Schnittke patukahetsuse kaleidoskoop

TAAVI HARK

Patu temaatika on oma peensustes ilmatult tähendustiine ja varjundiküllane, vast konfliktnegi. Ei saa siis kahetsemine kahvatumaks kogemuseks jääda, iseäranis keerukustest tulvil vaimu ja elulooga helilooja Alfred Schnittke (1934–1998) pilgu läbi, monumentaalse kooritsükli „Kaksteist patukahetsuse psalmi“ näitel.

Värskeim plaadistus Berliinis tegutseva RIAS Kammerchori esituses, peadirigent Hans-Christoph Rademanni juhtimisel annab küllaldase tõuke väikeseks sissevaateks. Selmet võtta eesmärgiks helikandjat laul laulu haaval arvustada, tahan jagada rõõmu kuuldu üle ja harutada lahti mõned tekkinud mõtted, äratada huvi süveneda põneva looja paremikku kuuluvasse teosesse. Esitus ise on igakülgselt väga sümpaatne: on tajuda viljakat tööd teksti häälduse kallal, mis mittevenelasele kindlasti vähemalt mõõdukat vastupanu osutab. Häid emotsioone tagavad ka vokaalikäsitlus, klaar tämber ja intonatsiooni kindlus. Omade norimistega seda üldpilti „kaunistada“ oleks vast patt, mida hiljem kahetseks.

Schnittke (keeruline) kontakt religioossete teemadega süvenes 1980ndatel, tipnedes XX sajandi kahe märgilise kooriteose loomisega. Ajaliselt varasem „Kontsert segakoorile“ (1984–85) jahmatas helilooja kolleege ja kuulajaid heakõlalisuse ning kirikuslaavi meelelaadiga, mis olid kahtlemata teravas vastuolus ajastu vaimuga. Mõned aastad hiljem (1988) Venemaa ristiusustamise 1000. aastapäevaks loodud tsükkel anonüümsetele XVI sajandi patukahetsustekstidele võis provotseerida kriitikute kulme veelgi kõrgemale kerkima. Siin lisandus ortodokssele vaimule dramaatilisus, tugevad kontrastid ning kirikliku koorimuusika kontekstis jahmatav värviküllus. Schnittke varasemale loomingule omase säriseva sarkasmi asemel kogeme kibedat ängi, tumedatest klastripilvedest ja tihedatest polüfoonilistest jooksudest kumavad vaid hetketi läbi lunastuse lummavad kiired. Kummatigi on helgemate hetkede mõju seda vägevam, kohati pea joovastav või ekstaatiline.

Dissonants nii vaimses, kõlalises kui stiililises mõõtmes näib olevat Schnittke üks muusikalisi sõrmejälgi, ka varasemas loomingus. Nende vahenditega akumuleerib ta energiat, millega viiakse kuulaja vahel lausa füüsiliselt häiriva pingeni, et ta siis äkitselt kauni kooskõla või järgnevusega taas vabaks lasta, üles tõsta (tsükli IV laulu kulminatsioon!). Nõnda ei käi Schnittke meisterlikult ümber üksnes muusikalise materjaliga, vaid mängib virtuoosselt publiku närvidel. Tema võime petta imepäraselt kuulaja ootusi, viia hetkega segadusse, eksitusse, on imetlust väärt. (Schnittke kui muusikas kehastunud Paan?)

Fookuses oleva teose erandlikkus ei vaja ilmselt pikka kirjeldust: vähe leiab muusikaloos näiteid tehniliselt ja muusikaliselt nii ambitsioonikast oopusest saateta segakoorile, isemoodi harva nähtusena tõuseb see esile ka Schnittke kogu loomingunimekirjas, mis on selgelt kaldu (keel)pillimuusika poole.

Esimene kuulamine ja prima vista partituurile loovad mulje, et „Kaksteist patukahetsuse psalmi“ riskib jääda vaid väheste kuulajate naudinguks. Ometi kõnelevad mitmed plaadistused ja nende soe vastuvõtt muusikaajakirjanduses hoopis teist keelt. Möödunud aasta novembris oli rõõm kogeda Eesti Filharmoonia Kammerkoori ettekannet Niguliste kirikus täismajale, hiljem esitas koor tööd ka turneel Hollandis. Näib, et enamik Euroopa kutseliste kooride koorekihist on vähemalt korra selle teekonna kaksteist keerukat sammu ette võtnud, sest nad on mõistnud — oleks patt jätta selline teos tähelepanuta.

Helihoidisele mahub veel kaunis miniatuuridest koosnev tsükkel „Kolm vaimulikku hümni“ (Schnittke varaseim saateta vaimulik kooriteos), mille moodustavad õigeusklike kesksed palvetekstid: palve Jumalasünnitajale, Jeesuspalve ja meieisapalve. Neis lauludes on helikeel kirikumuusikale omaselt vaoshoitum, esimeses nihestatakse materjali vaid pisut ajaliselt ja helistikuliselt kahe koorigrupi vahel, millest sünnivad pehmed ning hõrgud vastukõlad. Viimane palve sisaldab (plaadi temaatikaga sobivalt) samuti soovi andeksandmise järele, olgugi, et sõna-sõnalt lugedes vaid võlgade tühistamist.

Teeb rõõmu, et plaadi omandanule ei jää võlgu ka buklet, kus leidub Roman Hinke teravapilguline ja ülevaatlik sissejuhatav essee. Selgub, et salvestuse aluseks on helilooja käsikiri, mille erinevusi trükitud partituurist püüab lahti seletada dirigendi kommentaar. Paraku jääb viimane üksikasjades sedavõrd napiks, et paneb janunema põhjalikuma käsitluse järele. Võrdlev kuulamine* varasemate salvestustega ei paljasta väga drastilisi lahknevusi, ent huvitavaid nüansse dünaamikas, tempos ja fraseerimises siiski.

Edasiseks mõtisklemiseks annan kaasa ühe tekstilõigu patukahetsuslaulude VIII osast, mis oma aforistlikus täpsuses võiks olla trööstivaks mõtteviidaks kõigile meile, patustele:

Isegi kui oled läbi pekstud,

või rüvetatud,

või minema aetud,

ära kurvasta,

vaid hoopis rõõmusta.

Vaid siis kurvasta,

kui oled pattu teinud,

kuid siiski mõõdukalt,

et sa ei langeks meeleheitesse,

ega hukkuks.

* Võrdlevaks kuulamiseks: Taani Raadio Koor, dir Stefan Parkman (Chandos 1996), Rootsi Raadio Koor, dir. Tõnu Kaljuste (ECM 1999), SWR Vokalensemble Stuttgart, dir. Marcus Creed (Hänssler Classic 2012).

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

TeaterMuusikaKino
Keel ja kirjandus
LR
Täheke
Õpetajate leht
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Vikerkaar