Saavutus: sisulised kõrgpunktid õilistasid puudused

Heili Vaus-Tamm

Jules Massenet’ ooper „Thaïs”: dirigent Erki Pehk, lavastaja Mai Murdmaa, kunstnik Madis Nurms, valguskunstnik Margus Vaigur, pianist Helin Kapten, koormeister Anne Alt, Pärnu Linnaorkester. Osades Veronika Džiojeva (Venemaa), Ilja Siltšukov (Valgevene), Oliver Kuusik, Vladimiras Prudnikovas (Leedu), Geraldine Casanova (Prantsusmaa), Airike Kolk, Triin Ella, Pirjö Püvi, Helen Veidebaum. 1.VI Endla teatris. „Thaïsi” lavastus tõuseb tähelepanu keskpunkti kahes kategoorias. Süvapsühholoogiline ja tegelaskujusid armastusega kohtlev tõlgendus teeb au lavastusmeeskonnale. „PromFesti” põnevad lavatööd ning nende kasvulava Taevi konkurss on tõusnud iseseisvaks nähtuseks Eesti muusikaelus – annavad välja veel noore dirigendi Erki Pehki elutöö mõõdu. Sellised lavastused nagu Mati Undi „Deemon”, aga ka Mai Murdmaa ja Madis Nurmsi „Thaïs” tõstavad  „PromFesti” Eesti ooperielu suuremate õnnestumiste ritta.

Ooperi libreto alus, Anatole France’i jutustus „Thaïs” võimaldanuks teha jämedate joontega lavastuse. Sellest ongi tehtud skandaalseid, väga erootilisi või ka peategelaste karakterit naeruvääristavaid versioone. Samas on Thaïsi laulnud staarid olnud oma osast nii sisse võetud, et on rolliskandaalidega ooperi imidžile veel ühe vindi peale keeranud. Üks põhjus, miks seda mitmekihilist ja väga haaravat ooperit nii harva esitatakse, on peategelase rolli vokaalne ja psühholoogiline keerukus. Tekib paralleel Richard Straussi „Salomega”: nii Salome kui Thaïs on naised, kes ilmaliku elu naudingutest küllastununa leiavad oma elu armastuse pühamehes. Straussi ooperis on see vangistatud prohvet Johanaan, Massenet’l järgneb kuulus ja ülistatud Thaïs kõrbest tulnud munk Athanaelile. Ka vokaalne ja psühholoogiline  koormus on samalaadne: terve ooperi laval, lisaks emotsioonid harva kohatavas amplituudis. Ja kui „Salome” teeb kurikuulsaks näitlejanna keha paljastav „7 loori tants”, siis tuuakse ka Thaïs tavaliselt publiku ette ülinapis paljastavas riietuses. Siit jõuamegi Pärnu lavastuse sisuliste väärtusteni. Ei mingit odavat populaarsust – kõikidest paksudest värvidest on loobutud. Muidugi on Veronika Džiojeval ka nii palju füüsilist ja vaimset sarmi,  et see kiirgab läbi igasuguste riiete. Järgmine kari, millest uhkusega möödutakse, on munga näitamine ebameeldiva ja kompleksides isikuna.

Vastupidi – Mai Murdmaa on selle ooperi tavatult mitmekihilise ja erinevalt mõistetava süžee kõik karakterid avanud mõistmise ja kaastundega. Nagu on oma tegelaskujude vastu halastamatuid kirjanikke (näiteks Ibsen), nii on ka lavastajaid, kelle olemuse avaks paremini trükiviga – labastajad. Nood püüavad iga  hinna eest oma karakteritest kõik välja pigistada. Seekord kerkib pieteeditundelise ja sügavalt analüüsitud libreto tulemusena meie ette lugu, kus munk läheb Aleksandriasse Veenuse templi preestrinnat Thaïsi pahede kütkeist vabastama ja ristiusku pöörama. Thaïs, avastanud oma hinges tühjuse ja hirmu tuleviku ees, järgneb Athanaelile, et jätkata elu nunnakloostris. Lahkumishetkeks on aga nende vahel tärganud armastus, mida kumbki oma kloostris  püüab kolm kuud alla suruda. Lõpuks – näinud unes nägemuse surevast Thaïsist – võtab munk jõu kokku ja jõuab naise juurde. Viimane on aga juba teel teispoolsusse ega kuule enam mehe sõnu, mida ta ilmselt kolm kuud iga päev ja öö ootas. Seda lavastust ei oleks ilma peategelase Veronika Džiojeva tugeva karakteri ja imeõrnusest jõulisusse avaneva hääleta. Munka laulnud Ilja Siltšukov on hea ühtlase (aga mitte eriti meeldejääva) häälega võimekas noormees, kel avanemine alles ees. Tema neurootiline liikumisjoonis tekitas algul küsimusi, aga õigustas end lõpuks, kujutades hullumiseni sisepingetes vaevlevat inimest.

Kõik solistid olid kõrgel tasemel nii vokaalselt kui ka näitlejatöös. Oliver Kuusik sobis oma elunautija rolli täielikult, kusjuures lava tagant kõlas ta hääl veel erilise kõlavuse ja haruldase magusa tenoritämbriga.  Kuigi lavastuseelarve olevat olnud peaaegu olematult väike, on suutnud kunstnikud Madis Nurms ja Margus Vaigur anda viimaste aastate ooperilavastuste ühe kaunima, tervilikuma ja mõjuvama lavapildi. Vaid kolmanda vaatuse alguses tundus, et oleme sattunud tühja proovisaali. Aga sisulised leiud – seina sisse aheldatud mungad (kellest vaid nägu ja käed nähtaval), Thaïsi palee hurmav värvigamma ja „inimjalgsed” toolid – olid elamuslikud.  Taevi konkursi võitjatest solistide vokaalne tase oli midagi muud kui projektkoori oma.

Orkester kõlas avamängus hõredalt ja ebaveenvalt, võttis aga kiiresti tihedust juurde ning pani lõpuks imetlema III vaatuse keerulise vasturütmi kindla esitusega. Kokkuvõttes kandis täiesti välja. Omaette tase oli kontsertmeistri Kristel Eeroja-Põldoja esitatud „Meditatsioon”, eriti selle algus – meelihalvava magusa aegluse, thaïsliku eneseteadvuse ning  väärikusega esitatud sissejuhatus, nagu ka tormilisele kulminatsioonile järgnenud katarsist põhjustav üksik kõrge naudingunoot. Sellistele sisulistele kõrgpunktidele tuginev lavastus liitis endaga kõik tublid tegijad, kes jõudsid ennast ületades märkimisväärse tulemuseni.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming