(Rütmi?)muusika 2020

Kommentaar dokumendile „Kultuur 2020“, kus rütmimuusikat justkui ei mainitagi.

VIRGO SILLAMAA

2020. aastal tahaksin rääkida eelkõige muusikast. Mõtlen selle all, et peab olema tasand, olgu siis kultuuripoliitika-, muusikaharidus- või -ekspordi alases diskussioonis, kus räägime muusikast ühiskonnas funktsionaalselt, mitte žanripõhiselt. Muusikaline huviharidus, muusika kontserdilavadel ja digitaalses ruumis; muusikakuulaja, -tarbija ja -ostja profiil, muusikute, muusikaloojate ning nendega seotud institutsioonide roll ja olukord ühiskonnas, muusika kui kultuurivaldkond, muusika kui (loome)majanduse valdkond jne – sellest kõigest saab rääkida ka väljaspool telge kunst vs. kommerts ning žanri- ja stiilimääratlusi. Umbes nii, nagu me suudame rääkida majandusest, ilma et sätiksime põllumajanduse vastu teenindussektorit vms.

Las žanri- ja stiilimääratlused jäävad sinna, kus neid on vaja – õppekavadesse, kontserdi- ja festivaliprogrammidesse, plaadipoodidesse (tänapäeval digiplatvormidele). 2020. aastal ehk ei pea enam seletama, et sellist muusikat nagu rütmimuusika ei ole tegelikult olemas; et rütmimuusika kui valdkonnamääratlus on välja mõeldud selleks, et koondada ja tähistada teatavaid uusi suundi ja lahendusi muusikahariduses, mis tulenevad XX sajandi plahvatuslikult mitmekülgseks arenenud muusikakultuurist ning mille vastuvõtmisega on traditsiooniline (klassikaline) muusikahariduse mudel olnud raskustes. Olgu selleks kuulmispõhine, improvisatsiooniline lähenemine musitseerimisele, oma muusika loomine (ilma helilooja paberiteta) või trummikomplekt ja elektrikitarr.

Tavakeeles jäädakse võib-olla alati kasutama silte, nagu klassikaline, folk- või popmuusika, kuid valdkonna arendamise tasandil on vaja näha sellistest pinnapealsetest kontseptsioonidest sügavamale, käsitleda muusika rolli ja võimalusi ühiskonnas, kultuuris ja majanduses terviklikult. Ma usun, et see on võimalik. Uskusin juba siis, kui me asutasime Eesti rütmimuusika hariduse liidu, ning arvan, et vaatamata raskustele oleme õigel teel.

„Kultuur 2020“ aruande punktis 28.6 tuuakse välja, et riik toetab terviklikku muusikahariduse süsteemi. Väga hea! Aga ei tohi unustada, et selle osa on ka huvihariduse funktsioon. Ja huvihariduse mõiste pole siin lihtsalt suitsukate muusikakoolis laialt baasilt interpretatsioonikonkursside kaudu püramiidi tipu ehk solistimaterjali väljasõelumises, vaid tõepoolest võimaluste loomises kõigile neile, kellel on huvi ja soov muusikaga tegelda. Seejuures andekus ei ole siin oluline, kaasatus, avatus ja mitmekülgsus on. See seab traditsioonilisele muusikahariduse süsteemile alates huviõppest kuni õpetajakoolituseni raskeid ülesandeid ning neile reageeritakse väga erinevalt. Küsimus ei ole pelgalt selles, kas klassikalise muusika õppekavade kõrvale tehakse võimalikuks ka pärimus- ja rütmimuusika erialad või isegi ansambliõpe.

Küsimus on selles, kas kõik osalised mõistavad, et tulevase tippmuusiku koolitamine on huvikoolis (õilis ja vajalik) lisafunktsioon ning suurem rõhk peab minema muusikaõppele, mille eesmärk on anda muusikaga tegelemise abil panus inimese terviklikku arengusse. Me püüame kasvatada kultuursemaid, avatumaid, intelligentsemaid (sest seda muusikaga tegelemine mõjutab!) kodanikke, kes loodetavasti armastavad muusikat, käivad kontsertidel ning ehk suunavad ka oma lapsi muusikaga tegelema.

See teema on valdkonnas kõneaineks olnud juba mõnda aega ja on nii neid, kes kipuvad deklareerima muusikakoolide eristaatust muude huviharidust ja -tegevust pakkuvate institutsioonide seas, kui ka neid, kes kutsuvad üles avanemisele ja kohanemisele. See on ühisala haridus- ja teadusministeeriumiga, kellele huviharidus paikneb palju laiemas kontekstis kui eelkutseõpe muusikavaldkonnas traditsiooniliselt.

Kultuuriministeerium võiks siin olla aktiivsem partner ning läbimõeldud tugev huvihariduse kontseptsioon, mis pakuks lahendusi nii laiemalt huviharidusele ja -tegevusele kui ka kitsamalt eelkutseõppele, peaks selgelt olema prioriteetide hulgas. See on loomulik ja möödapääsmatu osa terviklikust muusikahariduse süsteemist, millest mainitud punktis juttu.

Arengusuunad on ja peavadki olema üsna üldised. Sellistena on, vaatamata mõningasele ebaühtlusele, „Kultuur 2020“ täiesti hea teeviit. Võib isegi väita, et nii üldisel tasandil on retoorika olulisem ja mõjusam kui konkreetsed ettepanekud ja arenguplaanid – need peavad tulema vastavates arengu- ja tegevuskavades nii ministeeriumi kui ka valdkonna poolt. Ja tervikpildis on just valdkonna killustatus ja ebaühtlane esindatus – ja mitte ministeeriumi üldisevõitu tegevusplaan – suurimaks edasimineku proovikiviks. Traditsiooniline helikunsti sektor – klassikaline ja akadeemiline uus muusika ning ka koorimuusika – on esindatud hulga organisatsioonidena. Tõtt-öelda on neid rohkem, kui on hea valdkonna tervisele. Seevastu kõik muu ehk vähem või üldse mitte akadeemiline, näib olevat esindamata. See ei tähenda, et tegemist oleks vähem olulise osaga kohalikust muusikakultuurist, kuid omamata institutsionaalset keha, ei saagi justkui anda (ega omadagi) mandaati valdkonna arengus kaasa rääkida. See on probleem, aga kelle oma?

Eesti Muusikanõukogu – traditsiooniliselt muusikavaldkonna esindus­organisatsioon – on paljudele väljastpoolt institutsionaalset siseringi küllaltki arusaamatu funktsiooniga asutus, mille liikmeks pürgimine, liiati siis selleks mingi uue organisatsiooni moodustamine, tundub jaburavõitu. Samal ajal on see harjumuspäraselt ministeeriumi esimene kõneluspartner.

Tasakaalustatud esindatusega dialoog peab lõplikult välja vahetama institutsionaalse sektantluse ja tundub, et kõigi valmisolek on selleks täiesti olemas, ainult et samme ei osata veel hästi seada. „Kultuur 2020“ on vajalik raamistik, Kultuuriministeeriumi jaoks ka Riigikogu poolt kinnitatud strateegiline arenguplaan. Kui selle eesmärgiks on muusikavaldkonna sisuline ja terviklik areng, on riigi kohustuseks kaasata ka kõik protsessiks vajalikud osapooled, kes suudavad ja peavadki panustama, olenemata juriidilisest tegevusvormist või žanrilisest kuuluvusest. Kui on sõnastatud eesmärgid ja visioon, peab selle juurde tekkima ka tegevusplaan ja vastutus, ilma selleta jääb ilus idee tühjaks dokumendiks ja raisatud ajaks.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming