Sümfoonia nr 143 esiettekanne Eestis

Toomas Velmet

Segerstami sümfooniate arv on juba ammu ületanud Haydni oma.  

Leif Segerstam netifoto

ERSO LEIF SEGERSTAMI (Soome) dirigeerimisel Estonia kontserdisaalis 25. II, kavas Sibelius, Segerstam ja Dvořák.

Leif Segerstam on pianist, viiuldaja, helilooja, dirigent ja ka filminäitleja ning ainuüksi sümfooniaid on ta loonud 150 (!!!). Aga see on ainult osa tema heliloomingust – Segerstami orkestriteoste nimekirjas on lisaks sümfooniatele veel terve sari “Lillekimpe” (“Flowerbouquette”), millest nr 43E aastast 1993 on pealkirjastatud nii: “Peetr Lilje, Aleksandr Skrjabin & Ernest Chausson in Memoriam”. Ilmselt on Leif Segerstamil ka kirjanduslikke andeid, sest juba tema teoste pealkirjade lugemine on põnev, ent üldse mitte lihtne tegevus.

Muide, kõik 150 sümfooniat on pealkirjastatud ja 143. neist on “Seeing Randomities of Sound”, siis see teos ei ole ainus “juhuslikkus”, vaid talle eelnevad “Catching Randomities…” (139), “Notating…” (140), “Listening…” (141) ja “Fishing…” (142). Niipalju juhuslikest “juhuslikkustest”. Mullu 24. aprillil kanti Lappenrannas ette  111. sümfoonia pealkirjaga “sorrowmosquitocaterpillarformations… towards… because…” 2000 lauljale ja sümfooniaorkestrile, kusjuures teksti autor on samuti Segerstam. Ent on ka lihtsamalt mõistetavaid nagu näiteks nr 66 “More Serious than Sexy…”, või selget eesmärgi täitumist kajastav nr 104 “Ah, Finalmente…”.

Keelpillkvartettide arvult jääb Segerstam siiski Haydnile selgelt alla, sest neid on tal “ainult” 30 ühikut, kuid autor on ju veel täies loomeeas, kellel eile (2. märtsil) täitus sünnist 62 aastat. Segerstami tegevuse mastaabid on normaalmõistusele igatahes hoomamatud. Ongi päris keeruline tuvastada, kas ta on rohkem helilooja või dirigent, kuid neid professioone ühendav sõna “muusik” on ehk kõige täpsem. Juhatanud orkestreid üle kogu maailma, on ta 1995. aastast Helsingi Linnaorkestri peadirigent tänaseni.

Kena, et selline naabrite suurmees on viimasel ajal ka üsna tihedalt Eestit külastanud ja nüüd ka ERSO ees. Üsnagi standardne kava, kus kodumaa tunnusmuusikaks avateosena Sibeliuse “Karjala süit” op. 11, siis dirigendi tunnusmuusika 143. sümfoonia näol ja teises osas maailma tunnusena Dvořáki Sümfoonia nr 9 e-moll op. 95 (“Uuest maailmast”).

Leif Segerstami muheda maa-, vee- ja metshaldja kuju on juba tähelepanu koondav ning sellele põhiväärtustena lisanduvad meisterlikkus ja loomingulisus hästi enesestmõistetavad. Kontakt orkestriga ei tohiks sarnaselt baasilt kuidagi kesine olla, kuid vaatamata sellele oli Soome visiitkaart (Sibelius) kesine ja “Karjala süidi “ põhiidee (Viiburi maakonna ühendamine Soomega) ei leidnud veendunud esitust.

Segerstami viimased 130 sümfooniat on mõeldud ja tehtud nii, et nende esitus dirigenti ei vaja ning autor täidab orkestris enamasti pianisti rolli. Tungimata loomingumeetodisse on siiski selgelt kuulda, et nii suure esitusaparaadi tingimustes on see võimalik ikka vana hea “eema paani supi sooja” kombel – kord aeglasemas, kord kiiremas liikumises, aga rõhuasetus on orkestratsiooni väljendusvahenditel. Selles valdkonnas, s.t orkestri kui instrumendi valdamises-kasutamises on Segerstam igatahes suur meister. Küllaltki ulatusliku teose (ca 25 minutit) kuulamisteravus haihtus kuhugi alles viimastel minutitel.

Selge on küll see, et selline dirigendita treening teravdab hästi orkestri ansamblivaistu, sest Dvořáki 9. sümfoonia esitus oli üks paremaid, mida ERSO-lt kuulnud. II osa Largo inglissarve soolot (Tõnis Traksmann) mäletatakse veel kaua. Seekordsel kontserdil nõudis meeldivat tähelepanu ERSO keelpillirühma aktiviteet koos kaasneva kõlavõimsuse ja tämbrisoojusega. Dvořáki esitusel oli jumet.

 

 

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming