Rostrum: uus muusika, meedia vana traditsioon

Tiia Teder

Pariisis UNESCO majas 1950ndatel algatatud heliloojate rostrum toimus tänavu Prahas 28. – 31. maini raadio muusikastuudiote majas Karlinis – ajaloolises palees, kus on asutatud nii Tšehhi kompartei kui Tšehhi 90aastane raadio. Oli jahe ja vihmane nädal, päev pärast rostrumi lõppu hakkas Vltava tõusma ning linna uputama. Tänavu võttis rostrumist osa kolmkümmend raadiojaama ning muusikatoimetajad kuulasid kolme päeva jooksul üle 51 uue helitöö lindistuse. Muusikat oli igasugust: sümfoonilisi ja ansambliteoseid, elektroakustilisi palu, traditsioone mõtestavaid lugusid, müstikapüüdlusi ja ka kentsakaid eksperimente. Enamikul teostel oli tõsine helikunstiline ambitsioon. Eelmiste aastatega võrreldes oli rohkem orkestrimuusikat ning ka üldine tase tundus kõrgem. Rostrumi mahukas reglement lubab esitleda igal riigil 30 minutit muusikat „mis tahes esteetilisest trendist”. Raadiotoimetajate punktide põhjal tehakse „soovitatud” teoste nimekiri ning enim punkte pälvinud helitöö saab „väljavalitud teose” staatuse. Muusikat levitatakse EBU võrgu kaudu. Raadiotel on vaba valik, mida rostrumil kõlanust eetrisse anda, aga paljud lähtuvad just soovitatud teoste nimekirjast. Igal juhul annab see helitööle võimaluse suureks raadiolevikuks. Näiteks möödunud aastal rostrumil osalenud Liis Viira teost „Liivaterade raamat” mängiti 14 raadiojaama eetris ning Jüri Reinvere teost „Maiimpeerium” tutvustas oma kuulajatele 11 raadiojaama üle maailma.

Praegusel ajal, kui miljonid helitööd on kuulajate kõrvadest vaid ühe kliki kaugusel, on eksperthinnang ja hea soovitus eriti tähtis.

Seekordse väljavalitud teose autor Agata Zubel (1978) on helilooja, aga ka karismaatiline laulja, kes esitanud nii klassikat kui Salvatore Sciarrino, Philip Glassi jt lavamuusikat. Tema loome-esteetika meenutab nüüdismuusikadiivat Barbara Hanningani. Kammerooperi mõõtu häälele, ansamblile ja elektroonikale kirjutatud teos „Mitte mina” („Not I”), mida autor ise esitab, rajaneb Samuel Becketti dramaatilisel monoloogil vana naise elumeenutustest.

Noorte heliloojate kategoorias valiti parimaks islandlase Úlfur Hanssoni (1988) elektrooniline pala „Nii väga veider” („So Very Strange”). Teose võluvõim oli kõlas: hüpnootilisele helimaastikule andis erilise klaasja värvingu elektrooniline harf. Úlfur Hansson kuulub Sigur Rósi helikonda ja mängib ansambli laulja Jónsi bändis. Märtsis ilmus noormehe teine sooloalbum „Valge mägi” („White Mountain”), kust pärinebki rostrumil esile tõstetud lugu.

Noorte kategooria 12 teose hulgas hääletati Eesti helilooja Marianna Liik (1992) palaga „Mets” Hanssoni järel teisele kohale. Marianna on pärit Hiiumaalt ja õpib praegu EMTAs elektronmuusikat Margo Kõlari ja Malle Maltise juures. Kompositsioon „Mets” on loodud surround-helis ja helilooja on seal kasutanud oma koorilaulude salvestusi, inimhäält ja loodushelisid.

Ehkki esiletõstetud helitööd oli elektroakustilised, kuulub umbes kolmandik rostrumil osalenud teostest orkestrimuusika valdkonda. Väga tugevad olid mõlemad sümfooniaorkestrilood Itaaliast: Mauro Montalbetti (1969) „Õite valgus” („Blumenlicht”) kui lüüriline helivärvipilt sulandava viiulisoologa ning Aureliano Cattaneo (1974) „Autoportree” („Selfportrait”) tugevate heližestide ja tämbritega muusika. Mulle meeldis orkestriteostest kõige enam austerlase Klaus Langi (1972) „17 astet” („17 Stufen”) – justkui õhus heljuv sulandatud tämbritega helikangas, kust nagu suurendusklaasi all kerkis esile kujundeid ja ümbervärvitud kooskõlasid.

Noorte heliloojate orkestriteostest olid meeldejäävaimad Venemaa Radio Orfeuse esitletud Elmir Nizamovi (1986) kosmiline, suurte mahukate kihtide ja ostinaatodega teos „Taevane liikumine” („Motus caelestis”). Noore Leedu autori Justina Repečkaitė (1989) „Chartres” jäi kõrva ereda kõlaga, lausa akordionliku tämbrivärvi ja pinges helikoe poolest. Orkestrimuusika eredamale poolele jäi ka Islandi helilooja Páll Ragnar Pálssoni „Rahu ülemvõim” („Supremacy of Peace”), mis on inspireeritud Kirde-Eesti tööstusmaastike ja Kuremäe kloostri vaimsest hõõrdest.

Taanlase Hans Abrahamseni (1952) uuslihtsas stiilis ja õndsas meeleolus muusika liigutab kuulajaid ja isegi kriitikuid ning tema dialoogiline „Topeltkontsert” lähtus Bachi eeskujudest. Kanada-Soome helilooja Matthew Whittalli (1975) Mia Huhtale loodud teose „Dulcissima, Clara, Sonans” lähteks on Hildegard von Bingeni idee, et liturgiline laul peab olema magus, helisev ja selgekõlaline. Võrreldavat spirituaalset alget kandis ka Rootsi-Serbia autori Đuro Živkovići (1975) „Askeetlik arutlus” („Ascetic Discourse”) ansamblile ja metsosopranile. Teos lähtub Valamo kloostri ühehäälsest laulust ning tekst on abee Philimoni (V sajand) sisekaemuslik palve vabanemiseks ülemäärastest ebaväärtustest.

Kuuekümnendat korda toimunud rahvusvaheline heliloojate rostrum on nüüdismuusika ürituste seas üks vanemaid. Pidupäevatordi juurde näidatud slaidiprogrammilt paistsid minevikupildid möödunud kümnenditest: tähtsad meesterahvad istumas Pariisi UNESCO maja kongressisaalis, pilgud paberitel, laual karahvinid ja lindikarpide virn. Ehkki praegu on saalipilt rostrumi kuulamissessioonidel teistsugune, käib tegevus ikka samamoodi – kuulatakse ja vaetakse nüüdismuusikat raadioprogrammi tarbeks. 1953. aastal rahvusvahelise muusikanõukogu IMC algatatud ringhäälingukaudne muusikafoorum jätkub stabiilselt, ehkki raadiotes suletakse orkestreid ja stuudioid ning nüüdismuusikat kõlavat Euroopa klassikaraadios keskmiselt vaid tunnike nädalas. Rostrumil on oma mõjuvõim.

Omamoodi sümboolne, et vahetult enne 60. rostrumit, tänavu maikuus, lahkus manalateele prantsuse nüüdismuusika klassik Henry Dutilleux. Just Dutilleux’ Sümfooniaga algab rostrumil välja valitud ja soovitatud teoste nimekiri, mida peetakse 1955. aastast. Hulk nüüdismuusika suurmehi on noores eas rostrumil esile tõstetud ja kiidetud. Näiteks 1961. aastal kuulutati väljavalituks Britteni „Suveöö unenägu”, 1969. aastal György Ligeti „Lontano” ja Magnus Lindberg pälvis esikoha mitmel aastail nii noorte kui ka põhikategoorias. Rostrumi ajaloost rääkis tähtpäeva-seminaril Kanada muusikaprodutsent ja rostrumi endine president David Jaeger. Ta meenutas oma esimest rostrumikogemust 1977. aastast, mil tuli parimaks noore Louis Andriesseni „Riik” („De Staat”) ning elektrikitarri ja orkestri kombineeritud kõla jättis tollal väga uudse mulje.

Säravamate rostrumihetkede hulgas loetles Jaeger tutvumist György Kurtági, George Benjamini, Magnus Lindbergi, Marc André Dalbavie’, Thomas Adèsi jt muusikaga ning ta mainib selles tippude nimekirjas ka Helena Tulvet. Teatavasti võitis Tulve teos „Sula” rostrumi 2004. aastal.

Rostrum ei ole ainult muusika hindamine ja valimine, vaid ideede ja uue muusika sõnumi jagamine, raadio muusikatoimetajate võrgustik ja muusika levimine kuulajateni. Tippaastatel, 1990ndate alul, osales rostrumil 40 maad. Eesti võttis sellest esmakordselt osa 1994. aastal.

Aastal 2015 toimub rahvusvaheline heliloojate rostrum Tallinnas.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming