Riskikunstnik Monika Mattiesen

Virve Normet

Sarjas “KuMu Kumus”: JÜRI REINVERE ja MONIKA MATTIESENI multimeediaetendus “LONG TIDE”, Küberstuudio, Margo Kõlar (heli), Jüri Nael (koreograafia) jt Kumu auditooriumis 23. III.  

Ei ole just igapäevane asi, et etendus on osa EMTA kaitstavast doktoritööst, pealegi mitte instrumendikäsitluse vallas, vaid multimeedia lavastuse erialal. Selletõttu istus saalis lisaks tavakülastajatele ja kolleegidele ka kõrge komisjon akadeemiast.

Miks riskikunstnik? Nagu riskikapitalist investeerib oma kapitali ettevõtmisse, mis talle väljakutseid pakub, nii “investeerib” Monika Mattiesen kogu oma teadmiste, oskuste, annete ja huvide kapitali uudsesse kontserdi või lavastuse vormi, mis on loomingulisele inimesele erutav ja seetõttu rahuldust pakkuv. Riskides sellega, kas teda mõistetakse või mitte. Kunstniku jaoks pole see aga sugugi vähetähtis.

Monika Mattieseni “kapital” on soliidne: EMA lõpetas ta flöödi erialal Jaan Õuna õpilasena, ta on end täiendanud Riias ja Helsingis, multimeedia erialal Sibeliuse akadeemias ning osalenud IRCAM/Acanthes stipendiaadina elektroakustilise muusika meistrikursustel Camilla Hoitenga juhendamisel. Mattieseni flöödimeisterlikkus pakub maailmataset. Ja siin seisamegi silmitsi tema tõdemusega, et ühe pilli valdamisest-mängimisest on kunstnikule vähe. Tõmbaksin meelevaldselt paralleeli: paljud tippsolistid kipuvad dirigendiks. Ikka muusikamaailma avardamise nimel.

Oma gruppi nimetab Monika Mattiesen Küberstuudioks. Koosseis vaheldub vastavalt projektile. Tsiteerin stuudio juhti: “Selle kandvaks ideeks on sünteesida akustilist ja elektroakustilist muusikat, tuues erinevates projektides sisse ka muud kunstivaldkonnad nagu valguskunst, video, maalikunst, tants ja film.”

Etenduse “Long Tide” inspireeris algselt teine huvitava loomingulise käekirjaga inimene, Jüri Reinvere (1971), kes meeleldi filosofeerib ning valab oma ideid nii nootidesse kui kirjasõnasse ning kelle huvide ring on vägagi “multi”.

Lavastusest “Long Tide” rääkides võib lähtuda esmamuljest, vaatamisel tekkinud tunnetest ja mõtetest, aga on ka võimalus püüda tagantjärele mõista, mis õieti toimus ja toimis. Kuu ja päikese rütmid, tõus ja mõõn, rütmid looduses ja inimühiskonnas ning meis enestes – see on ikka kunstidele mõtteainet andnud. Tõusu ja mõõna rütmide lavastamine, sellele kõigele inimese psüühika dimensiooni ja sügavuse andmine – see tundubki olevat etendust läbiv joon. Kui kihthaaval vaadata etendust kui helirida, kui laval asetseva kujunduse, ekraanil projitseeritava ja inimkehade liikumise polüfooniat, siis domineeriski heli.

Tunnen end abituna kirjeldamaks laval toimunut. Palju oli selles n-ö kaemuslikkust, aeglaste või korduvate rütmide “aegluupi”, mis tekitab vaatajates-kuulajates lausa vastakaid tundeid. Samas mattub vaataja lausa ideede ja leidude tulva! Mõned neist vägagi kaunid, mõned väga leidlikud, mõned naiivsevõitu. Laval on palju loodust: merd, kuud, päikest ja randa, aga ka palju värvide ja kujundite puhast ilu, stiilset kostüümi, imelisi virvendusi-peegeldusi. Aeg-ajalt jääb mulje, et vaatemängulisusele ja detailidele antud suurem kaal kui idee ja terviku ühtsusele. See võis olla ka taotlus, sest mitte iga vaataja ei otsi ju tundeliselt sügavaid mõtteparalleele, viiteid igavikulistele tarkustele või inimese kui sellise üksildusele selle maailma paratamatute olemisrütmide keskel. Aga ka see tundesfäär mängib!

Keskne kõiges toimuvas või olemasolevas on loomulikult Flöödimängija ja tinglikult tema kaudu kogu etenduse heli. Muusika on valdavalt Reinverelt, sellest eristamatu oligi flötisti improvisatsioonide osa. Ent suur roll on siin muusikaheli “käitlemisel”, protsessil, kus tehis- ja originaalheli tihtipeale äravahetamiseni sarnastena segunevad, kattuvad, peavad dialoogi jne. Helikangas kui taustpilt hoiab koos kogu vaatemängu. Selles on kogu dramaturgia, omad tõusud-mõõnad ja kulminatsioonid nii ülimas forte’s kui täiuslikus vaikuses.

Kui etenduse järel jääb hinge tunne, et Suurt Lohutust võime siiski leida, ja leida seda just helide maailmast, olgu see siis meremüha, linnulaul või inimhääl-flöödimäng – siis on see ju küll kaunis mõte!

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming