Riskialtima „Jazzkaare“ kiituseks

Vastumürgiks mugavusele ja rutiini lõksu jäämisele on uudsusejanu ja mässumeelsus, mida õnneks leidub siinsete jazzihuviliste ridades piisavalt.

MARJE INGEL

Jan Lundgreni ja tema lavapartnerite esituses kõlasidki Jan Johanssonile pühendatud kontserdil tema eeskujul jazztöötlused rootsi, ungari ja vene rahvaviiside motiividel.

Jan Lundgreni ja tema lavapartnerite esituses kõlasidki Jan Johanssonile pühendatud kontserdil tema eeskujul jazztöötlused rootsi, ungari ja vene rahvaviiside motiividel.

Siiri Padar

„Jazzkaarele“ tagasi mõeldes tabasin end juurdlemas turvaliste valikute üle. Ühest küljest on hea, kui saad kindel olla oma ettevõtmiste kordaminekus, kuid teisest küljest pakub see vähem rõõmu kui ennast õigustanud riskimine.

„Jazzkaare“ korraldajaile on mõistagi vaja teatud kindlust, et kontserdisaalid võimalikult täis müüakse, ja seetõttu leiab igal aastal kavast vähemalt ühe maailmanime, kes on tuttav ka jazzikaugele publikule. Seda sorti publikumagnetid võivad aga oma (sissetuleku) turvalisust taga ajades jätta nendega kokku puutunuile suhu mõru maitse, mis võib isegi head kontserdielamust pisut varjutada. Tänavuse festivali peaesineja Al di Meola plaate müüdi kontserdi järel kahes hinnaklassis: signeeritult ja ilma. Hinnavahe polnud küll suur, palju rohkem häiris mind suhtumine ise, millega välistati näiteks kodust plaadi kaasa võtnud fännile autogrammi andmine. Loomulikult jääb meeldivam mulje artistidest, kes iga kontserdile tulnu üle siiralt rõõmustavad, on valmis andma autogrammi kas või pileti tagaküljele ega küsi selle eest lisatasu.

Tänavusele festivaliprogrammile tagasi vaadates tundub mulle, et „Jazz­kaare“ kavva on viimasel ajal hakanud lisanduma rohkem heas mõttes ebaturvalist muusikat. Igaühele midagi pakkuda saab ju mitmel moel. Võib otsida eri maitsete vahel kuldset keskteed ning jääda seega pidama pigem peavoolujazzi raskuskeskmesse, aga tasakaalu võib leida ka jazzi vastandlike äärealade vahel balansseerides.

Minu meelest on „Jazzkaar“ valinud teise tee, mis tuleb festivali kunstilisele tasemele ainult kasuks, sest kunst ei saa ega tohigi olla läbinisti turvaline. Kui näiteks mõelda kahe viimase aasta Danske Banki jazziauhinna saajaile, siis näib mu hinnang paika pidavat: Kadri Voorand ja Maria Faust esindavad kõike muud kui ohutut peavoolumuusikat või „hooldekodujazzi“. See viimane termin jäi mulle kõrva juhtumisi pealt kuuldud vestlusest ühel mitme aasta tagusel välismuusiku kontserdil Tallinnas, aga kui aus olla, siis kuuleb sama taltsast salongimuusikat vahel ka kodumaistelt interpreetidelt.

Vastumürgiks mugavusele ja rutiini lõksu jäämisele on uudsusejanu ja mässumeelsus, mida õnneks leidub siinsete jazzihuviliste ridades piisavalt. Kui vestlesin mõne aasta eest Tallinnas maailma ühe olulisema jazzimessi „JazzAhead“ kunstilise juhi Peter Schulzega, oli ta rõõmsalt üllatunud just siinse jazzipubliku nooruse üle ning tunnustas ja imetles noorte kaasamiseks tehtud tööd. Küllap on jazzipubliku kasvatamisel tähtsat rolli mänginud „Jazzkaare“ vabatahtlike programm, mis tõmbab igal aastal mitukümmend inimest festivalikeerisesse. Piletiraha asemel töötundide ja oma entusiasmi panustamisega muutub kõrgkultuur kättesaadavamaks ja kinnistub jazzi kuulamise harjumus – nii võidavad kõik! Kuid vabatahtlike kaasamine võib olla ka riski peale minek, sest nende oskused ei pruugi olla professionaalidega samal tasemel. Edu võti peitub sõna „asjaarmastajad“ sisus. Rutiinseks lihvitud professionaalsuse trumpavad nood üle oma vaibumatu innuga.

Isepäise riskimise ja isetegemise edulooks saab kahtlemata nimetada ka tänavuse jazziedendaja auhinna pälvinud jazziklubi Philly Joe’s tegevust. Kahe aastaga on kerkitud olematusest oluliseks kontserdikohaks ning Eesti jazzmuusika inkubaatoriks.

Kui vaagida riskivõtmise kaalukausil „Jazzkaare“ kontserte, siis kuulub kellegi jälgedes astumine muidugi turvaliste valikute hulka. Seetõttu jättis pianist Jan Lundgreni legendaarse rootsi pianisti Jan Johanssoni auks antud kontsert mulle oodatust lahjema mulje. 1960ndatel oma loomingus rahvalaulu ja jazzi ühendanud Jan Johansson mõjus omas ajas revolutsioonilisena ning on jätnud kustumatu jälje peale rootsi oma ka eesti kultuuri. Nimelt andis ta oma kontserdiga Tallinna jazzifestivalil inspiratsiooni Aarne Vahurile vokaalansambli Collage seadete tegemiseks. Lundgreni seaded Johanssoni rahvalaulutöötlustest jäid tänavusel „Jazzkaarel“ tehniliselt meisterlikule esitusele vaatamata pigem viisakaks kummarduseks varalahkunud visionääri suunas, värsket hingamist ei suutnud või ei tahtnud Lundgren neile viisidele lisada. Meeldiv erand oli samuti Johanssoni sulest pärit lõpulugu „Pipi laul“, mille Jan Lundgren keeras lausa pipiliku mängulustiga pea peale.

Julge eksperimenteerimise vaimust oli kantud ka „Jazzkaare“ suurejooneline lõppkontsert „Velocipede“, kus ühendati heli, visuaal ja kehakultuur ning anti publikule võimalus spinningratastel kaasa vändata. Interaktiivse multimeediateose helilise poole oli kirjutanud Maria Faust, videokunsti eest hoolitses Taavi Varm. Esituskoosseisu oli Faust kutsunud oma ammused mõttekaaslased Qarin Wikströmi ja Katrine Amsleri ansamblist Pistol Nr 9 ja triost Shitney ning veel eesti muusikud Meelis Vindi, Allan Järve ja Argo Valsi. Velotrenažööridel väntamisega pidi ka kuulajail olema võimalik suunata etenduse tempot, aga kas ja kuidas see mõjutas video näitamise kiirust või muusika esitust, jäi vähemalt mulle kontserdil viibides selgusetuks. Ise ma ratta selga ei kippunud, vaid tahtsin keskenduda muusika ja visuaali nautimisele – elamus ei jäänud tulemata. Üsna mahukas heliteos oli äratuntavalt faustiliku käekirjaga, võib-olla tavapärasest vähem dramaatiline ja selge lõpukulminatsioonita. Viimane asjaolu tulenes tõenäoliselt teose mosaiiksest ülesehitusest ja interaktiivsusest. „Jazzkaare“ lehel oli Fausti teose programmilise sisuna ära toodud isetekkeline, põhjuseta rõõm ning sellest sündiv impulss minna rattaga linna vahele sõitma. „Velocipede“ (ladina keeles „Kiire jalg“) jättiski hinge mõnusalt veedetud päikeselise päeva tunde ja sobis sisse juhatama tasapisi hoogu võtvat kevadet.

Soovin, et sama häid riskantseid valikuid julgeksid teha teisedki Eesti festivalikorraldajad ning vähemalt sama head ebaturvalist eesti jazzi jätkuks kõigisse aastaaegadesse!

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

TeaterMuusikaKino
Keel ja kirjandus
LR
Täheke
Õpetajate leht
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Vikerkaar