Saarest Tormiseni

Anne Prommik

ehk Rikkalikke sügisande koorimuusika kodupõllult „Eesti rahwusliku helikunsti rajaja” tiitlit on pakutud nii Rudolf Tobiase kui Mart Saare puhul, mõlema suurkuju teosed tõid hooaja avakavades kuulajateni meie parimad koorid. Lisaks Mart Saare 130. sünniaastapäeva kontserdile sai septembri lõpus kuulata Eesti Rahvusmeeskoori Venemaa-turnee kava ja Eesti Filharmoonia Kammerkoori Tobiase-Regeri kontserti. Tormise ja kirikumuusikaga Eesti Rahvusmeeskoor, dirigent Mikk Üleoja. 27. IX Estonia kontserdisaalis. Varem EFK koormeistrina tegutsenud Mikk Üleoja töö RAMiga on pannud muutuste tuuled puhuma nii koori kõlavärvi kui repertuaari vallas. Suures kooris võtab see aega, ent juba on kuulda nüansirikkamat ja subtiilsemat häälekäsitlust, täpsemat artikulatsiooni. Üleoja kõlaideaali on kujundanud kindlasti nii töö EFK koormeistri kui vanamuusikaansambli Vox Clamantis lauljana – see pole jätnud mõjutamata ka koori repertuaari.

Esimene kontsert sarjast „Lõunamuusika” oli peaproov koori hooaja esimesele välisturneele Venemaa avarustesse, kus anti viis kontserti Peterburis, Novgorodis, Tveris, Jaroslavlis ja Moskvas. Kava oli koostatud universaalsuse printsiibil, sisaldades läbilõiget Eesti koorimuusikast, lisaks Rahmaninovi „Koguöine jumalateenistus”.

Klassikaliselt kaunite Kreegi „Taaveti laulu” ja Lemba „Gloria” järel oli värskendavalt nüüdishõnguline kuulamine Giovanni Bonato „Ustav rist” („Crux fidelis”) , mille esitamiseks laskus koor lavakõrgustest saali ning hargnes seinaääri mööda. Jäi vaid kujutleda võimsat efekti, mille huvitava dramaturgiaga teos võiks luua mõne suure katedraali akustikas. Aga tõelise vungi said mehed sisse alles Rahmaninovi esitades, keskendunult ja energiaga. Grigorjeva „Sajab lumi” tsüklist „Nox Vitae” esitus oli sügavalt intensiivne, lõppu kroonimas paeluvalt kandev piano.

Viimases kolmes ehtsas Tormise meeskooriloos said särada solistid. „Vepsa talves” artikuleeris Andrus Kirss teksti niisuguse intensiivsusega, et sain isegi lauldu sisust aru (sugulaskeel ikkagi!). Aleksander Arderi ooperlik hääl kõlas tavapäraselt kaunilt, olgugi et seda varjutas alguses kerge pinge. Vene rahvaviisile üles ehitatud „Põhja-Vene bõliina” nõudis Ott Indermittelt ja Mareks Lobelt kõvasti võhma, et slaavilikku häälejõudu näidata.

Kontserdile punkti pannud „Pikse litaania” maruline intensiivsus ei jätnud kõnealuseid loodusjõudegi kõnetamata – justkui tulemata jäänud lisaloona räsis Tallinna piksemöll, saatjaks metsikud vihmavalingud.

Lindude laul

Mart Saar 130: Estonia Seltsi Segakoor, segakoor Huik!, Tartu Ülikooli Kammerkoor, Kristel Aer (orel). Dirigendid Heli Jürgenson, Kaspar Mänd ja Triin Koch. Mart Saare kirju ja mälestusi lugesid Indrek Ojari ja Argo Aadli (Tallinna Linnateater), idee autor Riina Roose. 28. IX Estonia kontserdisaalis.

„Enne sa uni unusta, maha jäta magamine, ära aga ilu unusta, laulu kallista kaota,” kirjutas 80aastane Mart Saar tervituseks segakoorile Koit. Nagu täpselt 50 aastat tagasi, oli reedel, 28. septembril Estonia kontserdisaali kogunenud hulk inimesi tähistama siiani ühe meie sagedamini esitatava koorihelilooja juubeliaastat. Jäi üle vaid kujutleda meie väikevormide meister aukohale esiritta, tuttav must kikkhabe ja ümmargused prillid ees. Pea kolmandik laulegi olid samad kui poolsajandi eest. Vaid suurte kooride hiilgeaeg on juba ajalugu ja tänapäevaselt valitsesid kammerlikumad koosseisud nii laval kui saalis. Kontserdieelses vestlusringis juhtis muusikateadlane Tiia Järg tähelepanu märgilisele veale: Suure-Jaani Johannese kiriku tutvustusest bukletis „Teeliste kirikud” unustati välja meie esimene professionaalne helilooja! Kurblik illustratsioon tendentsile – kogu maailma info on hiirekliki kaugusel, ent teadmine selle kättesaadavusest asendaks kui teadmist ennast. Elavat teadmist – kindlasti mitte. Kripeldama jäi: kuidas ometi muusikaakadeemia legendaarset õppejõudu, kelle värvikat sõnavara tsiteerivad tema kunagised õpilased aastaid hiljem, oli teadnud kuulama tulla vaid käputäis huvilisi? Turundust ei ole? „Ei müü!” ütleks selle kohta Järg talle ainuomase irooniast laetud intonatsiooniga.

350 koorilaulu loonud Mart Saart (1882–1963) peetakse eesti rahvusliku muusikastiili rajajaks ja üheks professionaalse muusika alusepanijaks. Väikevormidele pühendunud helilooja varajastes teostes võib märgata ekspressionismi ja impressionismi mõjusid, hiljem pöördus helilooja rahvalaulu poole. Suurem osa kontserdil kõlanud laule tugines ka rahvaluule tekstidele. Võimsalt esitas ühendkoor Julius Oro tekstile loodud „Lindude laulu”, millega RAM lõi kunagi omalaadse rekordi, esitades seda üle 1000 korra. Võimsa kõla eest tuli veidi lõivu maksta täpsele artikulatsioonile. Laulupidude raudvara „Põhjavaim” vaid võitis suurest koosseisust.

Sümpaatselt noorusliku kammerkoori Huik! on kokku kutsunud EMTA verivärske lõpetaja Kaspar Mänd, kes viimasel aastal tegutseb kammerkoori Voces Musicales peadirigendina. Kenasti kõlas peadirigent Heli Jürgensoni juhtimisel ka Estonia Seltsi Segakoor, mis on ligi 20 tegutsemisaasta jooksul kujunenud üheks eesti muusika lembeliseks kollektiiviks. Lihtsa ja sooja muusikakeelega Jürgensoni pagasis on kümme aastat koormeistri tööd rahvusooperis; viimase aasta on ta pidanud sama ametit EFK juures.

„Latse hällütamise laulus” joonistus kaunilt välja Triin Kochi dünaamiline musikaalsus. Tema juhatamisel kõlas ka Saare õpilase Ester Mägi tsükkel „Mõtisklused” Tammsaare sõnadele, selle esitas Tartu Ülikooli Kammerkoor lausa ideaalilähedase diktsiooniga. Veel sekundeid pärast loo lõppu helises õhus tekst „Armastus on pärl”, küllap ka muusikaarmastus – Koch pälvis mullu Kultuuripärli auhinna, lisaks arvukale varasemale tunnustusele. Ega asjata ei ennustanud Tiia Järg juba mitmete aastate eest loengus: „Selle dirigendi nimi tuleb meelde jätta!”

Elitaarne Tobiase-Regeri põimik

Eesti Filharmoonia Kammerkoor, dirigent Daniel Reuss, kaastegev Ene Salumäe (orel) 29. IX Niguliste kirikus.

EFK avas oma 31. hooaja nõudliku a cappella kavaga Rudolf Tobiase (1873–1918) ja Max Regeri (1873–1916) vaimulikust koorimuusikast. Dirigent Daniel Reuss oli valinud Tobiase motettidele seltsiks Regeri kooriteosed, kuna mõlemad kuuluvad saksakeelse kultuuriruumi taustaga hilisromantismi.

Ei ole meil naljalt rohkem koori, kellele sellise vokaalse keerukusastmega kava oleks jõukohane, ja kohati näis kammerkoorgi kompavat oma võimete piire, näiteks laveerides Tobiase „Lihavõtte eelmängus” („Oster Vorspiel”) intoneerimiskaridele ohtlikus läheduses. Avalugu, helilooja loomingust üks armastatumaid „Otsekui hirv” aga paigutub kindlasti selle läbi aegade parimate esituste sekka. Muutuva faktuuri ja meetrumiga, põnevaid kromatisme sisaldavad „Ta elab!” („Vivit!”) ning „Jumala lapsed” („Liberi Dei”) osutusid koori meisterlikkuse proovikiviks, nagu ka Regeri kuuehäälne „Õhtulaul” („Abendlied”). Viimase tsükkel „Kaheksa vaimulikku laulu” („Acht Geistliche Gesänge”) üllatas pigem avangardikaugete sulniste meloodiatega. Kavale pani väärilise punkti „Eks teie tea” koos Ene Salumäe tundliku orelisaatega.

Tobiase motette on vähe esitatud just vajaliku suure koorikoosseisu puudumise tõttu. Kammerkoori puhas, peente pintslitõmmetega maalitud kõlapilt oma õrnas läbipaistvuses andis ka tuntud lugudele uue hingamise.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming