Romantilised triod suurel laval

Niina Murdvee

„Eliitkontsert”: Anna-Liisa Bezrodny, Henry-David Varema, Ralf Taal 14. II Estonia kontserdisaalis.  Veebruari keskel esinesid kahel järjestikku õhtul Estonia kontserdisaalis eesti triod. 14. veebruaril oli laval koosseis Anna-Liisa Bezrodny, Henry-David Varema ja Ralf Taal ning järgmisel  päeval Kaija Lukas, Indrek Leivategija ja Maksim Štšura (viimased esitasid triona küll ühe teose). Kuna „Noorte talentide” kontserti on Sirbis juba kajastati, kontsentreerun „Eliitkontserdile”. Anna-Liisa Bezrodny ja Henry  David Varema on suure rahvusvahelise haarde  ja kogemusega muusikud, kes on esinenud maailma nimekamates saalides koostöös tuntud pillimängijate ja dirigentidega. Ralf Taal on seevastu rohkem tuntud just kodupublikule nii solisti (on esinenud kõigi eesti orkestritega) kui ansamblistina paljude vokaal- ja instrumentaalsolistidega. 

Kava oli huvitav. Felix Mendelssohn-Bartholdy trio nr 1 op. 49 (1839) ja Robert Schumanni trio nr 1 op. 69 (1847) on loodud vaid kaheksa-aastase vahega. Lahkamata teoseid täpsemalt, toon siinkohal välja ansambli seisukohast ühised jooned: mõlemad on küllaltki klaverikesksed ja virtuoossed, kasutatud on kõiki suure pilli väljendusvõimalusi; mõlemad esitavad keelpillidele suure väljakutse mängida sellise läbimineva tooniga ja strihhivalikuga, et esitatav sõnum tõuseks  vajalikul määral esile. Sel õhtul esines kolm kõrgklassi muusikut, nii et pillivaldamise taha ei jäänud midagi. Karakterid olid kujundatud selgelt ja küllaltki väljapeetult. Varema romantismi tasakaalustas Taali asjalikum lähenemine teoste sisule, Bezrodny kaunis fraasi- ja kõlakujundus aitas vormida esituse tervikuks.       

Võimalus mängida kammermuusikat suures saalis on meie muusikutele, eriti noorematele, eriline kogemus. Suur saal ja lava kohustavad esinejaid saali „täis mängima”. Ja see on ikka hoopis teistsugune tunne. Heli kaugelesaatmise  oskus muutub vaata et primaarseks. Keelpillide puhul väheneb kareda kõla alguse pärast muretsemine (midagi hajutab akustika), seeläbi võimendub üksnes väljendus, aga samas peab võimendama artikulatsiooni. Ka kontsertklaveri kõlavärvid pääsevad suures saalis hoopis võimsamalt esile, kuid sellega kaasnevad kohe ohud. Kohalt, kus mina kuulasin, tundus kõlaline balanss kohati nii-öelda piiri peal. Just suur lava kutsub keelpille mängima ja eksperimenteerima  ka piano nüanssidega, et laiendada dünaamilist diapasooni (forte võimalused on ju keelpillidel märksa väiksemad kui klaveril). Kui aga samal hetkel on klaveripartiis dubleerivas registris tihe faktuur, lööb põlema kollane tuli. Ohutuli siiski päriselt ei süttinud ja mõlema romantiku teose esitus oli tõeliselt nauditav. Kahe suure trio vahele mahtus tasakaalustavalt ja stiilselt Joaquin Turina „Circulo” op. 91 (1936). Programmilise tagapõhjaga teoses  kujutatakse kolmeosalises tsüklis päeva faase osadega „Koiduaeg”, „Keskpäev” ja „Videvik”. Sevillast pärit Turina on meil vähem tuntud kui teised kavas olnud autorid, ent tema teos võlus mind omapärase helikeele ja rikkaliku kõlavärvigammaga. Tahtmata kedagi alahinnata, pean nentima, et eriti tegi mulle rõõmu Anna-Liisa Bezrodny, kelle mäng on viimasel ajal hüppeliselt arenenud isikupära ja huvitavuse suunas. Ja selle teose puhul ei saanud kogu ansambli koostöös  juttugi olla balansiohtudest. Esitus oli köitev.