Risttolmeldus ja mitmetahulisus

TMW on endist viisi mõneti teistsuguse, erutava vaatenurga, loominguliste protsesside ja teoste koht.

HENNING BOLTE

Tallinn Music Week’i (TMW) ajal paigutub iga muusikavorm iseenesest ja iseenesest mõista teiste muusikavormide, traditsioonide ja subkultuuride laiemasse vaatevälja. Olgugi et tegu on tõelisuse peegeldusega, ei ole kuigi palju olukordi ja sündmusi, kus see toimib sellisel avatud ja ühendatud moel.

Tänu muusika sidumisele konverentsiprogrammi ning näiteks moe ja toidukultuuriga, tekib TMW-l ainulaadne tõmme ja võbin, kus nii tuntud kui ka tundmatu pakub kvalitatiivselt uut elamust. Seda võimendab veel eriline vaade vanale ja sellega seotud uutele originaalsetele käsitluslaadidele, mida saab vastavalt (välja) otsida ja süvendada. Kontrastid linnapildis ja nendega ümberkäimine on külalisele kõige nähtavamad ja käegakatsutavamad kogemused. Seose elavus ja sügavus ei lase sel tarduda museaalsesse ilustatusse. Samal ajal seostub väikese Eesti ilmaruum suurlinnade nagu London, Pariis, New York ja Tōkyō „suure laia ilmaga“. TMW ajal saavad need keskused peegelduda selles vanas hansalinnas ja selle taustal ning nii hakkavad elu tuiksooned täies säras helendama. TMW on endist viisi mõneti teistsuguse, erutava vaatenurga, loominguliste protsesside ja teoste koht ning koht nende tähendusele igapäevaelus, vaimsuses ja peatamatu inimliku mängulusti loomingulistes jõududes.

Nüüdseks on risttolmeldus nii kvantitatiivselt kui ka kvalitatiivselt tublisti edenenud. Kvaliteedi koha pealt tähendab see, et (esimese) maakuulamise järel tuleb arenemise ja sügavusse pürgimise faas. Üksteisele reageerimises ja teistest sfääridest, traditsioonidest või žanritest arenenud elementide korduvas taaskasutuses ei ole mõistagi midagi uut – see on õigupoolest ammune muusikategemise osa. Mil määral ja millises vormis seda tehakse, erineb ajas, žanris, ilmakaares ja kultuuris. Nüüdki saab see juhtuda vähem või rohkem silmatorkavalt, vähem või rohkem süvitsi või pealiskaudselt, vähem või rohkem täiendavalt või töötlevalt ja transformeeritult ning mõistagi vähem või rohkem õnnestunult. TMW pakkus ainulaadseid võimalusi, mida Vana Tooma lahke pilgu all kogeda, maitsta ja eristada.

In Code’i valgusmuster ei olnud heli tuletis või paljas iluasi, vaid toimis teiste rollidega võrdselt.Maarja Kompus

Kaks muljet avaõhtust

Avakontserdi „Radio head Rewritten“ lähtealus oli suure klassikalise ansambli, DJ live-elektroonika ja/või n-ö vaba muusikuga ühendamise kultuur ning üles astus Klaaspärlimäng All Stars (on vast nimi!) koos külalistega dirigent Kristjan Järvi juhatusel nagu eelmiselgi aastal. Arvestades kõrge kullaprooviga koosseisu, Eesti esiliiga kvaliteedimärgiga kontsentreeritud asjatundlikkust (pianist Kristjan Randalu, bassist Mihkel Mälgand, löökpillimängija Heigo Rosin ja saksofonist Martin Kuusk koos Prezioso keelpillikvartetiga ning külalised laulja/multiinstrumentalist Bellatrix Ühendkuningriigist ja igas žanris tegutsev helilooja-interpreet Gene Pritsker Ühendriikidest), oli edu tagatud ning avakontserdist sai särav eellöök, edu selle funktsiooni ja domineerivate publikuootuste valgel, kusjuures nende pooluste vahel oli selge aplausirituaali jõud. Iva oli nimelt sellise suure ansambli lõdvas lõimimisnõtkuses sügavamal tasandil. Teatud mõttes jäi osalenud muusikute spetsiifiline potentsiaal seetõttu osalt kasutamata – see vormuks alles korduvates elava muusika esitustes. Muusikat oleks seal olnud rohkem, kui selline suur koosseis oleks saanud läbida koosmängu intensiivsema protsessi ning oleks ületanud lõhe, mis lahutas neid tugevama iseloomuga elava muusika lahtirullumisest.

Pärast Maarja Nuudi vapustavalt maagilist sooloesinemist eelmisel aastal olid ootused Nuudi uue duo suhtes elektroonilise muusiku Hendrik Kaljujärvega mõistagi üles kruvitud, eriti Kaljujärve täiendava elektroonilise panuse ja Nuudi rolli osas.1 Kas ta toob sisse Jan Bangi või David Torni stiilis sügavuse ja kihistumise, sekkub Vladislav Delay moodi võõrandavalt, lajatab halastamatu tümpsuga à la Ben Frost või võtab hoopis muu suuna? Kaljujärv tõi kontserdil sisse metsahääli ja varjatud kummituslikke helisid, kuid hoolitses ka bassi ja biidi eest. Iseenesest oli võimalusi ruumi süvendamiseks ja muusikute transtsendentsemaks koostoimeks, aga need ootused ei realiseerunud. Algatused sel suunal pudenesid koost ja mattusid äärmusliku madalsageduslike helide vägivalla ning luust ja lihast läbi tungiva tümpsu alla. Esialgne maagia jäi sinnapaika, kuid uus tugevate löökide ja mustade aukudega maagia ei jõudnud end kehtestada, ammugi siis selgelt esile tulla. See ei olnud liha ega kala ning nüüd jääb oodata – arvestades loomingulist potentsiaali – uue liblika kookonist tulekut.

Laupäevaõhtu meeliülendav mitmekesisus

„Klassikaraadio nüüdismuusikaõhtu“ oma kaheksa etteastega, mis varieerusid suurest tütarlastekoorist lühikeste soolonumbriteni, pakkus üllatavat mitmekesisust ja erutavat vaheldust. Rõhuvas osas esinesid eesti muusikud (U: & ekke, Duo Telluur, tütarlastekoor Ellerhein Ingrid Kõrvitsa juhatusel, kontrabassimängijad Kristin Kuldkepp ja Jaanus Siniväli, löökpillimängija Heigo Rosin, tšellist Leho Karin, laulja Taniel Kirikal, viiuldaja Hanna-Liis Nahkur) ning nende kõrval In Code Hollandist ja Korvat Auki Ensemble Soomest. Igal koosseisul oli pakkuda teatud erilise lisaväärtusega piire ületav koostisosa: reaalajas looming (U: ja ekke, Kristin Kuldkepp ja Jaanus Siniväli, Korvat Auki Ensemble), live-elektroonika (In Code, U: ja ekke, Kristin Kuldkepp ja Jaanus Siniväli), eriline instrumentatsioon (Duo Telluur ehk Heli Ernits inglissarvel ja Kirill Ogorodnikov kitarril ning kontrabassiduo Kristin Kuldkepp ja Jaanus Siniväli) või kergus ja liikuvus (In Code, tütarlastekoor Ellerhein Ingrid Kõrvitsa juhatusel, Hanna-Liis Nahkur, Heigo Rosin). Need koostisosad koos heliloomingu ja interpretatsiooni kvaliteediga tagasid selle õhtu meeliülendava mõju. Samuti oli tunda väga mitmesugust hoiakut – jahedast, distantsi hoidavast kontsentratsioonist siduva, elava ja eriliselt humoorikani.

Enamik koosseise interpreteeris või töötles tugevate ja ainulaadsete eesti eri põlvkondade heliloojate, nagu suur Veljo Tormis ning Tõnu Kõrvits, Urmas Sisask, Ardo Ran Varres, Toivo Tulev jt (osalt) nimekat muusikalist materjali. Samas oli kavas nüüdismuusika klassikat nagu Terry Riley „In C“ (1964), John Cage’i „Radio Music“ (1956), aga ka Frederic Rzewski lõppeks teelt välja sõitev enesesabotaaži pala „Les moutons de Panurge“ (1968) ja Paul Fowleri „Michiyuki – The Road to Death“ (2002).

Mulle olid kõrghetked Terry Riley „In C“ In Code’i versioon ja tütarlastekoori Ellerhein ülesastumine Ingrid Kõrvitsa juhatusel. Ellerheina tütarlaste häälekogumiga on võimalik väga palju saavutada, kuid peab õnnestuma see potentsiaal loomulikul moel käivitada, kogu elavuses välja tuua, seada ja lavale panna. Ilmselgelt õnnestus see imelisel moel, kindla käe, õrna intuitsiooni, enesekindluse ja õige fookusetunnetusega. Kooriliikmete käes oleva valguse, kehanõksude ja muude liigutuste kasutamine olid kõik võrratud leiud. Kooriseaded ja koreograafia olid meisterlikud ning liikusid Trio Mediævalile ja teistele vokaalansamblitele sarnases liinis.2 See tohutult rikas ja rikastav üliküllus kohandab selle muusika nüüdisaegsetele kõrvadele, aga paigutab ka inimhääle keset meie (tormavat) aega. I-le pani täpi Weekend Guitar Triost tuntud kitarrist Robert Jürjendali teos „Veel“ koorile ja kitarrile.

Teisest puust oli „In C“, mille esitasid kolm inimest: esiplaanil oli harfimängija Gwyneth Wentink, elektroonilisi kõlasid lõi Wouter Snoei ja visuaale Arnout Hulskamp, kes tegutses seejuures äärmiselt enesekindlalt ja saavutas efekti, mis ületas koosseisu võimsalt ja maksimaalselt. Sellega tõi ta täielikult välja 1964. aastast pärineva pala voorused: muide, selle pala esitajate hulk jääb tänapäeval 3 ja 124 muusiku vahele. Elektrooniliste motiivide ja käsitsi mängitud käikude koordinatsioon oli muljetavaldav. Pealetung ja kihistumine – mis tahes žanris nüüdismuusika kaks elutähtsat osa – moodustusid esituse ajal haaravalt ja täitvalt. Ka valgusmuster ei olnud heli tuletis või – nagu sageli – paljas iluasi, vaid toimis teiste rollidega võrdselt.

Kaks kontrabassimängijat Eestist (Kristin Kuldkepp ja Jaanus Siniväli) ning rahvusvaheline kuuik Korvat Auki Ensemble Soomest (Libero Mureddu, Lauri Supponen, Matei Gheorghiu, Juhani Vesikkala, Sebastian Dumitrescu, Grisell Macdonel) komponeerisid täielikult reaalajas. Nad võiksid esineda ka džässi- või vabaimprovisatsiooni kontekstis, kuid oli näha, et neid on mõjutanud või isegi vorminud teine traditsioon. Mõlemad koosseisud valisid helikombinatsioonide keskmeid ja arendusi kindlalt ja tasakaalustatult. Nende käigud olid üldiselt täpsed ning palasid ei venitatud ega ammendatud – need jäid vahel isegi epigrammilisteks. Soome koosseis andis muusikale erilise soome vaatenurga ning eesti duo puhul lõppes kõik kahe suure raske viiuli äärmiselt õrna kõlaga.

Õhtu sillana mõjus Tarmo Johannese (flööt) ja Taavi Kerikmäe (klahvpillid, elektroonika) ehk ansambli U: tuumiku esinemine helikunstniku Ekke Västrikuga. Nad avasid õhtu elektroonilise raskekahurväega, mängisid keelpillidega (Merje Roomere, Levi-Danel Mägila), löökpillimängija Vambola Kriguli ja klarnetisti Helena Tuulinguga ning lülitusid sama kergusega ümber teostele nagu John Cage’i „Radio Music“ ja Frederic Rzweski „Les moutons de Panurge“. See oli kolme õhtuga nähtust kõige mitmekesisem ja laiema haardega koosseis. Kerikmäe, Johannes ja Västrik on nii mitmetahulised, nagu ainult eestlased oskavad olla. Koos In Code’i ja Hauschkaga kuuluvad nad C3 võrgustikku, mille festival sai alguse 2009. aastal Berliini mainekas Berghaini klubis ning leiab tänavu aset mitmes Hollandi linnas ja Stockholmis. Nemad moodustasid ka ühenduslüli nende laia spektriga koosseisudega, kes olid mänginud eelmisel õhtul programmis „Üle Heli – Nonclassical – C3 Festival – Japan Sound Portrait“.3 „Klassikaraadio nüüdismuusikaõhtu“ algas vestlusega silmapaistva eesti helilooja Erkki-Sven Tüüriga (1959) tema uuest albumist „Peregrinus ecstaticus“, millel on kaks klarnetikontserti (ühes soleerib ka viiul) ja Belgia Rahvusorkestri tellitud orkestriteos „Le poids des vies non vécues“ ehk „Elamata elu paine“. Nii et peale laia esituste valiku pakuti ka uusi perspektiive.

Henning Bolte on vabakutseline hollandi muusikaajakirjanik, kes teeb raadiosaateid ning kirjutab peamiselt improvisatsioonist, džässist, eksperimentaal- ja nüüdismuusikast.

Hollandi keelest tõlkinud Kristi Ugam

1 Henning Bolte, Round-Up Report: Tallinn Music Week 2016, London Jazz News 16. IV 2016. http://www.londonjazznews.com/2016/04/round-up-report-tallinn-music-week-2016.html

2 Henning Bolte, Trio Mediaeval & Arve Henriksen: Rímur, All About Jazz 1. III 2017.

https://www.allaboutjazz.com/rimur-trio-mediaeval-ecm-records-review-by-henning-bolte.php

3 C3 ehk Club Contemporary Classical on Euroopa eri paigus aset leidev festival. Sel aastal teevad omavahel koostööd Hauschka, No More Four Seasons, In Code ning U: ja ekke, kes kõik astusid üles ka TMW kontsertidel. http://www.c3festival.com

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming