Romantiline klaver ei tunne ajapiire

Kaheksa kangelasteo temperatuurile soovinuks juurde mõnd soojakraadi, rohkem loomingulist intensiivsust, energiat ja tuld.

LEELO KÕLAR

Sari „Romantiline klaver“ hooajal 2015/2016 Estonia kontserdisaalis: kunstiline nõustaja Sten Lassmann, esinesid Kai Ratassepp, Irina Zahharenkova, Mariam Batsašvili, Sten Heinoja, Marko Martin, Ralf Taal, Mihkel Poll ja Sten Lassmann, kontserdieelse loengu pidasid Toomas Siitan, Mart Kalm, Viivi Luik, Sirje Helme, Rein Veidemann, Lauri Vahtre ja Toomas Paul.

Eesti Kontserdi Estonia kontserdisaalis homme lõppevat hooaega läbis septembrist maikuuni sari „Romantiline klaver“, mille kohta sarja kunstiline nõustaja Sten Lassmann on ütelnud: „See on laiendatud tähendusväljaga sari võtmesõnaga „romantiline“, mis iseloomustab üht olulist osa euroopalikust või läänelikust kultuurist. Sari on kujundatud nii, et romantismi teemal võtavad sõna filosoofilisest või ühiskondlikust aspektist muusika-, kunsti-, kirjandus-, majandusteadlane, ajaloolane, luuletaja või teoloog.“

Idee

Me teame, et romantism hakkas kujunema XVIII sajandi lõpul, arenes XIX sajandil ega ole oma mõjuvõimu kaotanud tänapäevalgi. Romantiline – see on midagi igatsuslikku, salapärast, tundelist, illusoorset, unistavat, aga selles on ka kangelaslikkust, tormilist, müstilist, sünget ja fantaasiarikast, vastandudes klassitsismi põhimõtete realistlikule raamishoitusele ja mõistuspärasusele. Kes on sel juhul romantik? Järelikult on see romantismi jälgija, romantiliselt häälestatud inimene, unistustesse kalduv isik. Siirdudes nüüd otse muusikamaailma, on mul hea välja tuua Georg Friedrich Haasi mõte: „Muusika on võimeline formuleerima inimeste emotsioone ja hingeseisundeid nii, et teised inimesed saavad neid vastu võtta enda omana“. Kas see pole kaunis saladus?

Mida kujutab enesest siis romantiline klaver?

Kas see on heliteos, mille on klaverile kirjutatud romantikust helilooja? Tõepoolest, romantikute ringi kuulub suurem ja tegelikult ka parem osa seni loodud klaverimuusikast, kui me räägime suurkujudest nagu Mendelsohn-Bartholdy, Schumann, Liszt, Chopin, Brahms ja Rahmaninov.

Või on see esitaja poolt romantilises vaimus ette kantud heliteos? Muidugi, sest see sündis ajal, mil hakkasid kujunema üksikesineja kontserdid, iseolemise ja üksinda tegutsemise eelised grupikoosseisude ees, oma tõe nägemise eelised. Kuni meie ajani ei ole vaibunud Ferenc Liszti tormiliste, sensatsiooniliste, romantiliste klaveriõhtute kaja, mis on põlistanud uue etapi klaveril esinemiste ajaloos.

Kas see on ehk hoopis suvaline klaveriteos, mis loob kuulajas romantilise meeleolu tema enese eelhäälestuse, tema romantilise kujutluse kaudu? Illusioonid võivad matta reaalsuse. See siis tähendab, et kõik sünnib ikkagi meie oma peas!

Ehk võib iga klaveril esitatud heliteos kõlada paratamatult romantiliselt, kuna klaver ise on juba romantilise kõlaga pill? Klaveri kui instrumendi võimalused on tohutult avardunud, eelkõige selles, mis puudutab kõlajõudu, mastaapsust, nüansseerimise valikuid ja pedalisatsiooni. Esile on kerkinud suure sisemise energia ja virtuoosliku instrumendivaldamise vajadus. Klaver oma võimalustega on pääsenud väljendama muusikat, mis kõnetab kuulajat romantiliselt. Selle kohta on Krystian Zimermani ütlus: „Kõla on kompleks arusaamisest ja soovist, mida öelda. Mõeldagu, millise arengu on sajandite vältel läbi teinud klaver. Mida see tähendab? Aga seda, et me ei saa enam mängida teoseid nii, nagu neid lõid Bach, Mozart ja Beethoven. Tänapäeval on kõik teisiti.“

Kõigest eelöeldust ilmneb, et „romantiline klaver“ on ääretult lai mõiste, mis hõlmab muusika autoreid, esitajaid, kuulajaid ja instrumente, kõiki kokku. Ja tundub, et romantiline klaver ei tunne ajapiire! Kuid siin on ka omad ohtlikud karid. Nii loomingus kui ka ettekandmisel on võimalik üle piiri minna, hasarti sattuda, üle romantiseerida, labaseks muutuda, aga ka lati alt vargsi läbi pugeda, kui ei küüni hästi teose sügavama mõtteni ja ollakse teksti vangis, tegutsemisega ametis kinni. Romantilisest ilust ja ülendavast meeleolust jääb sel juhul vähe järele.

Üks klaveriõhtu ära mängida on pianistile tegelikult suur kangelastegu, niikaua kuni sellest pole saanud ühe muusiku elu regulaarne osa. Vastutada kogu õnnestumise eest ihuüksinda! Ühelgi teisel solistil pole midagi niisugust vastu panna. (NB! Mängida peast paljuhäälelist partituuri.) Põnev, sisutihe ja riskantne elukutse! See võrdub mingil määral näitleja õhtut täitva monoetendusega. Õnnestumises mängib muu hulgas olulist osa esinemispraktika kvantiteet, tugev närvikava ja kava valik. On üks asi võtta enesearendamiseks töösse rasked ülesanded, aga hoopis teine asi, kas nendega võib publiku ette tulla.

Teostus

Nüüd on õige aeg rääkida sellest, mis siis välja tuli. Kuidas esinejad õigustasid oma esinemist romantilise klaveri deviisi all? Kui hästi olid koostatud kavad? Kuidas tundus esinemine mõjuvat kuulajaskonnale?

Sarjas andsid täispika kontserdi pianistid Kai Ratassepp, Irina Zahharenkova, Mariam Batsašvili, Sten Heinoja, Marko Martin, Ralf Taal, Mihkel Poll ja Sten Lassmann.

Pianistide eelisautoriteks olid Schumann, Chopin ja Liszt, neile järgnesid Schubert, Brahms ja Beethoven. Kuigi võiks arvata, et Beethoven ei kuulu romantikute kategooriasse, kõneleb tema muusika teist keelt. Sten Heinoja klaveriõhtul kõlanud Beethoveni sonaadid cis-moll op. 27/2 ja d-moll op. 31/2 olidki kantud romantilisest hingusest, kus eriti hästi mõjule pääsesid cis-moll sonaadi III ja d-moll sonaadi I osa. Ja kas on võimalik mängida romantiliseks XVIII sajandi helimeistrite C. Ph. E. Bachi või Antonio Soleri teoseid? Jah, on küll, nagu seda demonstreeris meile Irina Zahharenkova oma imepäraste improvisatsiooniliste kaunistustega ja Soleri tolle aja kohta omapärastes modulatsioonides (sic!) laveerides, kõlades oskuslikult ja isikupäraselt, kujundades kauni romantilise arengu, rikkumata ajastule omaseid reegleid. Kui hästi see tal õnnestub!

Schumann oli esindatud kõnesolevas sarjas kolme kaaluka suurvormiga – „Fantaasia“ C-duur op. 17, I sonaat fis-moll op. 11 ja „Karneval“ op. 9 –, lisaks tsükliga „Metsastseenid“ op. 82. „Fantaasias“ avaldus kogu spontaansus ja kirglikkus, mis Zahharenkova käte all realiseerus eriti kujukalt esimeses osas ja suubus armastuse sügavatesse keerdkäikudesse teose kolmandas osas. Küsitav, kas teise osa peateema lahendus niisugusel väheotsustaval kujul kattub autori mõttega. On teada, et see armastusest õhkav teos, mis on loodud mõeldes oma ihaldatud Clarale, on pühendatud hoopis Lisztile. (Clara saab oma pühenduse hoopis hiljem ja nimelt Brahmsi II sonaadiga fis-moll op. 2, mis tuli sama kontserdi teises pooles ettekandmisele, olles täidetud sisemisest energiast ja mastaapsest haardest.)

Mihkel Poll näitas oma head võimet alustada kava sel viisil, et tema muusikaline eneseväljendus kohe kaasakiskuva huvi tekitas, samal ajal kui nii mõnelgi esinejal kulus oma kavva sisseelamiseks liigpalju kallist aega. Mõtteselgus ja sihipärasus on Polli mängu alati iseloomustanud, nagu ka kõrge pianistlik kultuur, nii ka seekord. Soovimata Schumanni sonaadi esimese osa Introduzione. Un poco adagio – Allegro vivace kõrvalteemat tundelisemaks teha, ootasin seal „magusamat“ käsitlust, kuna selle ümbrus on ju niigi karm. Poll üleromantiseerimist ei poolda, seega on tulemus mehine, sirgjooneline, selgete kontuuridega. Väga kaunikõlalisele Aria’le järgnes teostuses aktiivselt ja jonnakalt Scherzo e Intermezzo. Allegrissimo. Keerulise vormiga Finale. Allegro un poco maestoso oma korduvate kõrvalekaldumistega pealiinist püsis tunglevuse ja suurte tõusudega hästi kompaktsena ja veenis sellisena väga meeldejäävalt.

„Karneval“ Kai Ratassepalt kõnetas intensiivsusega. Kui mõne üksikosa puhul võiski jääda mõni küsimus kripeldama, oli kujunenud tervikpilt oma loomulikkuses ere ja avaldas mõju nii kõlalises kui ka pianistlikus mõttes, moodustades tema kavas kulminatsiooni.

Siirdudes nüüd Chopini esituste juurde, tuleb esile tuua kaks suurt tsüklit: 12 etüüdi op. 25 ja 24 prelüüdi op. 28. Kuulsime veel „Barkarooli“ Fis-duur op. 60 ja suurt poloneesi „Andante spianato et Grande polonaise brillante“ Es-duur op. 22.

Pollilt kostis väga meelekindel viis prelüüde eksponeerida: iga prelüüd oli nagu omaette isiksus. Neid järjest kuulates tekkis põnev pinge ja suurteoslik tervik, mis tegelikult ei ole antud kontekstis üldsegi obligatoorne. Poll lubas nautida oma mõttetarkust, kuidas seostada detaile. Norida ju võiks ka: kuidas välja võluda seda chopiniliku läbipaistva klaverikõla tunnetuslikku puudutust? Aga mis ikka nuriseda, kui niigi oli esituses sündinud nii palju uut kvaliteeti.

Ralf Taal oli võtnud enesele vastutusrikka ülesande. Mängida ühe hingetõmbega terve oopus 25 on ettevõtmine, mis väärib aukartust. Taalil on hea pianism, peen faktuurikäsitlus, soliidne, siiras ja delikaatne eneseavaldus. Muidu nii positiivsed iseloomujooned nagu delikaatsus ja diskreetsus ei tule interpreedile alati kasuks, ettevaatlikkus tempodes ja dünaamikas võib kallutada liigsele objektiivsusele. Antud juhul suurepärase korrektsuse ja enesekontrolliga esitatud tsükkel kippus väljenduse poolest jääma sirgjooneliseks. Iga etüüd võiks ju oma tehniliselt keeruka ülesande kõrval olla ka väike poeetiline üksus, kujundirikas miniatuur. Aga et on tegemist pianisti kaaslasega kogu eluks, on siit hea edasi minna ja ees on perspektiivi. Poloneesis oli rohkesti hoogu sees. Uhke karakter ja head seosed osade vahel andsid värviküllase tulemuse, selle kontserdi eredaima. Raveli hirmraske „Öine Gaspard“ nõuab kogu pianistliku arsenali kontsentratsiooni. „Ondine“ oli küll salapäraselt ahvatlev, kuid Taal on liiga džentelmen, et „Scarbo“ riukalikku salakavalust, pahelisust ja kurjust kogu selle õuduses välja mängida. Küll aga saime rahva nõutud lisapalades tegelikult kuulda, kuidas avatud hing võib musitseerida, kui ta tunneb end vabana.

Chopinist juttu jätkates: „Barkarool“ hõljus Kai Ratassepa esituses lainetel, luues silme ette mitte niivõrd pildi paadis kiikuvast armastajapaarist kuivõrd kujundliku seisundi sellest tundest kuni kirgliku spontaanse kulminatsioonini. See oli muljetavaldav.

Schubertil ei läinud selles sarjas eriti hästi. Suur A-duur sonaat D.959 ootab Sten Heinoja jaoks veel oma õiget aega. Varjatud tagamaad ja teost läbiv laulvus jäid saladuseks. Seni kuulsime rõõmust särtsakat Scherzo’t ja paljutõotavat keskmist osa Andantino’st. Neli eksprompti op. 90 Marko Martinilt olid mängitud korralikult, isegi liiga asjalikult ja kõla mõjus veidi monotoonselt. Liszti mängimiseks olid tema meeled rohkem avatud.

Ongi aeg siis Lisztist rääkida. Marko Martini kavas oli tema kaks suurvormi: II ballaad h-moll S 171 ja Sonaat h-moll S 178. Mariam Batsašvililt kava koosnes tervenisti ainult Liszti muusikast, sisaldades väikevorme, transkriptsioone ja seadeid. Sten Lassmann seevastu tõi Lisztilt kuulajani valiku kontsertetüüde.

Martini eredaimaks ja isikupärasemaks väljundiks selles kavas oli „Ballaad“. Kuigi selline instrumentaalne muusikavorm on eeskujuks võetud Chopinilt, on see Lisztil oma olemuselt hoopis midagi muud. Prevaleerivad dünaamilised kontrastid, konfliktid ja tragöödiad. Martinile näib rohkem istuvat heroilisem pool, mis kõlas suurepäraselt, vastandumata helgemale, kus võinuks kaaluda rohkem piano-variante. Liszti sonaat on muidugi elutöö ja praegu ollakse alles teel. Pianistlikud ressursid on ju olemas. Sonaadi dramaatilised ja pingelised sündmused, kogu see pikk arenev lugu oli markeeritud, aimus oma kontseptsioon, kuid selle mõju jäi episoodiliseks. Suurtes kulminatsioonides asendasid aktiivsus ja kõlajõud sisemise pinge arengu­jooned. Siin on veel tasandeid läbi kuulata, et see teos saaks vaimule ja hingele pakkuda kõiki selle väärtusi. See on huvitav ja tänuväärne ülesanne.

Mariam Batsašvili kui rahvusvahelise Liszti konkursi noor laureaat pakkus meile terve kireva ja mitmekesise rea Liszti teosteid. Tema kava mõjus hästi puhtalt, pianistlikus mõttes väga oskuslikult, muusikalisest võimekusest küllastatult ja kõlaliselt erilise peenekoelisusega. Kõige rohkem pääses tema esituses mõjule „Loreley“, mis oli nüansi­rikkuses selle kava parim. Siin tekkis eriline külgetõmbejõud vee õhulisest sillerdusest ja voolamisest. Mõjus sujuvus, sügavus ja painduvus üleminekutes. Väga hea haare ja mastaapsus arenes transkriptsioonis Händeli laulumängule „Almira“ ja fantaasias Mozarti „Figaro pulma“ ja „Don Giovanni“ teemadele S.697, kus tehniline tulevärk, trikid ja osavad topeltvõtted kiirgasid kõik täies hiilguses. Hämmastust tekitas tsükli „Poeetilised ja religioossed harmooniad“ III osa, mille palju­tähenduslikud mõtisklused jäid pealiskaudseks. Pianist ei tundnud vajadust anda mõttesügavusele aega idanemiseks. Ka ilutsemine sai küllaltki liikuva tempo tõttu päris ruttu otsa, tabamata selle teose üllust. Temperamentselt esitatud „Ungari rapsoodia nr 2“ S.244/2 ei pakkunud midagi kaasakiskuvat, küll aga „Tarantella“ sarjast „Veneetsia ja Napoli“ S.162, kus oli ägedat kiirust, aplombi, virtuoosust, sillerdavaid passaaže, kõrget kõlakultuuri ja kaunist kantileeni.

Vene muusika on romantikast küll rikas, kuid selles sarjas kõlas vaid Medtneri „Sonaat-meenutus“ e-moll op. 38 ja Rahmaninovi II sonaat b-moll op. 36 – mõlemad Sten Lassmannilt, kes lõpetas sellega ka sarja „Romantiline klaver“.

Et meie pianism on heal järjel, võime olla rahul, kuivõrd esines väärikalt rida omanäolisi muusikuid. Esinemiste temperatuurile soovinuks juurde mõningaid soojakraade, rohkem loomingulist intensiivsust, energiat ja tuld. Kuuldud pianistidele lisaks ootab veel teine pikk rida võimekaid esinejaid järgmiseks sarjaks, mis võiks olla kas või „Ekstaatiline klaver“.

Marko Martin

Marko Martin

Ralf Taal

Ralf Taal

Mihkel Poll

Mihkel Poll

Sten Lassmann

Sten Lassmann

8 × Eesti Kontsert / Pressifoto

Kai Ratassepp

Kai Ratassepp

Irina Zahharenkova

Irina Zahharenkova

Mariam Batsašvili

Mariam Batsašvili

Sten Heinoja

Sten Heinoja

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

TeaterMuusikaKino
Keel ja kirjandus
LR
Täheke
Õpetajate leht
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Vikerkaar