Sümbioos: inimene + masin

Kaur Garšnek

ROBERT FRIPP (kitarr, elektroonika): kontsert “SOUNDSCAPES” Tallinna Pühavaimu kirikus 22. VIII.  

 

Läinud nädala teisipäeva vihmasel õhtupoolikul toimus Tallinnas üks üllatavalt lihtne ja pretensioonitu, kuid hõlpsalt vääriti mõistetav kontsert. Väikeses jumalakojas ilmus kuuldavale tunnikese jagu erinevates sünteesitud toonides ambient’likke helimaastikke (soundscapes), nii värskendavalt avaraid kui ka veidralt kokku kängitsetuid, mis üldise introvertse moe poolest sobisid halli karva päeva üpris hästi. Kujutlusvõimele mõjusid igal juhul ergutavalt. See kõik sündis maailmakuulsa Robert Frippi, tema kitarri ja live-elektroonika kaudu.

Nimelt “kaudu”, sest Frippi enda sõnul olevat nende soundscape’ide esitamine “täiesti ebaisikuline” protsess, mida “ei saa juhtida oma tahtmise järgi” (Robert Frippi pressiteade reklaamvoldikul). Ühelt poolt mõjub seesugune eneseeitus küll tehtuna, kui mitte lausa müstifikatsioonina imidži huvides. Sest vaatamata improvisatsioonilise muusika isetekkelisele loomule (mida vanad kreeklased tähistanuksid ehk sõnaga physis ‘varjatusest esile puhkev’) oli läbivalt aduda just Robert Frippile kui heliloojale omast muusikalise mõtlemise laadi – endassepöördunut, seesmiselt pingestatut, tihti minoorsekõlalist. Sedasama, mida saab kuulda nt 2004. aastal Brian Enoga kahasse valminud albumil “The Equatorial Stars”. Sedasama, mis näib jooksvat läbi valdava osa Frippi loomingust, kerkides kord pinnale, et siis jälle vajuda teadvustamatuse pimedusse mingiks kandvaks põhjahoovuseks. Olgu siis tegemist improvisatsioonilise või läbikomponeeritud muusikaga, tema käekiri on isikupärane.

Teiselt poolt aga võis toimuvat teatud mõttes pidada tõesti ebaisikuliseks – põhjusel, et helimaastikud vormusid tänu inimese ja masina nii rikastavale kui ka nivelleerivale sümbioosile, mis tõmbas Robert Frippi kui kitarristi ette anonüümsuse loori. Mõistagi võib ka tehnikapruuk olla isikupärane, ent tunduvalt väiksemal määral kui traditsiooniliste vahendite käsitsemine. Ning viimane antud juhul lihtsalt ei paistnud läbi. Kuuldus ei viidanud pea mitte miski sellele, et elektroonika manipuleerimiseks kasutatakse elektrikitarri – vaid omaenda silmade abil sai veenduda, et see tõepoolest nii oli. Ning täit selgust polnud sealgi.

Huvitaval kombel andis Fripp etteaste lõppedes pühalikult suud (!) ometi just kitarrile, mitte aga oma külmkapisuurusele efektimoodulite tornile või kitarrisüntesaatorite jadale (mis mu meelest väärinuksid vähemalt sama suurt austust).1 Võib ju mõelda, et sama hästi saanuks kasutada klaviatuuri. Kuid asi seisneb ilmselt selles, et fenomenoloogiliselt pole klahvistik või kitarri sõrmlaud esitaja jaoks kunagi pelgad “kasutajaliidesed”, vaid tunnetusvahendid omaette, moodustagugi nad kõigest ühe, antud juhul mitte kõige karakteersema lüli helitekitamise tervikmehhanismist. Samas on need ka objektiivselt täiesti erinevate omadustega ning sedaviisi dikteerivadki inspiratsiooni ja helimaailma tajumise, sellesse hoidumise iseloomu. Kui näiteks midi-klaviatuuril oleks rohkem võimalusi erinevate kooskõlade loomiseks, siis elektrikitarr võimaldab isikupärasemat helikujundust, sh tänu loomulikule vibrato’le, glissando’dele ja muule seesugusele, rääkimata juba kere resonantsist ja tagasisidestusest (feedback’ist). See kõik hakkab siis heli tekitamisel kaasa mängima, olgugi et ka asjassepühendatu kõrv kuuleb ilma eelteadmiseta lihtsalt “süntesaatorit”.

Igal juhul pidid pettuma need, kes läksid tõsimeeli kuulama “maailmakuulsat kitarristi”. Sattusin tunnistajaks kõrval istunute hämmeldunud kommentaaridele stiilis: “Huvitav, miks seda küll kitarrimuusikaks nimetatakse?” ning hiljem sain teada tuttavate progerock’i fännide sügavast nördimusest kontserdi pärast, kuna too “ei kõlanud üldse nagu King Crimson” (Robert Frippi tuntuim ja pikaajalisim projekt).

Kuidas see pettus siis välja nägi? Umbes nii, et juba enne väljakuulutatud algusaega istus esitaja täiesti silmapaistmatuna väikesel toolil altari ees, ootas viimaseid tulijaid ning sealsamas helises kirik nagu nõiaväel kristalse new age’iliku kõlaga kaskaadidest. Tuli teadustaja ning mainis lühikese kõne lõpul, et pilti teha ei tohi. Seejärel puudutas artist kuuldamatult üksikuid keeli, pöördus efektikapi poole, keeras sellel mõnda nuppu ning äkitselt imbus sädelusse tšellode ja viiulite venitatud suursugusus. Või mitte päris tšellod ja viiulid, aga midagi sinnakanti. Artist kordas toimingut ning kuuldavale tuli üha uusi keelpillipartiisid. Hetk hiljem on kõlapilt juba üsna tihe, ärev ja kohati dissonantnegi, esitaja istub aga jumala rahuga oma kohal, muutumatu ilme näol, ning näiliselt ei tee justkui eriti midagi. Kuid ei, ta keerab veel üht nuppu ning tšellode saagimine vaibub. Siis tõmbab esineja mõtlikult ühte keelt… ning heliseb terve müriaad üksteise vastu põrkuvaid sillerdusi, mis enam kuidagi ei taha vaibuda – muudkui moduleeruvad ja moduleeruvad. Nüüd tõmmatakse nähtavasti lausa mingi akord, kuid seda pole praegu tegelikult kuulda. Kuuleme alles hiljem, kuid siis see pole juba enam see. Jne, jne.

Ei kõla küll mingi tavalise kitarriheerose moodi. On ilmselt tõsi, et kitarri täieõigusliku instrumendina pruukides saab hoopis isikupärasemaid helisid esile tuua kui sünteesheli vahenditele rõhudes – seda on Robert Fripp enda teistes projektides ka teinud. Samas on elektrooniline helitehnoloogia ammugi lapsekingadest väljas, võimaldades palju fantastilisemaid kombinatsioone ja helitransformatsioone kui need, mida tol kontserdil kuulda sai. Kuid nii arutledes jääb kahe silma vahele, et tegelikuks instrumendiks on helimaastike esitamisel alati olnud nn frippertronics’i kordustel põhinev, algselt dubleeritud tape delay süsteem, nüüdseks digitaliseeritud kujul. Ning selle valdamises ei saa Robert Frippi puhul küll kellelgi kahtlust jääda.2

 

1 Keda huvitab, siis Robert Frippi instrumentaarium ja selle seadestu ühel 1997. a kontserdil on leitav Interneti-aadressilt http://guitargeek.com/rigview/396.

2 Analoogse süsteemi tarkvaralisi simulaatoreid võib leida Iinterneti-aadressilthttp://www.xmlizer.biz/cgi-bin/LoopersDelightReviews/kwiki.cgi?CurrentSoftwareLoopers. Sellest nimistust üks intuitiivsemaid ja väiksema mahuga programme on nt Ambiloop.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming