Ringlained Tahkuna tipus

Tiia Teder

Hiiumaa põhjapoolseim ots Tahkuna poolsaar näib üksildane ja mahajäetud isegi suvel. Hiiumaa ilusaimad valge laulva liivaga rannad on tühjad. Sõites mööda männimetsas vooklevat teed, pole näha elumaju ega infrastruktuuri – bussipeatusi ega poodi, üksnes puukirik surnuaias ja endisesse koolimajja asutatud turismikeskus Malvastes. Tahkuna mets on täis militaarseid jälgi, mitme sõja tarbeks rajatud kaitserajatisi ja maa-aluseid urge, mille sissekäigud  kasvavad nüüd loodusega kokku. Kinnisvarabuumiaegsed grimassid on Tahkunas eriti ilmekad: rookatusega palkmajad männimetsa pimeduses, Tiskre losse meenutavad ehitised poolsaare läänealal ja pooleli jäänud suvituslinn garnisoni kandis.

Majakas Tahkuna tipus on luigelikult valge ja värske välimusega ning näib dekoratsiooni, mitte meretee navigatsiooniseadmena. Teine Tahkuna kultuuriobjekt selle kõrval, mälestusmärk Estonia laevaõnnetuses hukkunud lastele, näeb vanem välja kui 135. aastapäevani jõudnud tuletorn. Tahkuna kultuurielu võtab hoogu, majakas ootas tänavu külalisi üritustele mitmel korral: toimus Lauri-Dag Tüüri ja Siim Liigi kontsert „Hiiu folgi” raames, Anna WildRose näitus ning Helgi Põllo loeng majaka ajaloost, ja kõige tipuks Theatrumi menukas etendus „Tuulesaared”, mis tõi majaka jalamile üle tuhande inimese.       

Küberstuudio esines 24. augusti õhtul tuletornis tõeliselt eksklusiivse kontsertetendusega. Harjunud nägema mõne Tallinnast saabunud projekti n-ö „säästuvarianti”, oli „Ringlainete” kontsert põhjalikult lavastatud ja spetsiaalselt tuletornile seatud. Programm paistis silma läbimõelduse ja -komponeeritusega, kus iga muusik sai soleerida. Kontserdi sujuvuse järgi otsustades ei tee Küberstuudio seda kava esimest (ega viimast) korda. Kontserdi programm oli üks võimalik läbilõige modernismipüüdlustega teostest eesti uusklassikas. Teoste vahel kõlasid Mattieseni ja Märt-Matis Lille loodud ämbientlikud interluudiumid,  mis seondusid tuletorni häältega: naksatused, mühin, tuiked, kumedad metalsed võpatused. Tuule häält kõlas ka tõeliselt väljast, üsna tormiselt merelt. Tegelikult oli Tahkuna tuletorni sisemuses turvaliselt tubane, ei olnud tunda tõmbetuult ega kõikumist. Majaka teise korruse pinnale mahub umbes 40 kuulajat, muusikud asetusid eri tasanditel platvormidele, isegi õhku. Kuulajate pea kohal istus pianist Martti Raide elektriklaveriga,  majaka teljevarre külge oli kinnitatud tšellist Aare Tammesalu platoo. Teises ääres istuvad kuulajad piilusid areldi üles, sest seinal turnis akrobaat Linda Vaher. Akendest kumas värvilist valgust, kõlaritest – helisid, helilaineid ja -maastikke. Flötist Monika Mattiesen ja löökpillimängija Anto Õnnis musitseerisid kuulajate käeulatuses. Tekkis vahetu osasaamise tunne ning väike kõhedus kogu situatsiooni suhtes oli samuti asjakohane.     

Kontserdi avas Monika Mattieseni Doris Kareva luuletusest inspireeritud teos „Mandragora”,  mis väljendab armujuurt tarbinud inimese unenäolist seisundit, mida võib pidada ka skisofreeniliseks (vt Hiiu Leht 27. VIII). Selle seisunditelje ümber püsis terve kontsertetendus, varieerudes romantilistest ulmadest Tõnu Kõrvitsa „Thulema lauludes”, sonoristlikust meditatiivsusest Toivo Tulevi palas „He Rejoices in This World And He Rejoices in Next World” ja Jüri Reinvere kompositsioonis „a.e.g.” objektiivsema filmiliku väljenduseni Mart  Siimeri palas „Pöörlev gloobus”. Martti Raide mängis Lepo Sumera kuulsaima pala „Aastast 1981” ekspressiivseks ja kulmineeruvaks, mõjusat dramatismi jätkus Galina Grigorjeva „Quasi niente”(„Peaaegu eimiski”) ettekandes. Kontserdile andis võimsa lõpu Erkki-Sven Tüüri ammune lugu „Dedication” („Pühendus”), kus fraaside algusakordides kõmas elektrooniline kärgatus läbi majaka telje ja kuulajate kõrvade.   

„Ringlained” oli sujuv ja ootamatusi pakkuv  etendus ning igav ei saanud olla ühelgi kohaletulnul. Pigem oli põnevaid ideid liigagi palju ridamisi. Etendust liikumisega ilmestav Linda Vaher oli aktiivne põhiliselt teoste vaheklippides, pakkudes kujundlikke liikumisi majaka seinal. Tema miimika, poosid ja žestid olid kenad vaadata, aga suhe teostega või dramaturgia jäi arusaamatuks – mõtle, mida tahad. Niisamuti andsid muud etenduse elemendid kuulaja fantaasiale vabaduse, sest suunavat  lisamaterjali, annotatsioonidega kavalehte kontserdil polnud. 

Näiteks Reinvere multimeediateoses „a.e.g” näidati seinal teose juurde kuuluvat videot päikeseloojangus tuugenitega maastikust, mis läbi pikitud sõnaklippidest ning -ühenditest. Tuulegeneraatori kujund on hiiumaalasele praegusel ajal väga ärritav. Kolmes vallas ootavad läbivaatamist suurte tuuleparkide äriprojektid, millega plaanitsetakse Hiiumaa mitmesse kanti püstitada paarsada saare sümbolist Kõpu tuletornist rohkem kui kolm  korda kõrgemat tiivikut. Reinvere aja kulgemise allhoovusi ja dimensioone vahendav teos ei viidanud kindlasti väikesaare industrialiseerimisele, kuid assotsiatsioon ometi tekkis. 

Kontserdi lõppedes tiris majaka uksel tormituul külastajad peaaegu lendu. Merel kivimuulil põrkusid veevood ida ja lääne poolt kokku, moodustades vette justkui õmbluse ja nende ümber ringlained. Tahkuna jalamil on kaunis vaade päikeseloojangule. Majakast kostis ikka veel elektronmuusikalisi mulksatusi.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming