Rostrum Tallinnas ehk Kogu tõde nüüdismuusikast

Aare Tool

Möödunud nädalal kogunesid Tallinna kõigi rostrumil osalevate raadiojaamade klassikatoimetuste esindajad, et kuulata nelja päeva jooksul Eesti Raadio esimeses stuudios üheskoos läbi 55 teose salvestis.

Möödunud nädalal kogunesid Tallinna kõigi rostrumil osalevate raadiojaamade klassikatoimetuste esindajad, et kuulata nelja päeva jooksul Eesti Raadio esimeses stuudios üheskoos läbi 55 teose salvestis.

Ülo Josing / ERR

Praegu, kui ühed alles valmistuvad ootusärevalt jälgima Eurovisioni lauluvõistluse finaali, on teistel võistluse tulemused juba ammu teada. Sellega ei taha ma loomulikult öelda, et too võitja on ette ära otsustatud – kes küll söandaks midagi niisugust arvata? Pean silmas hoopis 12. kuni 15. maini Tallinnas peetud LXII rostrumit (International Rostrum of Composers), üht kaalukamat nüüdismuusika konkurssi. Vahetevahel olen kuulnud küsitavat, kas ei ole rostrumi roll akadeemilise helikunsti vallas teatud mõttes samasugune nagu Eurovisioni lauluvõistlusel popmuusikas? Ehkki selline paralleel paneb algul kulmu kergitama, ei tasu rutata küsija suu pihta lööma, sest mõne ühisjoone võib hea tahtmise korral leida: mõlemad toimuvad rahvusringhäälingute koostöös ja lauluvõistluski liigitub ju tegelikult loomingukonkursside hulka. Nende kõige suurem erinevus tuleneb nende representatiivsuse astmest, sellest, kuivõrd ütleb kumbki oma valdkonna kohta. Lauluvõistlusel viljeldaval on praegu mõjuka popmuusikaga üsnagi vähe ühist, või vähemalt ei kajasta see kaugeltki kõiki levimuusika tähtsamaid arengusuundi. Europop on täiesti omaette žanr, mida saab hinnata ainult tema enda kohati nihestunud kriteeriumide põhjal. Rostrum seevastu annab oma valdkonnast, õhtumaise kunstmuusika uuematest suundadest, vägagi arvestatava läbilõike. Kui lähtuda sellest loogikast, siis võib isegi väita, et äsja lõppenud rostrum ületab oma tähenduse poolest 2002. aastal Tallinnas korraldatud Eurovisioni lauluvõistluse. Ühekordse mainekujundussööstuna või initsiatsiooniriitusena oli too omal ajal vajalik, tõsises muusikas on aga loorbereid lõigatud nii enne kui ka pärast seda.

Euroopa vaadatuimast telesaatest eristub rostrum kindlasti ka selle poolest, et ei taotleta vähimalgi määral tühja vaatemängulisust ega üleliigset meediakära. Varasematel aastatel on ümbritsenud üritust isegi kerge saladusloor, mida nüüd on hakatud tasahilju kergitama. Rostrumil osalevad rahvusringhäälingud (tänavu 28), kes esitavad konkursile viimastel aastatel valminud omamaise heliloomingu seast ühe kuni kolm näidet, seekord ühtekokku 55 teost. Möödunud nädalal kogunesid Tallinna kõigi osalevate raadiojaamade klassikatoimetuste esindajad, et kuulata nelja päeva jooksul Eesti Raadio esimeses stuudios üheskoos läbi teoste salvestised, vahetada avatud mikrofoni formaadis mõtteid nüüdismuusika hetkeseisu üle ja otsustada, millised palad väärivad raadioeetri vahendusel üle maailma tutvustamist. Põhikategoorias hääletatakse üks väljavalitud teos (ehk konkursi võitja) ning üheksa soovituslikku, eraldi võisteldakse alla kolmekümneaastaste kategoorias. Sellesse nimekirja pääsenud teostele on eetriaeg kindlustatud, kuid loomulikult ei takista miski raadiojaamadel tõsta tribüünile ka noppeid ülejäänust. Lõpliku valiku langetab niikuinii raadiokuulaja.

Delegaatide mõtteavaldustest selgus, et raadiokuulaja valikuvõimaluste küsimus on majanduskriisi järel valusam kui kunagi varem. Kulusid üritatakse kärpida igas valdkonnas ja paraku ei jää ringhäälingudki lamedast käärifilosoofiast puutumata. Seda, milline muusika programmi kokkutõmbamisel esimesena löögi alla satub, võib igaüks kolm korda arvata. Uue muusika saadete mahtu on viimaste aastate jooksul kärbitud näiteks Austraalias, Kanadas ja Hollandis. Seejuures rõhuvad otsustajad ikka ühele ja samale argumendile: nüüdismuusika kuulajaid olevat muuga võrreldes suhteliselt vähe, mistõttu eufemistlikult ja täiesti loogikavastaselt püütakse teha selgeks, et nüüdismuusika osakaal peaks olema vastavuses sellest huvitujate protsendiga. Ehk teisisõnu: kui suurem osa soovib kuulata Eurovisioni lauluvõistlust (selles ma küll tegelikult kahtlen), siis peakski ringhääling päevast päeva ketrama europoppi ja kõigile ülejäänutele pakutakse just nii palju või vähe, et nad päris lootust ei kaotaks. Väidet nüüdismuusika erilisest ebapopulaarsusest, nii nagu mis tahes linnalegendi, tõendavad kärpijad kõiketeadva Exceli tabeliga.

Delegaatide murejuttu kuulates pidi tõdema, et ERRi programm on mõnede muude maadega võrreldes veel märkimisväärselt avar: uue muusika kontserte on Klassikaraadio alati üle kandnud ja Eesti nüüdisheliloojate teostest ei ole kunagi mööda vaadatud. Rostrumi sissejuhatuseks käivitati sügisel koostöös Eesti Kontserdiga isegi omaette sari „Siin rostrum!“. Seega võib delegaatide külaskäiku Tallinna võrrelda omamoodi õppereisiga: las näevad, kuidas siin suudetakse nüüdismuusikat vee peal hoida, ja räägivad kodus teistele. Õnneliku kokkusattumuse tõttu mahtus samasse nädalasse Pärdi ja Wilsoni „Aadama passiooni“ esiettekanne Noblessneri valukojas, millest ei jäänud ilma loomulikult ükski külaline.

Kuulata, mõista, hinnata

ERR oli rostrumile esitanud kaks teost: Liisa Hirschi „Ascending … Descending“ ehk „Tõus … laskumine“ viiulile ja keelpilliorkestrile ning Galina Grigorjeva „Langeb lund“ meeskoorile. Hirschi teos valiti põhikategooria üheksa soovitatud teose hulka ehk Eurovisioni lauluvõistluse vaatajale arusaadavas keeles öelduna: Eesti – douze points. Selles paaris on kontsentreeritud kujul Eesti praeguse heliloomingu kaks mõjukat suundumust: Grigorjeva teos on kui tribuut koorikultuurile mõtestatuna idakiriku traditsiooni kaudu, Hirschi pala demonstreerib jällegi juba pikemat aega tooni andnud kõlaerksat instrumentaalmuusika stiili. Hirschi teos on üsnagi lähedal rostrumi üldisele stiilifoonile ja võib isegi öelda, et sama suundumust esindab peaaegu pool kõigist kõlanud paladest. Selles väljenduslaadis leidub midagi Xenakise, Penderecki ja Ligeti 1950. ja 1960. aastate mikrotoonidest ja kõlapilvedest, kuid ei puudu ka side Giacinto Scelsi või 1980. aastate prantsuse spektraalmuusikaga (Grisey, Murail). Selle suuna raames paistis Hirschi looming silma eriti selge kompositsioonitehnilise lähtealuse poolest. Pealkiri võtab teose dramaturgia ammendavalt kokku: esimeses pooles tõustakse mikrointervallidel libisedes, teises pooles laskutakse. Keelpillitehnikaga ei ole liialdatud, vaid kõik vajalik võrsub väga selgelt piiritletud võtetest (sul tasto, sul ponticello). Siin on kõlatundlikkus ja mõjuv protsessuaalsus ühendatud kompositsioonitehnilise kokkuhoidlikkusega. Ammutada nii palju kui võimalik nii vähesest kui mõeldav – seda kompositsioonis üldkehtivat nõu on kindlasti kergem anda kui järgida.

Grigorjeva „Langeb lund“ eristus üsnagi märgatavalt rostrumi peavoolust kui ainus saateta kooriteos ja üks vähestest „heakõlalistest“ kandidaatidest. Rostrumi soovituste nimekirja vaadates on ilmne, et seda laadi muusikal ei ole üdini uuendusmeelses, veerandtoonidest ja elektroonikast pakatavas seltskonnas erilisi šansse. Kuid ega peagi ju alati olema võidu peal väljas. Nagu delegaadid ise rõhutasid, on soovitused niikuinii suhtelised ja tinglikud. Rostrum olevat eelkõige ikkagi uue muusika üle arutlemise foorum ja konkursi formaati on vaja pigem selleks, et käia nädala lõpus välja mingidki käegakatsutavad tulemused. Kõige tähtsam on, et iga maa saaks näidata seda, mis talle omane. Tinglikult võib ERRi tänavuste esindajate hulka arvata ka Evelin Seppari, sest tema uudisteos „Su südant kannan“ esitati delegaatidele 13. mail RAMi ja Mikk Üleoja kontserdil.

Vaba mikrofoni arutelutunnis mõtiskleti rostrumi tulevikuväljavaadete ja üldisemategi esteetiliste küsimuste üle. Kas soovituslikke teoseid valides tuleks mõelda pragmaatiliselt, milline muusika on raadioeetri jaoks sobivam, või peaksid muusikavälised kriteeriumid kõrvale jääma? Mida teha näiteks eriti vaikse ja nüansirohke muusikaga, mida FM lainealal on võimatu mõjuvalt edastada? Niisamuti pakub aruteluks jätkuvalt ainest igihaljas küsimus, kuivõrd peaks kuulaja laskma end mõjutada helilooja sõnalistest avaldustest? Kas annotatsiooni ja programmilist sisuseletust tuleks võtta teose lahutamatu osana või on hindajal voli see informatsioon kõrvale jätta ning keskenduda ainult kuuldavale? Tänavuselgi rostrumil valutati nii mõneski teoses südant globaalse kliimasoojenemise, kultuurilise mitmekesisuse või massimeedia nüristava mõju üle (näiteks portugallase Igor Silva „You Should Be Blind to Watch TV“ õpetab, et meediatarbimine on äärmine rumalus). Delegaadid näisid olevat ühel meelel, et rostrum lähtub õhtumaise kunstmuusika traditsioonist, kuid toonitati sedagi, et partituuri esitamise (või üleüldse ülestähendamise) nõue on elektroonilise muusika kaasamise tõttu kaotanud kehtivuse. Seda mööndust ei tehta kindlasti kerge südamega, sest „viie noodijoone“ tingimuse äralangemise korral on keeruline põhjendada, miks ei võiks konkursile esitada igasugust suulisel traditsioonil või improvisatsioonil põhinevat muusikat. Kas näiteks džäss on nüüdismuusika? Vastus oleks pealtnäha justkui ilmne. Sellele vaatamata on keeruline nimetada kriteeriume, mis eristavad džässi kui üldjuhul esitaja initsiatiivi soosivat musitseerimisvormi paljudest sama suurt vabadust võimaldavatest n-ö rostrumikõlblikest nüüdisteostest. Või kas džässistiili jäljendav, kuid üksikasjaliselt üles tähendatud uudisteos liigitub nüüdismuusika hulka?

55 teosest ei mõjunud ükski esmakuulamisel enesestmõistetava favoriidina. Küll aga oli üsna lihtne reastada kümmekond pala, mille puhul julgen arvata, et nüüdismuusikale vähegi vastuvõtlik kuulaja ei rutta esimese viie minuti jooksul raadio nuppu keerama. Põhikategooria võitis Jan Erik Mikalseni (sünd 1979, Norra) orkestriteos „Songr“ („Laul“), mille instrumentaariumi kuuluvad muu hulgas hardingfele ja India harmoonium. Ootuspärane oli ka Sampo Haapamäki „Conception’ile“ (Soome) antud soovitus. See on võimendatud veerandtoonkitarrile, unikaalsele veerandtoonakordionile ja orkestrile kirjutatud topeltkontsert, mille kadentsis improviseerivad solistid delta blues’i võtmes. Vihjeid džässmuusikale ja Viini valsile leiab Vito Žuraj (Sloveenia) avastuslikest mänguvõtetest tulvil palas „Runaround“ brassansamblile ja instrumendigruppidele. Kõige suuremaks üllatuseks oli koguni kahe Austria esindaja Klementi ja Sanchez-Chiongi esiletõstmine, sest kummagi teos ei küündinud üldpildis eriliselt esile ja viimati nimetatu elektrooniliste efektidega ülekoormatud pala oleksin favoriitide nimekirjast pigem välistanud. Raske on sellele valikule leida muud põhjendust peale soovi mõni elektrooniline või elektroakustiline teos igal juhul pjedestaalile aidata. Niisamuti ei oleks ma sugugi imestanud, kui Prantsusmaa oleks sel korral ära märkimata jäänud, sest leidus küllalt teisi tugevaid kandidaate. Nimetan siinkohal mõned oma soovitused: Albert Schnelzeri „Tales from Suburbia“ ehk „Äärelinna lood“ (Rootsi), Willem Jethsi plokkflöödikontsert (Holland), Christian Biegai saksofonikvartett (Saksamaa) ja Ezequiel Viñao postminimalistliku pulsiga keelpillikvartett „Sirocco Dust“ ehk „Siroko tolm“ (Argentina). Anton Batagovi (Venemaa) tintinnabuli-stiili jäljendav klaveripala „Sergei Rahmaninovi kiri Arvo Pärdile“ näis algul liigse meelitamise katsena, ent loo lõpupoole võis peaaegu jääda uskuma, et neil kahel vaimuliku muusika autoril oleks tõesti paljust kõnelda.

Mõistet „nüüdismuusika ei ole kerge defineerida. On selge, et selle all ei mõelda igasugust tänapäevast heliloomingut, isegi mitte siis, kui see liigitub ühemõtteliselt õhtumaise akadeemilise helikunsti alla. Selle sõnaga kaasneb alati teatud avastuslikkuse, edasipüüdlemise konnotatsioon, võib-olla isegi soov raputada mineviku kütkeis peavoolu kontserdielu lahti talle omasest enesega rahulolust ja inertsusest. Nüüdismuusikat näib olevat kõige lihtsam seletada institutsionaalselt: selleks, et liigituda 2015. aastal nüüdismuusika hulka, peab loodu sarnanema nende helitöödega, mida on esile tõstetud rostrumi äsjases soovituste nimekirjas. Just sellised üritused nagu rostrum annavad nüüdismuusika mõistele sisu. See tähendab aga ühtlasi, et üritust koordineerival Rahvusvahelisel Muusikanõukogul (IMC) ja kõigil osalevatel rahvusringhäälingutel lasub eriline vastutus seista edaspidi veelgi tõhusamalt nüüdismuusika hea käekäigu eest.

Muusika kuulamise kontekst on viimase kümnendi jooksul interneti mõjul sedavõrd põhjalikult muutunud, et rostrum ei saa kindlasti jääda lootma ainult raadioeetri võimalustele. Miks ei võiks kõigi osalevate (või vähemalt väljasõelutud) helitööde salvestised olla kättesaadavad muusikanõukogu kodulehel, kus praegu leiab vaid eelmiste aastate tulemuste kuiva loetelu? Seda võimalust pidavat kaalutama, kuid paraku on ilmnenud mitmesugused kummalised takistused autoriõigustega ja väidetavalt ka mõne maa rahvusringhäälingu soovimatus. Oleks loogiline, et kõik osalejad annavad IMC-le teoste levitamiseks vabad käed mis tahes kanalites – miks osaleda uut muusikat tutvustaval foorumil, kui enda tutvustamist tegelikult ei soovita? Neil, kes õigusriivet kardavad, oleks ehk targem otsida muid väljundeid. Soovitatud teoseid mängitakse küll raadios, kuid muudes infokanalites on need sama hästi kui ligipääsmatud. Kui rostrum tahab kinnitada kanda laiema kuulajaskonna seas, siis oleks kaval igati hoolitseda selle eest, et väljavalitud ja soovitatud teoste nimekiri kajastaks uuemat loomingut võimalikult mitmekülgselt. Tänavusel rostrumil kõlas väga vähe muusikat, mis võiks köita publiku seda osa, kes peab lugu näiteks Steve Reichist, John Adamsist või James MacMillanist. Ometi on just nemad ühed praegusaja mängitavamad heliloojad. Rahvusvahelisel Muusikanõukogul on seega järgmistel aastatel kindlasti palju mõtlemisainet. Meile on aga kõige tähtsam teadmine, et Klassikaraadio täitis oma ülesande võõrustajana parimal viisil, nagu ühele läbi aegade edukamale osalejale kohane. Kuigi rostrum või mis tahes teine võistlus ei edasta nüüdismuusika kohta kogu tõde, on niivõrd keerulise nähtuse puhul ka kolmveerandtõde vägagi arvestatav tulemus.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht