Riskijulge Anu Tali

Toomas Velmet

Kuidas teisiti nimetada dirigenti, kes moodustab kontserdikava kolmest instrumentaalkontserdist? Kindlasti oli selleks põhjust , kuid kuulajad ei pea sellest midagi teadma. Üks meie kaasaegseid suuri dirigente on korduvalt seletanud, miks ta ei soovi mängida Dmitri Šostakovitši Tšellokontserti nr 2 op. 126. Nimelt olevat, ja see on tõsi, teost väga tülikas saata, kuid kogu au ja kuulsus langevat ikka solisti maniskisse. Ja siin korraldab üks dirigent täiesti vabatahtlikult  sümfooniakontserdi lausa kolme instrumentaalkontserdiga.

Põhjamaade SO esitas Šostakovitši Tšellokontserdi nr 1 op. 107, Erkki-Sven Tüüri Topeltkontserdi „Noesis” viiulile ja klarnetile (Eesti esiettekanne) ja Sergei Rahmaninovi „Rapsoodia Paganini teemale op. 43”, solistid vastavalt David Geringas, Carolin Widmann, Jörg Widmann (kõik Saksamaalt) ja Marko Martin, lausa kahel õhtul järjest täismajale Estonia kontserdisaalis. Selle rekordi au  tuleb tõenäoliselt anda Kadri Talile. Kuidas kellelgi, kuid minul algab kontsert kavalehest.

Esmalt pean teatava ärritusega konstateerima „uue” termini „soolokontsert” häbematut levikut annotatsioonides ja kriitikas. Ärgem külvakem arusaamatusi lugejate seas! Lepime ükskord kokku, et soolokontsert on sooloõhtu ja instrumendi kontsert orkestri saatel on instrumentaalkontsert üldiselt ja täpsemalt näiteks Kontsert klaverile ja sümfooniaorkestrile  X-duur , op. xx. Eriti hämmastav on lugeda, et tšellist (Rostropovitš) soovis väga, et helilooja (Šostakovitš) kirjutaks talle soolokontserdi. Kui seda soovi tõepoolest nii oleks väljendatud, poleks neid ega teisi teoseid Rostropovitšile kunagi kirjutatud. Siinseal on tõepoolest nimetatud, et Šostakovitšit on teose loomisel inspireerinud Prokofjevi Sümfoonia-Kontsert op. 125. Kuid kusagil ei ole mainitud tema vaimustust – pigem võttis ta sealt tehnilist šnitti, teades, et see on jõukohane Mstislav Rostropovitšile kui vaat et kaasautorile. Tõenäolisem on, et ta soovis Prokofjevi teost üle trumbata, mis tal paljude meelest isegi õnnestus. Šostakovitši Tšellokontserdi annotatsioon tipneb aga järgmisega, mis tasub autentselt ära tuua: „Helilooja on öelnud oma tšellokontserdi kohta: „Ma võtsin ühe lihtsa teema ja püüdsin seda arendada.” See neljanoodiline motiiv, mis seostub  helilooja muusikalise monogrammiga DSCH (ehk D-Es-C-H) – moto, mida helilooja kasutas veel teisteski teostes, teiste hulgas traagilise põhitooniga Kaheksandas keelpillikvartetis”.

Oma muusikalist monogrammi on helilooja kasutanud 10. sümfoonias, Viiulikontserdis nr 1 op. 99 (77) ja teoses pealkirjaga „Antiformalistlik rajok” solistidele, segakoorile ja klaverile. Esimest tšellokontserti läbivas teemas on küll neli nooti, kuid need on esmakordsel esitusel  hoopis G-Fes-Ces-B. Siit ei loe isegi KGBd välja … Selle Šostakovitšiga oli vähemalt 1. juuni kontserdil veel probleeme küllaga. Tean David Geringast 1969. aastast – võitis siis tollase üleliidulise tšellistide konkursi ja järgmisel aastal suveräänselt Tšaikovski-nimelise rahvusvahelise, ning on olnud ka kahe eesti autori (Sumera, Tüür) teose tellija ja esmaesitaja – ja tunnen teda kui masinavärgiga võrreldavat virtuoosi, kelle intonatsioonitäpsust on võrreldud  David Oistrahhi omaga. Paraku oli seekord laval pehmelt öeldes sädeleva interpreedi keskpärane vari, intonatsioonilistest ebatäpsustest, kõlalisest forsseerimisest ja isegi tekstiga slikerdamisest ei tasu siin rääkidagi. Seevastu metsasarvesolist nimega Jószef Hárs ja kõik puupillid olid suurepärased ja Anu Tali väga hea partner, tahaks öelda solistile, kuid ütleksin pigem autorile. Üks, mis tõesti hästi välja kukkus, oli teose II osa Moderato kõigi  oma finessidega. Aga edasi, edasi oli kõik suurepärane. Erkki-Sven Tüüri teostel hakkab välismaal igav ja need tulevad järjepanu Eesti esiettekandele. Seekord oli siis järg Topeltkontserdi „Noesis” käes ja selle plaadista(b)s ka ECM. Heliloojal kindlasti on (või ei ole) märkusi ja täpsustusi ettekande kohta, kuid minu arvates oli esitus briljantne – selle heliplaadi ma ostaksin. Tüür on öelnud, et teos on omamoodi armastuslugu ja nii ta just kõlaski. Nagu varasemategi nii sellegi Tüüri instrumentaalkontserdi puhul soovin eriti tähelepanu juhtida fantastilisele orkestrikõlale, mille peale on autor päris virtuoosselt asetanud solistide partiid.

Kogu kontserdi teise poole täitis Sergei Rahmaninovi „Rapsoodia Paganini teemale op. 43” klaverile ja orkestrile, kus solist meie kodumaine Marko Martin. Kui esimene kontsert oli esituslikult seal aia tagumises osas ja teine suurepärane,  siis Rahmaninov Martiniga oli täielik õnnestumine (!). Need kakskümmend neli variatsiooni Paganini 24. kapriisile on hästi sõltuvad esitajatest, et tõusta helilooja eelmiste klaverikontsertide mõjukusele lähedale, mis seekord õnnestus. Tundsin suurt annust üksteisemõistmist solisti ja dirigendi vahel ja küll see orkestergi siis teovõimsaks saab. Kui teose üldiseloom väljendub tempodes Un poco piu vivo vahelduseks Listesso tempoga, siis Martin  Taliga tegid rõhu XVIII variatsioonile Andante cantabile, kus Paganini moondub Rahmaninoviks, ja see panigi teose paika. Hea ja vaheldusrikas kontserdikontsert, kus Anu Tali raatsis au ja kuulsust solistidega jagada. Põhjamaade SO koosseisus on näha muutusi, seekord oli orkestri kontsertmeistriks Jari Valo (Soome), kes meile hästi teada Kokkola kammerorkestri asutajaliikmest kontsertmeistrina ja kes nüüd on Helsingi Raadio sümfooniaorkestri  (YLE RSO) üks kontsertmeistritest. Veel tundub, et me ei ole kadedad ka Lätit Põhjamaade sekka arvama. Las siis olla.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming