Sada takti Eesti ajalugu soolopillile

Kontserdil „Ludus tonalis“ tulid valdavalt ettekandele heakõlalise helikeelega nüüdisteosed, kuid võis hoomata ka katsetamisvalmidust.

TALVI NURGAMAA

Kontsert „Soolo“ sarjas „Ludus tonalis“ 24. I Vanalinna Muusikamajas. Kavas Karl Tipu „Kaheksakand, kompass ja jõhvikas ehk Õnne otsi kodumaalt“ (solist Jandra Puusepp, altsaksofon), Gert-Ott Kuldpärja „Lümanda eskiis“ (Hans-Jürgen Kruus, klarnet), Astra Susi „Õhku“ (Henri Zibo, akordion), Ove-Kuth Kadaku „Unelus“ (Theodor Sink, tšello), Liisa Hõbe „Kaos, konsensus“ (Kadri Toomoja, orel), Kirke Karja „out of skyscrapers“ (Kirke Karja, klaver).

Noorte heliloojate loomingule pühendatud sarja „Ludus tonalis“ XIX kontsert oli alanud aasta sündmuste vaimus pühendatud Eesti juubelipidustustele. Kuus noort heliloojat olid saanud korraldajatelt ülesande kirjutada sada takti Eesti ajalugu soolopillile, kusjuures instrumendi võisid heliloojad ise valida. Ajalugu, folkloor, loodus, muusika, unistus või lihtsalt Eesti olemus – vastavalt helilooja tõlgendusele lähteülesandest – mahutati väikestesse soolopaladesse. Instrumentide valik ja tämbripalett sattus seejuures rõõmustavalt mitme­kesine: saksofon, klarnet, akordion, tšello, orel ja klaver. Interpreetide valik oli samuti väga õnnestunud eelkõige just seepärast, et peaaegu eranditult peegeldus esitusest peale hea tehnilise teostuse ka aval, huviga suhtumine uudisloomingusse. Kontserdil tulid valdavalt ettekandele heakõlalise helikeelega nüüdisteosed, kuid nende teoste sees võis hoomata ka katsetamisvalmidust.

Gerd-Ott Kuldpärja „Lümanda eskiis“, mille esitas klarnetil Hans-Jürgen Kruus, on üks selline katsetus luua läbilõige saja aasta jooksul kihistunud eestlaste muusikalisest mälust. Kuldpärg on katkematuks soolojadaks põiminud lühikesi tsitaate kaheteistkümnest teosest, mille ampluaa on lai – Heino Elleri „Kodumaisest viisist“ Venemaa hümnini ning „Kaera-Jaanist“ Tubina viienda sümfooniani.

Kontserdi avalugu oli Karl Tipu saksofoniteos „Kaheksakand, kompass ja jõhvikas ehk Õnne otsi kodumaalt“ Jandra Puusepa esituses. Autoril on õnnestunud luua saksofonihelidest modernsete vahenditega, nagu mikro­tonaalsus ja multifoonid, folkloorilaadne loodushääli imiteeriv kõlamaastik. Tulemus on tämbriliselt väga kujundlik, justkui helilooja kompass oleks suunanud kuulajad viivuks sookurgede ja jõhvikate vahele. Vormilt ja struktuurilt jättis heas mõttes samuti kujundliku ning hoopiski mitte üheti tõlgendatava mulje Kirke Karja sooloteos klaverile „out of skyscrapers“, mille esitas autor ise.

Astra Susi teoses „Õhku“ aitas eri registrite dünaamilised nüansid esile tuua Henri Zibo väga hea esitus. Foto proovist.

Edmar Tuul

Teose pealkiri oli leidnud juba enne ettekannet mitu tõlke- ja tõlgendamisvõimalust, kõige originaalilähedasem mõte oleks „pilvelõhkujateta“ (ehk Eesti võiks olla pilvelõhkujateta). Teos algab madalas registris värelevatest klastritest ning jõuab lõpupoole üha kõrgemale registrisse, samuti selgineb ja hõreneb teose kulgedes faktuur. Selline ülesehitus andis mulle millegipärast kindla ettekujutuse üles ja selguse poole pürgimisest ehk sõna-sõnalt pilvelõhkujate vahelt välja tõusmisest. Kindlasti on tõlgendamisvõimalusi veelgi.

Huvitava elektroonilisena mõjuva helivälja lõi Liisa Hõbe oma akustilise oreliteosega „Kaos, konsensus“, mille kandis ette Kadri Toomoja. Teose elektrooniliselt näivale kõlale aitas kaasa organisti registrite valik ja Vanalinna Muusikamaja väike, aga erilise kõlaga orel. Erinevalt kiriku akustikast ei jõua muusikamaja väikeses saalis orelihelid omavahel sulanduda, seepärast oli iseäralik ka orelikõla konkreetsus. Teose alguse ja lõpuosa meloodiline liin, kus kõik helid jäävad üksteise järel klastris harmooniliselt kõlama, tekitab vastuolulise tunde konsensusest johtuvast kaosest. Kui Liisa Hõbe oma teost tutvustades mainis, et tema esteetika ja kirjutamislaad on võtmas suunda, kus ilu on ainult üks võimalikest väljendusvahenditest, siis tundus, et Ove-Kuth Kadak liikus oma sooloteosega „Unelus“ pigem vastupidist rada. Olles tuttav Ove-Kuth Kadaku minimalistlikus laadis loominguga, oli Theodor Singi esitatud meloodiliselt kulgevate arpedžeeritud akordidega sulnis „Unelus“ mulle üllatav.

Astra Susi teoses „Õhku“ meeldis mulle akordioni täiskõla ja eri registrite dünaamilised nüansid, mille esile­pääsemisele aitas kaasa Henri Zibo väga hea esitus. Helilooja oli pannud teose „Õhku“ pealkirjale kohaselt tuulepõhja nupu ja lõõtsa abil tekkinud hingamislaadse kõlaga raamistikku.

„Ludus tonalise“ eestvedajad Edmar Tuul, Rasmus Puur ja Liisa Hõbe olid taas suutnud kokku panna meeleoluka kontserdi. Sellele kontserdisarjale omaselt võis iga helilooja Edmar Tuule õhutusel publikule oma teosest rääkida ning ka interpreedile anti võimalus oma vaatepunkti tutvustada. Kuigi on oht, et selle tagajärjel võib tekkida eelhäälestatus, mis mõnda tundlikku kuulajat liialt mõjutab, loob vestlus sundimatu õhkkonna, aitab kuulajal rohkem heliloojast teada saada ning teoses olulisele tähelepanu pöörata. Uudishimulikele kuulajatele ja ka heliloojatele on see väga tänuväärne sari, mis annab võimaluse vähem akadeemilises õhkkonnas uudisloomingust osa saada.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht