„Sarviline” muusik Arkadi Šilkloper

Marje Ingel

Augusti esimesel nädalavahetusel Tallinnas toimunud „Nõmme jazz” tõi kuulajate ette tuntud ja vähem tuntud häid esinejaid. Teistele muusikutele ülekohut tegemata võib neist kõige põnevamaks pidada Arkadi Šilkloperit, kes astus üles spetsiaalselt festivaliks moodustunud ansamblis koos leedu klahvpillimängija ja helilooja Dainius Pulauskase, kontrabassimängija ja „Nõmme jazzi” eestvedaja Toivo Undi ning noore soome trummari Tatu Rönkköga. Metsasarvemängijana on Šilkloper Eestis varemgi esinenud: 1980ndate lõpul ja 1990ndatel väisas ta korduvalt Pärnu „Fiestat”, kus nüüdsed ansamblipartnerid Unt ja Šilkloper kokku saidki. Vahepealsel ajal on Arkadi Šilkloper õppinud mängima ka alpisarve ning viljeleb ühena vähestest muusikutest maailmas sellel pillil improvisatsioonilist muusikat. „Nõmme jazzil” mängis Šilkloper musta värvi ülikergest süsinikust alpisarve, mis käib kokku kümnest osast. Kontserdijärgses vestluses selgitas ta mulle, et puust alpisarve kõla on veelgi parem, ja kui poleks Tallinnasse saabunud mitte oma praegusest kodust Berliinis, vaid Moskvast, olekski ta võtnud puust pilli. (See käib kokku neljast tükist ja oleks lennukisse mahtunud küll.) Oma sagedaste kontserdireiside hõlbustamiseks on Šilkloper „majutanud” mitmesse riiki ja linna igasse oma alpisarve. Kokku on tal neid seitse (neli tükki on puust), kõik kinkinud üks ja sama pillimeister, kellele Šilkloperi looming väga meeldib. Naljatasin, et ta sarnaneb meremehega, kel igas sadamas ootamas pruut. Ta nõustus ja lisas humoorikalt, et on „terve ilma oma sarvi täis teinud”.

Jätkasime intervjuud Šilkloperi muusikuks kujunemise teemal.

Kuidas te üldse jazzi juurde jõudsite?

Arkadi Šilkloper: Tegelikult olin ma suur hard rock’i fänn, sellest sai kõik alguse.

Hard rock metsasarvega?

Jah, ma mängisin kitarri ja jätkasin samal ajal metsasarveõpinguid. Olin neliteist, kui hakkasin kitarri mängima, enne olin juba kolm aastat metsasarve õppinud Moskva sõjalis-muusikalises koolis. Ehk mäletate veel: nõukogude ajal marssisid paraadide alguses must-punases vormis noored trummarid-suvorovlased, mul on see vorm siiani kusagil alles.

Niisiis hakkasin huvi tundma roki vastu ja mängisin kitarri ning ühel päeval tõi sõber mulle kuulsa saksa popajakirja Bravo. Muidugi ei olnud seda Nõukogude Venemaal võimalik osta, aga mu sõber oli pärit Lvivist ja nemad seal Ukrainas said Poola kaudu LPsid, ajakirju ja muud seesugust põrandaalust kraami.

Avasin ajakirja ja nägin fotot ansamblist Wizzard. Seal oli seitse liiget, mäletan Roy Woodi, kes oli bändi juht, laulja ja kitarrist. Veel oli seal kaks trummarit ja metsasarvemängija. Palju aastaid hiljem sain teada, et selle metsasarvemängija nimi oli Bill Hunt. Tõenäoliselt oli ta esimene ja arvatavasti siiani ainus rokkarist metsasarvemängija. Ta mängis lisaks Wizzardile ka Electric Light Orchestras. Otsisin hiljem tema biograafia üles.

Aga esmamulje lõid pildid. Te võite ette kujutada, mina oma sõjakooli taustaga, kus ei tohtinud kanda pikki juukseid, ja äkki ajakirjas Bravo selle bändi pildid: pikad juuksed, näomaalingud, täiesti metsik välimus! Need näomaalingud olid nagu maskid, umbes nagu ansamblil Kiss, ja veel metsasarv! See kõik vapustas mind täielikult – need pildid muutsid mu elu! Tegin järelduse, et metsasarvega on võimalik mängida muudki kui ainult klassikalist muusikat ja et isegi rokkbändis võib mängida metsasarve.

Wizzardi muusikat kuulsin alles aastaid hiljem ja see oli üsna mahe. Mitte nagu Black Sabbath, Led Zeppelin või Deep Purple – ei, palju pehmem! See ei vastanud üldse minu kujutlusele, mis tekkis ajakirja pildi põhjal – seal oli laval seitse saatanat! Arvasin, et nende muusika on midagi ennekuulmatut, nagu torm või raju.

Pärast sõjaväe muusikakooli läksin mängima sõjaväeorkestrisse, aga huvitusin jazz rock’ist: Blood, Sweat & Tears, Tower of Power, Chicago, seda sorti bändid, Deodato … Eriti Tower of Power – olin tookord nende tuliseim fänn ja olen seda siiamaani: see groove, mida nende vasegrupp teeb, ajab mind ikka veel hulluks!

Hakkasin küll huvituma improvisatsioonist, jazzist, aga läksin edasi õppima Gnessinite-nimelisse muusikaakadeemiasse. Seal õppisin metsasarve klassikalist, süvamuusika poolt, aga samal ajal püüdsin õppida, kuidas metsasarvel improviseerida. Leidsin isegi ühe mehe, kes mind mu otsingute teel edasi aitas. See oli Juri Verba, Peterburi jazziklubi Jazz-Kvadrat president. Tegelikult oli ta geoloog, aga suur jazzifänn, mängis ise veidi kontrabassi. Käisin tal kord külas, jämmisime pisut ja küsisin siis, kas ta teab mõnd metsasarvemängijat, kes mängiks jazzi. Tema vastu: „Loomulikult, Julius Watkins!” ja andis mulle kaks LPd. Need olid vanad plaadid, kahisesid mis hirmus, aga kuulsin siis Watkinsi nime esimest korda. Mõistsin, et ma polegi esimene mees, kes tahab metsasarvega jazzi mängida. Tema oli see pioneer, mängis Quincy Jonesiga. Tema esimene koosseis oli Claude Thornhilli orkester, sealt kutsus Gil Evans ta oma bigbändi.

Nii saite inspiratsiooni ühendada oma jazzihuvi metsasarvemänguga. Nüüd aga teete üle kogu maailma koostööd muusikutega, kes viljelevad erinevaid stiile ega piirdu kaugeltki jazziga.

Jah, see meeldib mulle, sest ma ei taha kinnistuda mingisse olukorda ega püsida ühtedes raamides. Tahan alati areneda, end n-ö venitada, sundida end oma piiridest väljuma. Mulle on väga huvitav proovida midagi, mida ma varem pole proovinud, ja musitseerida koos inimestega, kellega ma kunagi pole mänginud.

Paar näidet Arkadi Šilkloperi stiili- ja riigipiire ületavatest ühisprojektidest: Moscow Art Trio ridades koos Miša Alperini (klaver) ja Sergei Starostiniga (laul, rahvapillid), kvartetis Pago Libre koos Tscho Theissingiga (viiul), John Wolf Brennani (klaver, meloodika) ja Georg Breinschmidiga (kontrabass), Vienna Art Orchestra, Tribute to Yes (Arkadi Šilkloper sümfooniaorkestriga) jne. Mängite ju koos nii pärimusmuusikute kui klassikavõi jazzi taustaga muusikutega.
Kas seate endale üldse mingeid stilistilisi piire?

Ei mingeid piire, see võiks olla mis tahes stiil. Hiphop, kantri, reggae, trance … Hoopis tähtsam on, kellega koos seda teha. Sest head muusikat võib teha paljudes stiilides, see sõltub mängijast. Koostööpartnerid peaksid muidugi olema kõrgel tasemel muusikud, mitte asjaarmastajad näiteks kuskilt pioneeriklubist. Hea seltskonnaga võiksin teha mida tahes ja nad ei peagi olema tingimata muusikud, olgu või klounid, tuleneelajad jne.

Oleksin peaaegu jõudnud ka koostööni koreograaf Pina Bauschiga. Nimelt kutsus Pina meid Moscow Art Trioga mitu aastat tagasi oma tantsufestivalile, kus meie kontsert oli pärast tantsuetendust. Seejärel kohtusime uuesti 2008. aastal, kui mängisin talle Wuppertali linnapea auhinna tseremoonial – see auhind oli määratud Pinale ja mina elasin tookord Wuppertalis. Siis rääkisimegi tulevikust, arutasime koostööd … Kahjuks tuli vahele tema enneaegne surm ja plaanid jäid ellu viimata.

Kui juba katsetamisest ja piiride kompamisest juttu tuli, siis olete ühes intervjuus kunagi maininud, et tahate püstitada maailmarekordi ringhingamises. Kas see on teil endiselt plaanis või olete selle vahepeal teoks teinud?

Veel mitte. Mul oli küll selline mõte ja arvatavasti teen seda. Mul pole tegelikult aimugi, kui kaua ma suudan ilma hingamata ühte nooti mängida, võib-olla tunni …

Muide, kas keegi on seda rekordit üritanud?

Minu teada mitte. Kui, siis ehk mõni didgeridoo-, aga mitte alpisarvemängija.

Kindlasti oleks alpisarvel fikseeritud rekordit raskem lüüa, sest selle mängijaid on maailmas vähem.

Jah, eriti jazzi ja groove’iliku muusika mängijaid. Kuigi ringhingamine ei kuulu ühessegi stiili, see on lihtsalt tehnika. Tean inimesi, kes on sellel alal väga head, mitte küll metsasarvemängijaid, aga tromboniste, trompetiste. Näiteks Sergei Nakarjakov, maailma parim, tõeline trompeti maailmameister. Tema ei mängi mitte ainult ühte nooti, vaid paar-kolm lehekülge väga kiiret keerukat noodimaterjali ringhingamisega.

Kas ringhingamine pilliti ka veidi erineb?

Põhimõte on sama.

Kas ka laulja saaks seda kasutada?

Ei, sest õhk tuleb koguda punnis põskedesse ja lõug peab olema paigal (demonstreerib, puhudes õhku ringhingamisega intervjueerija peopesale). Laulja aga liigutab lõuga ega saa laulda, põsed punnis.

Kui palju on võimalik muuta mängutehnikat või lisada eksperimentaalseid võtteid alpisarvemängule? Kuivõrd erineb teie mäng pärimusmuusikute omast, kes mängivad seda pilli vastavalt traditsioonidele?

Kui ma alpisarve mängima hakkasin, ei olnud mul mingeid piire ees – ma ei tea traditsioonidest midagi. Tahan lihtsalt kasutada iga uut pilli nagu uut värvi oma paletil. Seepärast hakkasin katsetama, mida ja kuidas ma sel pillil teha saan. See oli mulle väga põnev aeg.

Teie pillikollektsioon üha kasvab. Millest lähtudes valite ühe või teise pilli, näiteks puudub selles nimekirjas trompet?

Ma mängin flüügelhorni, sest tehniliselt on see trompetist lihtsam. Aga alati on küsimus selles, mida ma tahan uue pilliga saavutada. Kas tahan mängida kiiret muusikat või pärimusmuusikat või Balkani muusikat jne. Ma ei taha kasutada uut pilli nagu mõnd juba varem kasutatud instrumenti. Pillid kõlavad isemoodi, samuti on igal väga erinevad spetsiifilised omadused. Isegi komponeerides pean silmas konkreetset pilli: komponeerin spetsiaalselt alpisarvele, metsasarvele, flüügelhornile, corno da caccia’le, isegi didgeridoo’le.

Teil on ka didgeridoo?

Jah, aga ma kutsun seda alperidoo’ks, sest võtsin alpisarve osad ja mängin seda nagu didgeridoo’d. Mul on päris didgeridoo ka, aga normaalse didgeridoo mängimine nii, nagu paljud teised inimesed seda teevad, pole mulle huvitav. Ma pole normaalne mees ja normaalne muusik, niisiis, kui minu mäng kõlab nagu didgeridoo, mängin tegelikult teisel pillil. Õigupoolest on kõla siiski sügavam ja võimsam, sest alpisarv on suurem ja jämedam.

Iga pill, mida mängin (corno da caccia, corno pastoriccio, Wagneri tuuba, flüügelhorn, mellofon), nõuab tähelepanu. Mõnikord pean instrumendiga isegi juttu ajama, et temaga n-ö kaubale saada.

Kuidas?

Lihtsalt küsin, et „kuidas võiksin sind kasutada?”. Pillidega peab hoidma teatud suhet ja see pole alati lihtne, küll aga väga tähtis! Enamik muusikuid ehk ei teagi, aga suured muusikud ja need, kes väga palju mängivad, teavad, et muusiku suhe ja side oma pilliga peab olema väga, väga eriline. See on nagu naisega.

Kas peate silmas, et iga pill on omaette isiksus?

Absoluutselt! See on tõesti nii. Kui sul ei jätku tähelepanu või sa pole oma pilli vastu viisakas, annab see kohe tagasilöögi. Mõistate? Olen seda kogenud. Mulle on see üsna keeruline, sest mul on nii palju erinevaid instrumente. Mõnikord pole ma mõnda pilli puutunud mitu kuud ja kui siis tulen õhinaga selle pilli juurde, et „hakkame nüüd koos mängima!”, siis on instrumendi hoiak umbes niisugune: „Ah nii, mees! Sa olid kuus kuud ära! Mida ja kellega? Sa mängisid teisi pille! Ja mis sa nüüd minust tahad?”. Siis pean olema viisakas ja vabandama: „Anna andeks! Sina oled parim! See teine oli halb, aga sina oled väärtuslik ja sellepärast tulin sinu juurde tagasi.” Kummaline, kas pole?

Arkadi Šilkloper räägib seda, kelmikas säde silmanurgas, aga nii sügava veendumusega, et hämmeldunud intervjueerijal jääb vaid uskuda ja tunnistada, et ta ei tea muusikainstrumentide hingeelust midagi.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming