Sädelev pärl keset kevadist Eestimaad

Age Juurikas

Türi kevadfestival: pianist Aleksandr Lubjantsevi (Venemaa) sooloõhtu 11. V Türi kultuurimaja väikeses saalis. Aleksandr Lubjantsev on 25aastane Peterburi päritolu pianist, kelle muusikutee on võtnud huvitavaid pöördeid. Eesti publikule sai tema nimi tuttavaks juba aastal 2001, kui ta võitis Narvas Chopini-nimelisel konkursil oma kategooria esikoha ja samuti kogu võistluse grand prix’. Lubjantsev pole siiski erinevalt paljudest teistest noortest pianistidest jäänud kinni konkursside keerisesse. Noppinud varem küll suhteliselt vähem olulist tunnustust mõnelt konkursilt, tegi ta selles maailmas suurema etteaste Moskvas 2007. aasta Tšaikovski konkursil, kus pälvis III koha (I preemia jäi välja andmata, II preemia läks samuti Peterburi päritolu pianistile Miroslav Kultõševile) ja publiku tulise poolehoiu. Aastal 2011 otsustas pianist tagasi tulla XIV Tšaikovski konkursile ilmselgelt kõrgeimate panustega. Kahe konkursi vahel tublisti küpsenud ja veelgi isikupärasem, tõstis ta publiku ootused lakke. Juhtus aga see, et pianist jäi ootamatult finaalist välja. Skandaal ületas rahvusvahelise meediakünnise, kui publik korraldas finalistide väljakuulutamise järel kümneminutise protestiaktsiooni, aplodeerides ja korrates Lubjantsevi nime. Kui konkursil esikohani jõudnud Daniil Trifonov sõuab nüüd tõelise maailmakarjääri lainetel, siis Lubjantsev, saanud hiljuti maineka Jaapani agentuuri Samon Promotion tiiva alla, annab samuti kontserte kõikjal maailmas. Mulluse Tšaikovski konkursi avavooru järel võttis Türi kevadfestivali kunstiline juht ja produtsent Iren Lill veel hilisel õhtutunnil temaga ühendust ja kutsus ta oma tänavusele festivalile.

Türi kultuurimaja väike saal oli ootuspäraselt ääreni publikut täis ja peab tunnistama, et akustika selle all ka kannatas. Kui pianist alustas Beethoveni sonaadiga op. 110 As-duur, tekkis hinge väike värin, et kas ta tõesti suudab sellise aukartustäratava kavaga neis rasketes tingimustes ellu jääda – lisaks kuivale akustikale osutus proovikiviks ka üsna raskesti käsitletav Estonia kontsertklaver. Pianist aga pani end kohe intensiivselt kuulama tänu valusalt teravdatud polüfoonia läbikuulamisele ja seeläbi äärmise faktuuriselguse saavutamisele. Juba kontserdi alguses äratas tähelepanu Lubjantsevi ainulaadne pedaalikäsitlus: nii mõnigi publiku hulgast avaldas kontserdi järel arvamust, et pole varem kuulnud pianisti, kes nii vähe pedaali kasutaks, säilitades sealjuures mahlase kõlakanga. Kohati tundus isegi, et just sellistes tingimustes võivadki tema faktuurikäsitlemise võimed avaneda kõige ehedamal kujul. Beethoveni sonaadist jäid kõige eredamalt meelde loomulikud ja ilma sentimentaalsuseta esitatud aariad ja polüfoonia absoluudilähedase läbikuulamisega fuugad.

Edasi sai publik kuulata Rahmaninovi etüüdpilti c-moll op. 39, mille faktuuriselgus võttis jällegi kõrvus kohisema, suurepäraselt üles ehitatud Chopini nokturni c-moll op. 48 ning avapoole lõpuks fantastilise sära ja isikupäraga esitatud Liszti „Mefisto valssi nr 1”. Teine pool algas Skrjabini 5. sonaadiga, millega ta pälvis mõlemal Tšaikovski konkursil publiku tulise tunnustuse. Kontserdi kulminatsiooniks kujunes aga Chopini 3. klaverisonaat, mis lähenes omamoodi täiusele. Võib ju vaielda erinevate arusaamade ja taotluste üle, aga niivõrd ideaalilähedast teostust ei kuule kuigi sageli. Asjatundlik publik reageeris ovatsioonidega püsti seistes.

Aleksandr Lubjantsev on üks neid väheseid tänapäeva noori interpreete, kes ei ürita ennast kehtestada muusikaväliste vahendite najal, vaid veenab oma sisemise eripäraga. Jääb vaid loota, et meie kontserdikorraldajad toovad ta peagi ka Tallinnasse suuremale lavale!

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming