Rõõm värskest lähenemisest

Farištamo Leis

Euroopa elukestva õppe Erasmuse alaprogrammi rahvusvaheline suvekursus „Innovative Approaches to Music Education and Cultural Management” („Uuenduslik  lähenemine muusikaharidusele ja kultuurimänedžmendile”) 19. – 29. VIII EMTAs  Samalaadne rahvusvaheline üritus korraldati meie muusikaakadeemias esimest korda juba 2005. aastal pealkirja all „Ületades piire” („Crossing Boarders”). Tollal oli see kolmel järjestikusel aastal rahastatud Euroopa Liidu Erasmuse haridusprogrammist 69 protsendi ulatuses ja üldse üks väheseid Euroopa komisjoni toetuse pälvinud muusikaprojekte. Nagu siis, oli nüüdki ürituse idee piire ületada nii geograafilises kui ka muusikaliste stiilide tähenduses.  Näiteks tänapäeva kammermuusika, mida klassikalised muusikud muusikaakadeemias tihti ei mängi, või vabaimprovisatsioon, kus pole ees nooti ega esitata muidki piiranguid. Eelmainitu õnnestunud ühendamise tõttu on need kursused leidnud laialdast vastukaja rahvusvahelistes muusikaringkondades. 

Osavõtjaid on olnud nii jazzi kui ka klassikaliselt suunalt, igal aastal 50–70 üliõpilast, ja õppejõud Läänemere regiooni muusikakõrgkoolidest (ABAM – Association of Baltic Academies of Music). Tänavu oli neid, kes on siin käinud juba viis aastat, näiteks kammeransambli  professor Jānis Maleckis Lätist, aga ka neid, kes polnud varem sellel kursusel õpetanud, nagu kammeransambliprofessor Arne Balk-Møller Taanist. Islandi laulupedagoog Marta Hrafnsdóttir on samuti varemgi EM TAs oma teadmisi jaganud ja on tagasi juba sel kuul EM TA sügisfestivalil. Lisaks neile tegid tunde veel paljud inspireerivad ja suurepärased muusikud. Harjutati kaasaegset kammermuusikat, improvisatsiooni ja jazzi. Viis aastat tagasi mängiti ka  n-ö puhast klassikat ning jazzi ja klassika suund hoiti väga eraldi, kuid aastatega on formaat teisenenud, „puhas” klassika välja jäänud ning tekkinud jazzi- ja klassikatudengite vaheline sild.       

Osalevad välistudengid on igal aastal vahetunud, vaid mõnel üliõpilasel siitsamast EM TAst on olnud võimalus kursusest ikka ja jälle osa võtta, mille üle võib siiralt rõõmustada, sest iga kord on kaasa toonud palju uusi õppejõude ja värsket repertuaari. Kursuse iga professor saadab oma repertuaari mitu kuud ette, et üliõpilased saaksid harjutada ja valmistuda, mistõttu on kursused igal aastal väga omanäolised ja põnevad. Nii õpilased kui professorid tutvuvad repertuaariga, millega muidu võib-olla kunagi kokku ei puutuks. Ka on siin sõlmitud kontaktid andnud noortele vahetusaasta ideid ja näidanud meiegi akadeemiat positiivses valguses. Professoritelegi tähendab see kontakte, ideid ja koostöövõimalusi,  mis rikastavad edaspidi nii meie muusikaharidust kui -kultuuri.       

Osalejad ise jäid kogu kursusega väga rahule ja jagasid hea meelega sel teemal omi mõtteid. Näiteks Poola kammermuusika professor Marcin Tomczak tõstis esile kursuse tohutut intensiivsust ning õpilaste-õppejõudude kogemustevahetust. Samuti rõhutas ta lühikese aja jooksul saavutatu mahtu ja mitmekesisust: erinevad ansamblitunnid ja -proovid, improvisatsioon, mis klassikaõppureile sageli esmakogemus, ning teisel nädalal  lisandunud improvisatsiooniorkestri tegevus. Tomczaki töömeetodki oli teistsugune kui näiteks Taani õppejõul Balk-Mølleril. Viimase seisukohalt käis kõik veidi rutates, sest ta armastab oma tundides palju nokitseda ja tervikuni oleks teistsugustel asjaoludel jõutud ehk veidi hiljem. Poola löökpilliprofessor Stanisław Skoczyński, kellelt Eesti löökpillimängijatel on aastaid olnud õnn tunde saada, tundis heameelt just selle üle, et meie löökpillimängijad  on selle ajaga väga palju arenenud, ja rääkis plaanist kutsuda nad Varssavisse oma õpilastega musitseerima. Veel toonitas ta, kui oluline on tutvustada muusikutele laiemalt improvisatsiooni, millest huvitunute hulk tänu sellele loodetavasti kasvab, ja nimetas kiitvalt jazzi ja klassika suunal õppijate kasvavat süvenemist teineteise tegemistesse.     

Kursuslased nautisid teiste koolide ja  maade kaasmuusikuid, kellega sai nii koos musitseerida kui ka niisama muusikast vestelda ja linna peal käia. Loomulikult on muusikule präänikuks esinemisvõimalus, mida sel korral tõepoolest jagus. Eriti hästi läks jazzmuusikutel, kelle kontserdid ja jam-sessioonid toimusid peale EM TA saali ka NO99 keldrisaalis, Ku-Ku klubis ja Kloostri Aidas. Loodetavasti saavad edaspidi ka klassikalise suuna esindajad linna peale oma muusikaga möllama. Silma  hakkas ka kahe osakonna erinev töökorraldus: jazzmuusikutel olid tundideks ansambliproovid, mis kestsid neli tundi klassikute ühe tunniga võrreldes. Koosseisu vahetasid nad korra kahe nädala jooksul, samas kui klassikud mängisid iga loo erineva koosseisuga. Kogu suurepärasele meeleolule ja töömiljööle vastukaaluks arvasid mõned jazzimängijad, et ehk saanuks veidi lühemate proovide, tihedama ansamblivahetamise ja vähema kontsertidele  keskendumisega veelgi nauditavama tulemuse. Viimase all peeti ilmselt silmas seda, et harjutamine sõltub sellest, kas sihiks on õhtune kontsert või uute võimaluste otsimine ja koosmusitseerimise rõõm. 

Koolituse kavas leidus eelmiste aastatega võrreldes vägagi asjalik lisandus, mänedžmendi seminar „Arts Manager and the Musician”, mille viis läbi EM TA magistriprogrammi kultuurikorralduse õppejõud Gesa Birnkrauti, kellel on konsultatsioonifirma Hamburgis. Seminar toimus väga avatud ja eri  arvamustele altis õhkkonnas. Selle eesmärk oli panna tudengid mõtlema rollidele, mida täidavad muusik ja mänedžer, suhtestama end mõlemaga ja mõtisklema, kuidas tulla toime, kui neid rolle peab täitma üks isik. Seminari ülesehituses vaheldus rühmatöö aruteludega, kus eri rahvusest tudengid väiksemates gruppides arutasid muusikute ja mänedžeride tunnusjooni, erinevusi, väliseid tegureid, millega nad oma töös kokku puutuvad, kunstiteose ja  turu suhet jms.     

Nagu seminaril tuli ka ansamblites üldiselt  ilmsiks tõsiasi, et niipalju kui on inimesi, on ka arusaamu. Teiste seisukohta tasub kuulata, mõista ja võimalikuks pidada, sest sealtkaudu tuleb värvikirevus kammermuusikasse ning muusikaellu üleüldse. Näiteks rõhutas heategevuslik lõppkontsert „Lõpetamata”, mis valmistati ette koostöös EMTA lavakunstikooliga, EMTA uue saali vajalikkust, toetades ideed leida ja katsetada uusi kontserdiformaate ning jõuda ehk paremini ka kuulajani. Ikka ja  jälle käis läbi pilt muusikute innovaatilisusest eriti rahvusvahelises keskkonnas. Nautigem siis seda ja kohtumiseni järgmisel aastal uute mõtete, muusikute ja teostega.