust ja õhulisust, seda eriti forte koosmängu lõikudes. Avar kergus ereda ning voolava rütmika (Skertso) või üksteisele kiirelt järgnevate geniaalsete modulatsioonide esitamisel (Finaal) loob tõlgendamiseks uued, sisemiselt liikuvad võimalused, mis panevad faktuuri elama, võimaldades küsida teose võtit Schuberti enda käest.