Rõõmu žüriile ja lauljatele, aga mitte linnarahvale

Kireva koorihooaja kulminatsioon oli 23. – 25. aprillini peamiselt Estonia kontserdisaalis peetud koorifestival „Tallinn 2015“.

Pärtel Toompere

Rahvamuusika kategoorias võitis festivali suurim staar, Indoneesia Airlangga ülikooli segakoor, kes rõhus etendusele, aga näitas hingestatud lauluga oma mitmekülgsust.

Rahvamuusika kategoorias võitis festivali suurim staar, Indoneesia Airlangga ülikooli segakoor, kes rõhus etendusele, aga näitas hingestatud lauluga oma mitmekülgsust.

Toomas Tuul

Laulupeojärgne koorimuusikahooaeg on olnud eriline: esimese Eesti harrastuskoorina esines Carnegie Hallis E STuudio noortekoor, tuleviku suhtes sisendas optimismi kõrgetasemeline noorte dirigentide konkurss, paljud koorid ei ole pidanud paljuks salvestada plaati või tellida uudiseteoseid heliloojailt. Esmakordselt jõudsid ERKI kammerkoori esituses (laulmas kunstiinstituudi vilistlased) publiku ette mitmed Peep Sarapiku hiljuti „välja kaevatud“ teosed, mis on Hooandja toel varsti kättesaadavad ka CD-l. Mõne kuu eest toodi esiettekandele isegi üks Cyrillus Kreegi teos. Eesti dirigentide töö Iisraeli kooridega tekitas seal nii suurt vaimustust ja lõi sidemed, mis viis sinna esinema RAMi, Ellerheina, Tallinna Kammerkoori ning peagi ka Voces Musicalese. Kuid kireva hooaja kulminatsioon oli 23. – 25. aprillini peamiselt Estonia kontserdisaalis peetud koorifestival „Tallinn 2015“.

Kõrgetasemelisel festivalil osales 11 riigist 30 koori, kes lisaks 8 kategoorias peetud konkursile andsid kontserte Tallinna kirikutes, koolimajades ja Hopneri majas. Eesti kooride esindatus eri kategooriates on kõnekas: kui lastekoore ja segakoore oli Eestist vaid üks, mujalt aga palju, siis noorte-, mees- ja naiskooride seas oli see vastupidi.

Lastekooride kategooria oli kuulamiseks üks huvitavamaid, sest väljakujunemata noorte häälte tõttu erines kooride kõla riigiti kõige rohkem. Valgevenelastel oli see väga sügav ja ooperlik, leedulastel pehme ja kammerlik, Musamari lastekooril küps ja täiskasvanulik ning soomlastel ja silmanähtavalt noorematel lätlastel armas ja lapselik. Huvitav oli ka näha, et kui muidu peegeldus lauljatelt entusiasmi ja rõõmu, siis Musamari ja Valgevene koor, nagu ka Eesti noortekoorid, nägid välja kui tõsise töö tegijad. Positiivne erand oli reaalkooli noortekoor. Aga oli ka teist äärmust, kus liigne entusiasm mõjus halvasti vokaali kvaliteedile, eriti ühe saksa noortekoori ja sloveenia üliõpilaskoori puhul. Noortekooride kategoorias oli austusväärne aga kahe Tallinna kooli, maheda aldiga inglise kolledži ja kõlavõimsa reaalkooli neidudekoori kõrge tase.

Sega-, kammer- ning mees- ja naiskooride kategoorias tuli osalejatel ette kanda ka kohustuslik laul (vastavalt Rossini „O salutaris hostia“, Stanfordi „Justorum animae“, Mendelssohni „Periti aunem“ ning Brahmsi „O bone Jesu“ ja „Adoramus te“), mis on omavahel üpriski sarnased. Kõik need on pigem aeglased ja voolavad, nooditekstilt mitte väga rasked, nõuavad head sidusust ja intonatsiooni ning sisaldavad polüfoonilist lõiku. Kõigis on ka väga ebamugavaid kohti: registritevahelisi hüppeid, alteratsioone, pehme atakiga sisse­astumisi ning kõrgeid noote, ulatuselt on eriti ebamugav Rossini loo sopranipartii. Stanfordi loos tuli aga kooridel hakkama saada ansamblikonfliktiga, kui niigi väike kammerkooride tenorirühm jaguneb, aga bassid ja aldid mitte. Parimad suutsid raskused ületada, kuid ideaalset „O bone Jesu’t“ ma tol päeval ei kuulnudki. Mees- ja naiskooride seas oli parim kõlaühtne ja särava tenoriga Estonia noormeestekoor, segakooridest hea fraseerimisega Huik! ning kammerkooridest hiljem grand prix’ võitnud ruumika, seejuures sumeda kõlaga Adolf Fredriki kiriku noortekoor.

Osaleva koori üks kriitilisemaid otsuseid on kavavalik, millega võidakse konkurss rikkuda juba kuid enne selle toimumist. Näiteks olid 65 liikmega Neuer Kammerchor Heidenheim’i (huvitav nimetus nii suurele koorile) kõikides lugudes pikad meeskoorilõigud, kuigi nende mehed olid konkursi nõrgimad. Tagasihoidlik soome naiskoor Gallerie suutis ladina-ameerika tantsurütmidega oma vokaalseid puudujääke hästi varjata, kuid seda reetlikum oli kohustuslik Brahmsi lugu.

Vaatemänguliseks kujunes päeva viimane, rahvamuusika kategooria, kus Indoneesia, Austria, Norra, Läti, Soome ja Eesti kooride esituses kõlas lisaks oma rahvamuusikale veel vepsa, rootsi, aafrika, ukraina, vene, jaapani ja mehhiko viise, tihti koos liikumisega. Kahjuks said pika päeva lõpus festivali ühest kulminatsioonist osa niigi väikse publiku riismed. Hõre kuulajaskond oli neil päevil läbiv mure, sest ka kontserte kuulasid peamiselt esinemisjärjekorra ootajad, ehkki kontserte oli võrreldes 2013. aasta festivaliga niigi vähem. Siin oleks tavaliste festivalikontsertide kõrvale sobinud üks folgikontsert koos läbimõeldud vaatemängulise koreograafia, heade seadete ja uhkete kostüümidega, unustamata muidugi kvaliteetset laulu. Muuseas, samaaegselt folgikonkursi viimaste minutitega algas Tallinna rae­kojas end „tantsivaks kooriks“ nimetanud Colorado lastekoori kontsert. Kuigi sealsete laulude seaded lahkusid harva ühehäälsuse piiridest ja tants oli pigem primitiivne ja lähtus emotsioonist, kinkis meeldivalt rohke publik hästi laulnud ameeriklastele ovatsioonid, mida konkursi esimestel päevadel kuulda ei saanud. Tõelise festivali melu tõi aga alles grand prix’ voor.

Rahvamuusika kategoorias oli paremusjärjestust luua kõige keerulisem – kas eelistada vaatemängulist etendust või võimekat laulu? Seejuures pakkusid mõne koori puhul suurima elamuse hoopis põnevad rahvalauluseaded. Võitis festivali suurim staar, Indoneesia Airlangga ülikooli segakoor, kes rõhus nii selles kategoorias nagu ka avakontserdil etendusele, aga näitas hingestatud lauluga oma mitmekülgsust segakooride ja vanamuusika kategoorias ning grand prix’ voorus. Tegelikult sai rahvamuusikakooridest kõrgeima punktisumma hoopis hea, mahuka kõlaga kammerkoor Ventspils, aga see diskvalifitseeriti, sest koor ei ilmunud grand prix’ vooru.

Nüüdismuusika kategoorias oli huvitav jälgida eelkõige kava valikut. Kuigi viimase 35 aasta jooksul on kooridele kirjutatud igasugust muusikat, lauldi ikka suhteliselt konservatiivseid teoseid, mis kaunistatud peamiselt suurte sekundite või suhteliselt heakõlaliste klastritega. Sellele, mida tihti nimetatakse müramuusikaks, lähenesid harva vaid Soome Kampin Laulu ja Austria Hard-Chor. TTÜ naiskoor eristus aga Siim Aimla koomiliste ja džässilike lugudega, sekka Andres Lemba „Gloria“ esiettekanne. Andres Lemba kasvavat populaarsust sai täheldada ka teiste kooride kavas. Teised palju esitatud heliloojad olid oodatult Uusberg ja Tormis, näidates selgelt, millist muusikat koorid laulda tahavad. Selles kategoorias võitis EMTA III kursuse tudengi Ingrid Roose juhatatud neidudekoor Kammerhääled, mille eripära oli väga läbipaistev, õhuline ja pehme kõla, mistõttu see vääris oma nime rohkem kui ükski teine koor. Esimest ja viiendat kohta lahutas muuhulgas vähem kui viis punkti ning koguni kaheksa koori said kõrgema punktisumma kui 80. Seejuures jäi mitme koori maksimum saavutamata hommikuse esinemisaja tõttu – konkurss algas 9.30.

Festival näitas, kui palju on meil suurepärase tasemega harrastuskoore, vaatamata sellele, et koori elus­püsimiseks on vaja palju pühendunud lauljaid ning enamjaolt, kuigi mitte alati, raha proovi- ja esinemisruumide, hääleseadjate, autoritasude ja dirigentide jaoks. Ootusedki on suured, kui Eestis on 41 619 lauljat ja 866 dirigenti – neid arve rõhutab festivali kavaraamatus Tallinna linnapea.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

TeaterMuusikaKino
Keel ja kirjandus
LR
Täheke
Õpetajate leht
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Vikerkaar