Saatan Tallinnas

IGOR GARðNEK

Avi Benjamini muusikali ?Devil in Moscow? kontsertettekanne Estonia kontserdisaalis 20. V. Tallinna Kammerorkester ja solistid Erki Pehki dirigeerimisel. Tallinna Filharmoonia sarjas ?Diplomaatilised noodid, Iisrael? sai Estonia kontserdisaalis kuulata Avi Benjamini muusikali ?Devil in Moscow? (?Saatan Moskvas?) kontsertetendust. Tegemist oli siis Bulgakovi romaani ?Meister ja Margarita? muusikalise lavastusega, mille lauljad tulid siia Iisraelist Gesheri teatrist. Tõsi, kaasa tegid ka meie lauljad Leonid Savitski ja Ivar Kannelmäe ning etenduse nii-öelda mootor oli Tallinna Kammerorkester Erki Pehki juhatusel.

Enne kui asume selle tüki ettekande juurde, väike selgitus, et kes on Avi Benjamin. Võib-olla mõni muusikasõber mäletab kaheksakümnendatel tollal noort klahvipillimängijat Avi Nedzvetskit, kes õppis Tallinna konservatooriumis klaverit Bruno Luki juures ning kompositsiooni Jaan Räätsa käe all. Õpingute kõrval tegi ka bändi, kus oli võrdselt tugev nii jazzis kui rockis. See Avi Nedzvetski ongi nüüdne Avi Benjamin, kes aastast 1990 elab ja töötab Tel Avivis. Ning töötab kuuldavasti väga edukalt, kuna on eespool mainitud Gesheri teatri muusikajuht ning sellesama muusikali ?Saatan Moskvas? eest pälvis Iisraelis aasta 2000 helilooja tiitli.

Nüüd aga kuuldud-nähtud muusikali ?Saatan Moskvas? juurde. Selge on see, et Bulgakovi ?Meister ja Margarita? on romaanina kõike muud kui meelelahutuslikuks muusikaliks tänuväärne materjal. Ent kuna romaanis on filosoofilise alge kõrval üsna märgatavad ka groteskimaigulised, satiirilised episoodid, siis siit saab ? nagu nüüd näha oli ? ainest ka muusikali jaoks. Heliloojana lähtus Avi Benjamin põhimõtteliselt samast printsiibist, mis Bulgakov kirjanikuna. See tähendab segustas ja sünteesis stiile: ooperlikest retsitatiividest rockmuusika agressiivsuseni, valsirütmidest kabareenumbriteni. Samas ei jätnud muusika küll kuigivõrd eklektilist muljet. Kõik stiililised üleminekud kasvasid üksteisest orgaaniliselt välja ning seetõttu ei üllatanud isegi see, kui Leevi Matteuse (Ivar Kannelmäe, bariton) ja Pontius Pilatuse duett näiteks muutus korraks koguni bluusiks. Ning kohe järgnev Nataða ja Margarita kergemeelne duett mõjus jälle ehtsa kabareenumbrina ? veetlevalt naiivne ja kerglane episood, mille osatäitjad esitasid lausa sundimatu varieteeliku sarmiga.

Muusikali osatäitjad väärivad aga lähemat tähelepanu vähemalt kahel põhjusel: esiteks seetõttu, et nad laulsid heebrea keeles, ning teiseks oma artistlike ja vokaalsete kvaliteetide poolest. Heebreakeelne laul välistab mõistagi igasuguse võimaluse, et meie publik üldse aru saaks, mis tegevus laval toimub. Seetõttu esines tekstilugejana Andres Ots, kelle kommentaarid võimaldasid kuulajail põhilist süþeeliini vaevata jälgida.

Iisraeli Gesheri teatri osatäitjaist tahaks välja tuua kõigepealt kahte: Pontius Pilatust ja Meistrit kehastanud baritoni Sassi Keshet?d ning Margarita osa laulnud sopranit Limor Ovedi. Mõlemal on tähelepanuväärselt huvitav häälematerjal ning mõlemad paistsid silma ka oma artistlike karakterilahendustega. Tõsi, sopran Limor Ovedi hääl kandis alumises registris ehk pisut paremini kui päris ülemises, ent ta suutis selle pisukese vajakajäämise täielikult kompenseerida oma emotsionaalsusega. Seda eriti hingestatult lüürilistes aariates. Sassi Keshet? Pontius Pilatus tõi muusikasse eks-

pressiivselt jõulise dimensiooni, siin mängisid juba kaasa dramaatilised intonatsioonid nii vokaalses väljenduses kui muusikas endas. Ent tema kehastatud Meister oli n.-ö. teisest puust, Meistri aaria hullumajas kõlas hoopis hingestatuna, kohati sentimentaalseltki. Meistri kuju oli muusikaliselt üldse huvitavalt välja joonistatud: mitmeplaanilised, vahel ka kontrastsed muusikalised kujundid andsid Keshet?le hea võimaluse modelleerida laval sugestiivne karakter.

Ning ansambliliselt oli neile harmooniliseks partneriks ka meie bass Leonid Savistki, kes kehastas Volandi ja ülempreester Kaifase kaksikrolli. Savitski Voland mõjus kord irooniliselt, kord kuidagi dekadentlikult, mõnikord joviaalseltki, ent alati artistliku karakteritunnetusega. Huvitav oli veel see, et Jeshua ehk Jeesuse osatäitja oli nooruke sopran Michal Vainberg ? kuigi tema Jeesus ei mõjunud otseselt ehk naiselikult, siis poisikeselikult kindlasti. Ning tähelepanuväärselt artistlik näitlejaanne iseloomustab teda samuti.

Kokkuvõttes ei usu, et mõnel kuulajal saalis korrakski igav hakkas, ?Saatan Moskvas? oli selleks muusikaliselt piisavalt mitmeplaaniline ning tegevustikult kontsentreeritud. Täpselt ja hea lavanärviga mängis Erki Pehki dirigeerimisel ka TKO. Samas ei jaganud ma ka mõnede kuulajate vaimustust, kes lõpus püsti tõusid ning püüdsid saalis standing ovations?i korraldada. Ent huvitav muusikaelamus oli ?Saatan Moskvas?, õigemini ehk Saatan Tallinnas kindlasti.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming