Rootsi jazz ja eesti proge, mis võiks olla parem?

Vladislav Reinfeldt

Contus Firmus vladislav reinfeldt 2. IV oli vapustavalt hea päev (õhtu, öö) kollase ajakirjanduse fännidele. Pole ju saladus, et tollal külastas Tallinna ei keegi muu kui Paris Hilton ise. Wow, täitsa lõpp! Aga õnneks ei olnud see maailma lõpp. Sama päeva õhtul oli üks teine üritus Von Krahli baaris, kuhu eelmainitud „sensatsioonile” vaatamata kogunes publikut päris palju. Igatahes kella üheksaks õhtul oli Von Krahl puupüsti täis hea muusika austajaid, kes tulid nautima legendaarset rootsi jazzrock-duot Mats & Morgan ning eesti proge-rock’i lipulaeva, ansamblit Contus Firmus.

Viimane esineski esimeses pooles ja pani ennast kohe kuulama, esimestest nootidest viimasteni. Contus Firmuse repertuaar koosneb originaalsetest, enamjaolt instrumentaalsetest kompositsioonidest, mis peaaegu kõik pärinevad klahvpillimängija Andres Kontuse sulest. Tema stiilile on iseloomulikud eepiline haare, kalduvus pidevalt materjali arendada ja tugev läbikomponeeritus. Ehk siis kõik need jooned, mis 70ndate algul aitasid kaasa proge-rock’i diferentseerumisele.

Kontserdi flaieri peal oli kirjas: „Contus Firmus on uue põlvkonna eliitkoosseis, mille esinemine on haruldane, kuid oodatud sündmus”. Täiesti nõus. Olen ka varem käinud paaril CFi kontserdil (sealsamas Krahlis) ja vaatamata ülipikkadele pausidele nende esinemiste vahel oli iga järgmine etteaste parem kui eelmine! Ja edasi: „Rämedat rock’i-energiat sulandavad akadeemilise distsipliini jõul kõrgesti koolitatud ja kogenud eesti muusikud”. Ka selle väitega on raske mitte nõustuda. Peale Andres Kontuse, kel õpingud tromboonimängijana Eesti ja Taani muusikaakadeemias edukalt läbitud, kuuluvad bändi koosseisu veel akadeemilise muusikalise haridusega trummar Andrus Lillepea (kes on momendil eesti üks paremaid rock-trummareid), samuti „akadeemik” kontrabassi erialal Tiit Pärtna (basskitarr), Jaan Pehk (laul), Ülo Krigul (klahvpillid, kuid antud kontserdil ei osalenud) ja Raul Aan (kitarr). Paraku ei saanud seekord osaleda ka Raul, kuid bändile appi tulnud Paul Daniel sai kitarripartiiga väga hästi hakkama.

Kui CFi kallal veidi norida, siis vaid ühel põhjusel: nimelt pole ansambel minu teada siiani oma loomingut stuudios salvestanud. See on küll jama, paluks materjal stuudiosse ja plaadi peale! Sellest tuleks üks kena maiuspala proge-sõpradele üle terve maailma.

Niisiis, kui Mats ja Morgan lavale jõudsid, oli publik juba parajasti üles köetud. Täpsustuseks: seekord tulid Eestisse ainult Mats Öberg (klahvpillid, suupill, vokaal) ja Morgan Agren (löökpillid), ülejäänud M&M bänd jäi seekord tulemata, kuid mõned aastat tagasi esinesid nad „Jazzkaarel” just oma täiskoosseisuga, kus laval musitseerisid veel kitarrist (Morgani vend Jimmy Agren), bassimängija ja veel teinegi klahvimees.

Mäletan, et too kontsert meeldis mulle väga. Olin täiesti vapustatud! Kuid niipea, kui sain teada, et nüüd saabuvad Mats ja Morgan Eestisse duona, olin sisimas valmis ka pettumuseks. Õnneks ei läinud neil kahel pillimehel palju aega tõestamaks, et minu kartused olid alusetud. M&M pani nii, et lagi värises ja inglid tulid taevast maa peale (tegelikult olid need vist lähikonna kõrtside kliendid, keda valjud muusikahelid olid välja meelitanud ja pannud seisma Von Krahli lava akende taha terveks M&Mi esinemise ajaks).

Ah jaa, ilmnes ka väike probleem kohaliku akustikaga. Nimelt terve kontserdi vältel olin rõdul ja helitasakaal kaldus seal rohkem löökpillide poole (nii Morgan kui Andrus on ju mõlemad üsna kõva löögiga trummarid!). Kui nüüd võrrelda kontserdi teist poolt esimesega, siis tuleb ilmsiks, et Mats ja Morgani esituslaadis on improvisatsioonilisus märksa tähtsamal kohal. Ent ei saa väita, nagu oleksid kõik nende lood üles ehitatud improvisatsioonile, kuna pidevalt leidus temaatilisi ja kujunduslikke tugipunkte. Ja Matsi harmoonilised järgnevused – need ju kõlavad justkui paralleelsest universumist! Ei saanud kedagi jätta külmaks ka nende muusika mänglevus, sellele iseloomulik huumor ja tõeliselt ebainimlik kiirus, teravus ja täpsus, millega nad oma kava esitasid. Muide, pimeda muusiku manipulatsioonid klahvpillide taga oli omaette show. Kui Mats kompas näppudega nuppe, et muuta heli parameetreid, oli arusaadav, et mees on ikka tõesti täiesti pime. Kuid iga kord, kui ta klahve puudutas ja võlus sealt välja ebamaiseid harmooniaid ning ülitäpseid passaaže, mängides vasaku käega üsna keerulisi bassikäike ja paremaga soleerides, siis said ikka aru, et tegemist on muusikalise geeniusega, ei rohkema ega vähemaga.

Ja see Morgani-sell… Kui maailmas leidub üks trummisoolode maniakk, siis on see kindlasti tema! Kogu Morgani esitus oligi üks tohutu trummisoolo täiesti kirjeldamatus taktimõõdus. Kuid kummalisel kombel see kõik ei väsitanud, niivõrd hästi oli see põimitud üldisse muusikalisse konteksti. Isegi „inglid” akende taga plaksutasid, vilistasid ja karjusid „braavo!”, rääkimata publikust saalis.

Need kaks sõpra on ennast niivõrd teineteisega kokku mänginud, et kui ma viis aastat tagasi kuulsin esimest korda M&Mi plaati „On Air With Guests”, hakkasin pisut nende ajalugu uurima ja selgus, et kutid esinevad koos ajast, kui Mats oli kõigest 11 ja Morgan 15 aastat vana (!). Praeguseks teeb see juba üle 25 aasta lavalisi koosesinemisi. Oma loomingulise tee alguses olid nad väga inspireeritud Frank Zappa muusikast ja on isegi 1988. aastal mänginud koos maestroga. Ka praegu on teatud Zappa mõjutused alles, kuid nad on leidnud ka täiesti omanäolise sound’i.

Praeguseks on M&M lindistanud kaheksa albumit, neist kaks viimast „Thanks For Flying With Us” (minu arvates nende absoluutne tipp) ja „Heat Beats Live” (CD + DVD) USA plaadifirma Cuneiform Records tiiva all. Ka nende debüüt-CD „Trends and Other Diseases”  aastast 1995 on see firma uuesti välja lasknud (vt www.cuneiformrecords.com).

Peale Zappat on ülimalt positiivseid fraase duo kohta öelnud veel sellised legendaarsed rock-muusikud nagu trummarid Bill Bruford ja Gavin Harrison (Porcupine Tree), kitarrist Steve Vai ning multiinstrumentalist Mike Keneally.

Pärast lisalugusid, kui Blacky ehk Lea Liitmaa üritas Von Krahli fuajees kokku osta kõik Mats & Morgani olemasolevad plaadid, mõtlesin, et mis võiks olla veel parem kui „Rootsi jazz ja eesti proge”. Ehk ainult „Eesti proge ja rootsi jazz”…

 

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming