Rohkem Räätsa!

Jaan Rääts pole läbinisti urbanist ja veel vähem on ta futurist. Mingil määral on ta aga kindlasti folklorist.

AARE TOOL

Jaan Rääts 85“: Tallinna Muusikakeskkooli SO, dirigent Jaan Ots, solistid Arko Narits, Eunyoung Gil, Auli Lonks ja Johan Randvere 18. oktoobril Estonia kontserdisaalis.

Rohkem Räätsa! Rohkem kobarakorde ja kordusmärke, helifragmentide kubismi, prelüüde ja marginaale, sirkliga joonestatud tämbreid ja üürgavaid toone, tokaatasid ja oode esimesele kosmonaudile! Rohkem energiaküllaste helide särisevat elurõõmu, mille elektrivalguses noorus saaks koonduda, et laulda ülemlaulu tormlevale-tunglevale modernsusele!

Rohkem Räätsa! Ta kõneleb meile omast vahetut ja löövat, selgete piirjoonte ja jõuliste žestidega keelt. Kuidas ka ei meelitaks moevoolud oma tihkete kõlavärvide, püdela vormi ja sügavmõttelise absoluudiotsinguga – sellest saab pikapeale villand. Vaja on muusikat, mis hajutab kõlahägu, koondab tähelepanu, sisendab aktiivsust ja tegevusjanu.

Rohkem Räätsa! Rohkem kuuekümnendate uusbarokki, seitsmekümnendate metsistunud rütme ja kaheksakümnendate hüpnotiseerivat ürgüminat, mis uuristab mõttemustreid sama järjekindlalt nagu veepiisk paekivi. Rohkem urbanistlikke helisid, milles pulbitseb liikumise aegumatu vägi! Meie, Arko Narits, Eunyoung Gil, Auli Lonks, Johan Randvere ja Jaan Ots koos julgete mõttekaaslastega Tallinna muusikakeskkooli sümfooniaorkestrist, oleme otsustanud raputada maha moevoolude kütked ja järgneda Räätsa muusika ürgsele kutsele!

Ehkki paatoseküllased manifestid ei pruugi olla hetkemood, usun siiski, et kõik nimetatud Räätsa-fanaatikud kirjutaksid üleskutsele kõhklemata alla ja küllap lisaksid veel mõne muu mõjuva põhjuse, miks Jaan Räätsa muusikat rohkem mängida. Kontserdil „Jaan Rääts 85“ näitasid nad igatahes, et vaim on valmis ja tahtmine tõsine. „Mootorikütus“, mida Rääts enda sõnul muusikast ja elurõõmust ammutab, sobib väga hästi ka tema eestkõnelejate sisepõlemismootorile.

Räätsa klaveriteosed on mängijale loomulikult puhas lust. Vähe on muusikat, kus saab nii ennastunustavalt kobarakorde trummeldada nagu „24 eesti prelüüdis“, „24 marginaalis“ või „Tokaatas“. Tähtpäevakontserdid on teadagi sügavpidulikud ja tähtsad ettevõtmised koos sinna juurde käivate kõnede ja kõige muuga. Sellest hoolimata ei mõjunud kuuldu väljaimetud vormikohase austusavaldusena, vaid pigem meeldiva võimaluse ja ajendina tuua taas päevavalgele repertuaar, millele vargsi on juba ammu silm peale pandud.

Ükski teine mõiste ei külva nii palju segadust kui „klassikaline“ või „klassik“. Mõlemad sõnad on mõneti piiravad, ülalt alla vaatavad, liigtõsised ega sobi juba ainuüksi seetõttu Räätsa muusikat kirjeldama. Kõige meeldivam ja sobivam definitsioon pärineb Hector Berliozilt: „Klassikalise all mõistan kunsti, mis on noor, võimas ja siiras, läbimõeldud, kirglik, soosib kaunist vormi ja on läbinisti vaba.“ Sääraselt seletatuna haakub see määratlus Räätsa loominguga märksa paremini.

Jaan Räätsa klaveriteosed on mängijale puhas lust. Vähe on muusikat, kus saab nii ennastunustavalt kobarakorde trummeldada.

Ebba Rääts

Kui hõigata „rohkem Räätsa!“, siis võiks sellest justkui välja lugeda, et seni pole Räätsa piisavalt esitada söandatud. See arvamus pole täiesti tõene, kuid ka mitte läbinisti väär. Pikka aega oli Rääts see, kelle ümber tiirles heliloojate liidu mikrokosmos, tema muusikat teati, tõsteti esile, mängiti ja plaadistati. Muusikaline maitse varieerub aga lainetena: alates üheksakümnendatest on janunetud hoopis teistsuguse väljenduslaadi järele, millel varasemate aegade tõtliku optimismiga on vähe ühist. Üleskutse, mis kunagi tundunuks tarbetu, võib nüüd olla isegi omal kohal.

Üks oopus on siiski alati olnud päevakorral, isegi sel määral, et varjutab kõik ülejäänu. Kontsert kammerorkestrile op. 16 tuli esiettekandele 1961. aastal ja on sestpeale jäänud kõlama kui eesti muusika lakkamatu soundtrack. Miks mõjus Räätsa helikeel kuuekümnendatel niivõrd uudsena? Eelkõige seetõttu, et sellele eelnenud ajal oli mõõdutundetult laiutanud rahvusromantiline akademism, millele Räätsa põlvkond olude lõdvenedes esimesel võimalusel prundi ette lõi. Stravinskilik uusklassitsism, mille esimene vaimustus oli mujal Euroopas juba möödumas, oli siin peaaegu tundmata ja omamaised „Dumbarton Oaks’id“ ootasid kirjutamist.

Sellest, et tähtpäevakontserdid jäävad peamiselt kooliorkestrite kanda, on kujunenud kirjutamata reegel. Säärasel praktikal on suur sümboolne väärtus. Kui futuristid sajand tagasi manifeste avaldasid, siis valisid nad oma adressaadiks just noored: „Ma kõnetan noori. Vaid nemad peaksid kuulama ja vaid nemad mõistavad, mis mul on öelda. Ma kõnetan noori, neid, kes janunevad uue, päevakohase ja eluküllase järele.“ Räätsa looming kõnetab muusikakeskkooli orkestrante vaieldamatult ja on neile igati kontimööda.

Rääts pole läbinisti urbanist ja veel vähem on ta futurist, olgugi et kuuekümnendate tehnikavaimustus ja kosmoseseiklused tõid midagi futuristlikku välja pea igaühes. Mingil määral on ta aga kindlasti folklorist. Folkloristlikud taotlused, mis määrasid aastakümneid tagasi eesti muusika ühe olulisema stiilitahu, on üksvahe tajutavad temagi helindites. Kuulatagu näiteks klaverikontserdi nr 2 op. 70 algust, mille tuikleva meditatsiooni pianist Arko Narits õigesti välja joonistas.

Rohkem Räätsa! See üleskutse on mõneti laiema tähendusega, kui esmapilgul paistab. Selles ilmneb kujukalt põlvkondade muusikalise tausta ja maailmatunnetuse erinevus. Need, kelle aktiivne kultuurikogemus hõlmab seitsme- ja kaheksakümnendaid, on tõenäoliselt sellest pilgeni küllastunud. Need, kes praegu on kahe- või kolmekümnendates eluaastates, võib-olla alles koolipingis, näevad selles ammuses ajas aga pigem salapärast reservuaari, millest saab hea tahtmise korral paljugi huviväärset ammutada. Seda perspektiivi silmas pidades on kobarakordidele ja kordusmärkidele vara kadu kuulutada.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming