Saare pärl

IA REMMEL

XXI Kuressaare kammermuusika päevad 28. VII – 1. VIII

Festivali avakontserdil, kus esines selle kunstiline juht Andres Paas koos New Russian Quartetiga, kõlas väga huvitav ja tõsiseltvõetav muusika.

Festivali avakontserdil, kus esines selle kunstiline juht Andres Paas koos New Russian Quartetiga, kõlas väga huvitav ja tõsiseltvõetav muusika.

Irina Mägi

Kuressaare kammermuusika päevi olen suure kaasaelamisega pikema aja jooksul jälginud ja külastanud. Saare paraku ju pisut suletud kultuurikontekstis on selle sündmuse pikal järjepidevusel ja kõrgel tasemel täiesti hindamatu väärtus. Ning rõõm on näha, et saarlased hindavad oma festivali ja selle kunstilist juhti pianist Andres Paasi. Eelmisel aastal anti talle ka Saaremaa kultuurielu kaalukaim, Hendrik Krummi nimeline preemia.

Aasta-aastalt olen näinud ka seda, kui suur ja püsiv on kammermuusika päevade kuulajaskond: kontserdid on rahvast täis, vastuvõtt aktiivne ja vaimustunud. Kuigi need järgnevad vahetult nüüdseks juba väga suureks kasvanud Saaremaa ooperipäevadele, ei ole see kuidagi mõjunud külastatavusele.

Mulle tundub, et kunsti vastuvõtus on toimumas mingi nihe: vajadus sügavama ja keerukama kunsti järele on kasvanud, on tõusnud soov seda mõista. Eriti tajusin seda kammermuusika päevade avakontserdil, kus esines nende kunstiline juht Andres Paas oma ansamblikaaslastega ehk New Russian Quartetiga koosseisus Julia Igonina, Jelena Haritonova, Mihhail Rudoi ja Aleksei Stebljov. Kava oli väga huvitav ja tõsiseltvõetav. Kõigepealt Mozarti keelpillikvartett d-moll KV 421, seejärel Jaan Räätsa 1970. aastal loodud klaverikvintett – praeguses ajas taas värskelt kõlav lugu, mis meenutab helikeelelt helilooja kuulsat „Kontserti kammer­orkestrile“. Ning seejärel üks kaunimaid ja inspireerivamaid teoseid kammer­ansamblile, César Francki klaverikvintett f-moll. Sel romantilisel, dramatismist ning meloodia ja harmoonia ilust läbi imbunud teosel, mida ilmestab autorile omane ranguse ja ekstaatilisuse segu, oli eriti elav ja ootamatult värske sõnum meie ajale. Võib-olla oleme väsinud uudsust otsimast inetuses ja konfliktides ning selles tupikusse jõudmas? Ehk võiks värske tee alata just mõnest sellisest teist esteetikat järgivast suurteosest? Kahtlemata avas teose väärtusi ja võimaldas sellele lähemale jõuda ka vene kvarteti ja Andres Paasi üksteist suurepäraselt tunnetav lihvitud ja hingestatud esitus.

Järmiste päevade igati sümpaatsed kontserdid Itaalia mandoliinikvartetilt Classica Pizzicata, saksofonikvartetilt SaxEst (Ivo Lille, Rene Laur, Lauri Sepp, Sulev Sommer), Inglise vokaalansamblilt Apollo5, flamenkomuusikutelt ja tantsijatelt Mercedes Pantojalt, Fernando Jiménezelt, Ana de los Reyeselt ja José Carlos Carcialt ning Klaaspärlimäng Sinfoniettalt võib-olla ei tõusnud siiski selle esimese päeva erilisuse tasemele. Oli aga rõõm näha kuulajate üksmeelset vaimustust, kuulda pärast iga kontserti pikki aplause ja lisapalu, mis on selge märk sellest, et kuuldu on korda läinud.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

TeaterMuusikaKino
Keel ja kirjandus
LR
Täheke
Õpetajate leht
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Vikerkaar