Salapärane Mati Kuulberg

Mati Kuulberg on kirjutanud sümfooniaid, ballette ja instrumentaal­kontserte, aga repertuaari on kinnistunud ikkagi instrumentaalkammermuusika.

MARIA MÖLDER

Kontsert „Jubilate. Mati Kuulberg 70“ 11. XI EMTA kammersaalis. Esinesid Tallinna muusikakeskkooli õpilased, Toomas Vavilov (klarnet), Sigrid Kuulmann-Martin (viiul), Liina Žigurs (vioola), Mati Lukk (kontrabass), Nata-Ly Sakkos (klaver) ja Toivo Peäske (klaver). Kavas Mati Kuulbergi teosed, sissejuhatuse tegi Tiia Järg.

Tähistasime küll Kuulbergi 70. sünniaastapäeva, kuid 1947. aastal sündinud helilooja kadus siit ilmast juba 53aastasena. 2001. aasta 14. juunil andis ilmselt tema süda järele. Heliloojaskonnale oli see tume aeg, sest alles 2000. aasta juunis oli lahkunud Lepo Sumera ja 2001. aasta veebruaris Raimo Kangro, mõlemad sama põlvkonna esindajad, oma koolkonna loonud tunnustatud heliloojad, kellele helilooming ja õppejõutöö ning ühiskondlikud kohustused polnud palju vaba aega jätnud. Malera Kasukuga oligi lõpp.¹ Enne Kuulbergi jõudis minna ka tema klassivend Tarmo Lepik (1946–2001), veel üks helilooja.

Mõtlesin tollal Tallinna muusikakeskkooli lõpetajana Kuulbergi kohta kurba uudist kuuldes sellele salapärasele mehikesele, keda varem olin sageli näinud kooli koridoris mööduvat, sest 1998. aastani andis ta seal kompositsioonitunde. Midagi oli tema olemises ja kõnnakus naljakat, ehkki ma ei ole siiani osanud välja mõelda, mis täpselt. Ma ei teadnud tollal midagi tema isiksusest ega sellest, milline oli ta kompositsiooniõpetajana, kuigi oletan, et nagu mõned teisedki kammermuusikas osavad heliloojad, nagu Alo Põldmäe, Raimo Kangro või René Eespere, võis ka tema anda oma õpilastele alustamiseks tugeva põhja, eelkõige vormitunnetuse. Mirjam Tally, Timo Steiner ja Mihkel Kerem on tema tuntumad õpilased ning nad kõik on kinnitanud, et Kuulberg mõjutas neid algul tohutult: ta õpetas neile korrektset noodikirja, julgustas loominguline olema ja näitas interneti­eelsel ajastul teed kaasaja heliloojate loomingu mitmekülgsuse juurde.²

Midagi vastuolulist pidi Mati Kuulbergis olema, sest nii nagu tema muusika on kohati tahumatu ja kontrastidele ehitatud, oli ka elus nii, et ehkki tema muusikal oli austajaid ja esitajaid, ei ole tema loomingu entusiaste praeguseks palju alles jäänud. Vend Priit Kuulberg on vähemalt võtnud kätte tema arhiivi korrastamise – ja see ei ole nähtavasti olnud kerge, kuna mustandeid ei ole helilooja nimme säilitanud.

Mati Kuulberg mängis ise viiulit ja seetõttu võiks arvata, et eriti hästi hindavad ja mõistavad tema loomingut just keelpillimängijad. Miskipärast olen aga viimase kümmekonna aasta jooksul tema teoseid kohanud eelkõige puhkpillimängijate kavades ning alati interpreetide endi algatusel. Näiteks on tema triot „Kolm semu“ mänginud ansambel Estica, kes muidu on puhkpillikvintett, kuid just sellest Kuulbergi palast flöödile, oboele ja klarnetile saadi inspiratsiooni esineda ka Estica triona. Võib-olla ongi mõistetav, et puhkpillimängijad Kuulbergi loomingu vastu kõige suuremat huvi üles näitavad: tema 1972. aastal valminud puhkpillikvintett on pikalt olnud kõige rohkem mängitud puhk­pillikvintett eesti muusikas ja ühtlasi on see kõige mängitum Kuulbergi teos.

Ehkki ta on kirjutanud sümfooniaid ja teisi sümfoonilisi vorme, ballette ja instrumentaalkontserte, on muusikute repertuaari kinnistunud ikkagi instrumentaalkammermuusika. See, et sümfoonilist muusikat ei ole pärast tema lahkumist enam esitatud, näitab, et mõnel on elus rohkem õnne ja mõnel tuleb ka õnne sepistamine paremini välja kui teistel. Tegelikult tundub mulle, et ka Kuulbergi orkestrimuusikalt võiks tolmu pühkida: see on hoogne ja värvikas, huumoriga kirjutatud muusika, nagu meisterlikule pillitundjale kohane. Praegu valitseva kõlakeskse muusika vahelduseks kõlaks niisugune napi materjaliga, ent ometi stiilitsitaatidega mitte koonerdav muusika täitsa värskelt.

Kuulbergil oli haruldane oskus olla ühes teoses veenvalt tõsine ja traagilise alatooniga ning naljatlev. Kuulbergil ei ole olnud vaja naljategemiseks erilist maski pähe tõmmata, vaid vähemalt muusika järgi otsustades tundub, et need naljaepisoodid on loomulikud ja nendeta poleks ka dramaatilisem pool piisavalt tõsiseltvõetav.

Tema klaveripalade üks läbivaid jooni on teatav nurgelisus ja sageli on helilooja asetanud teravad rõhud mänguliselt ootamatutesse kohtadesse. Imelised pisikesed karakterpalad, millega algas „Jubilate“ kontsert, nõudsid seega algklassides õppivatelt interpreedi­hakatistelt veatut närvi ajastamist, nagu on kombeks väljenduda sportlastel. Ootamatu lõpp on nende klaveri­palade puhul suur osa võlust. See tõi esile helilooja vaimuka loomuse ja paraku ka asjaolu, et enamik algklassides õppivaid esitajad sageli veel sellise huumorini ei küündi – aga neil on ka aega veel selle maailma ninanipsudega end kurssi viia. Lüürilisemate palade voolamine näib olevat heliloojal kohati suisa õhku rippuma jäänud: selliste palade hulgast paistsid silma „Igatsus“ Annabel Sakkose ja „Mõtisklus“ Marii Heleen Mateseni esituses.

Kuulbergi kammermuusika sobib interpreetidele, kes soovivad eelkõige näidata oma mõttesügavust, kui tehniline baas on juba käpas. Mul on hea meel, et XI klassi muusikud olid juba väga hästi tema muusika läbi tunnetanud. Veenva kõneluse ja täpse kooshingamisega paistsid silma Kaisa Padur ja Grete Heinsaar, kes esitasid palasid tsüklist „Seitse prelüüdi kahele viiulile“. Triinu Piirsalu mõtestatud soleerimine jäi aga meelde tõsisemas poeemis „Tiiule“.

Selleks ajaks, kui Sigrid Kuulmann-Martin primadonna ja õpetajannaliku hoiakuga lavale astus, arvasin, et olen sellelt kontserdilt juba põnevama kätte saanud, kuid sonaat nr 4 sooloviiulile suutis avada Kuulbergi täiesti uue külje. Selles Andide tuuli ja indiaanlaste pidustusi esile manavas teoses on Kuulberg viiulit kasutanud pigem loo jutustamise vahendina kui instrumendina, mille valdamist solistil on tarvis demonstreerida. Kuulmann mängiski viiulil ette imelise võõrapärase etenduse, nii et Discovery Channeli käivitamine oleks pärast seda täiesti ülearune. Väga jõuliselt kõlas sonaat nr 1 kahele klaverile, mille kandsid ette Nata-Ly Sakkos ja Toivo Peäske. Üllatas tegelikult ka Kuulbergi võime moonutada rahvaviisi teoses „Viis eesti rahvaviisi“ klarnetile, vioolale ja kontrabassile, eriti selle aeglastes, suisa monotoonsetes raamosades.

1 Kursusevennad Mati Kuulberg, Lepo Sumera ja Raimo Kangro on Malera Kasuku nime all kirjutanud ühise klaveritrio (1977), nii et iga helilooja sai kirjutada ühe pilli partii ning igas trio osas võis eri helilooja partii esimesena valmis kirjutada.

2 Tiia Järg, Mati Kuulberg 9. VII 1947 – 14. VI 2001. – TMK 2002 nr 1.