Sööt muusikasse

Ene Pilliroog

17. IX lauldi Ants Söödiga ja Ants Söödile

 foto:Lemmi Kuulberg

“Särav, ilus, pikk, sirge,” hindas Ene Üleoja uhket punast roosi oma käes rohkearvulise publiku ees, enne kui ta selle Ants Söödile ulatas. Kuulus see hinnang nüüd siis roosile?! Juba 6. augustist peale, kui Elvasse suviste lillesülemitega inimesi kogunes, et 8. augustil oma 70. sünnipäeva tähistanud austatud emeriitprofessor koorijuht Ants Sööti juba varakult õnnitleda, on see tegevus eri sõpruskondade kogunemistel juba üle kuu aja jätkunud ja kulmineerus 17. septembril, mil EMAs esitleti duubelplaati “Juhatab Ants Sööt” ja raamatut “Sööt muusikasse”. Õhtul aga vallutasid paljud ta kooride lauljad, õpilased, kolleegid ning sõbrad Estonia kontserdisaali, et laulda koos Söödiga ja Söödile. Ning õpilase Vello Ranna ootamatutele küsimustele tuli seekord vastata õpetaja Ants Söödil. Kõik need väed kutsus kokku Eesti Naislaulu Selts, grupp endisi õpilasi ja koorilauljaid.

Heliplaadi kokkuseadmisel tuli koorijuhil oma valik teha mitmesaja salvestise seast, mis Eesti Raadio fonoteegis tallel. Raamatusse kirjapandu põhjal võib saada vaid ligilähedast aimdust, millise tegeliku löögijõuga muusikaline sööt, sest tema vallandatud energiat kannavad järjepidevalt edasi kõik ta otsesed või kaudsed õpilased ja paljude kooride lauljad. Kui juubelikontserdil astusid üksteise järel lavale Arsise laste kellade ansambel (juhatas Aivar Mäe), ETV tütarlastekoor (Aarne Saluveer), Tallinna Poistekoor (Lydia Rahula) ja ETV lastekoor (Lii Leitmaa), siis sellisel hulgal noort põlvkonda laval kuuldes ja nähes sai küll selgeks, et ei laulud lõpe.

Ants Sööt on ise õpetamise ja õpilaste kohta mitu head mõtet öelnud: “Kui sul endast paremaid õpilasi pole ette näidata, siis oled viletsalt õpetanud!” – “Kui ikka loodus annet heldelt kinkinud pole, ega siis ole ka õpetajal midagi lihvida!” – “Mul on südames olnud väga soe tunne, kui näen neid laulupeopuldis üles tõusmas!”

Nii ta õpilased annavadki edasi temalt saadud söötu, olgu see siis Eesti Kooriühingus ja Eesti Kontserdis, nii Eestis kui mujal maailmas, ETV ja paljude muusikakollektiivide eesotsas seistes ning väikestes ja suurtes maakoolides. Et ikka jätkuks neid, kellega laulda ja kellele laulda.

“Sa oled meile palju kinkinud,” on öelnud koorilauljad, kes aastakümneid oma paljude muude tegemiste, kohustuste ja kümnete kilomeetrite tagant on ikka ja jälle tahtnud kokku tulla. Koorilaul pole tähendanud vaid muusikažanri või aatekaaslaste mõnusat seltsielulist kooskäimise viisi. Kuigi ka seda. Me oleme üle elanud aegu, mil vaid lauldes saimegi kuulutada oma südamehäält ja kodumetsade kõnet. Nii nagu vanimad rahvalaulud on meile edasi andnud esivanemate tarkusi mõistmaks ilmaasju, mis sündinud  ammu enne tule ja mõõga ajastut, kannab eri põlvkondade tänanegi looming edasi ajatuid väärtusi.

Tallinna Üliõpilassegakoori ja segakoori Olevine vilistlaskoor näitasid tol päeval, et aeg võib hääli nii hästi voolusängis hoida, et ise arugi ei saa. Väga võimas tunne. Omal ajal olid need koorid konkurssidel teistele hirmuks ja kuulajaile õnnistuseks. Kuigi muusikas ei tohiks sportlikud reeglid määravaks saada, siis ometigi jagatakse esikohti, preemiaid, medaleid ja laureaaditiitleid. Neid kõiki on heldelt jagatud ka Ants Söödi kooridele. Kuid nii, nagu teab iga maailmameistri tiitli omanik spordis, teab ka maailmakoori tiitli kandja seda, et üks asi on kord sülle ulatatud au vastu võtta, hoopis teine asi aastaid järjepanu ootusi õigustada. Jääb vaid Eesti koorijuhtide naiskoorile soovida, et “nii tõesti, kui taevasina” ei kaoks ka janu muusikaojade järele, mis viivad oma veed suurde merre.

“Minus muutus midagi,” tunnistas Ants Sööt Tallinna Õpetajate Naiskooriga 1989. aastal Vatikanis käiku meenutades. Me kõik oleme teelised ja me kõik võime teha teiste jaoks täiesti ootamatuid otsuseid selle põhjal, mis ainult meile käänaku tagant avanenud on. Kui käimine on protsess, mida teised ei pruugigi märgata (kui tahes palehigis me ka ei püüaks), siis lennukas sööt pälvib igal juhul tähelepanu – tuleb ju pingsalt jälgida, mis sihtmärki on silmas peetud.

Ja mis võib olla kaunim sihtmärk kui maailma kooshoidev armastus – elav, arenev, arendav, mitte kunagi päris valmis saav. Suur Muusika on olnud Suure Armastuse kuulekas teener. Meil igaühel on seejuures oma kordumatu osa kanda, sest ainuüksi söötu jälgides (muusikat kuulates) tunneme me ju end ise lausa kaasosalised olevat. Kas võiks seda keegi paremini mõista kui muusik, kes iga heliteose ettekandel alustab loomisprotsessi?

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming